3-1-3-8-00 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 13. juunil 2000

3-1-3-8-0

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Lea Kivi ning liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil kohtuvigade

parandamise korras läbi kriminaalasja

A.S. süüdistusasjas KrK § 139 lg 3 p 1 ja § 176 lg 1 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa A.S. kaitsja vandeadvokaat Natalja Lausmaa ja riigiprokurör Marge Püss.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Tallinna Linnakohtu 9. juuni 1998. a otsusega tunnistati A.S. süüdi ja teda karistati KrK § 139 lg 3 p 1 järgi mitmete salajaste varguste eest vabadusekaotusega

neljaks aastaks. KrK § 176 lg 1 järgi tunnistati A.S. süüdi selles, et tema, olles vahistatud 19. mai 1997. a kohtumääruse alusel ning olles paigutatud

kohtumeditsiiniliseks läbivaatuseks Tallinnas Ravi tn 18 paiknevasse haiglasse, põgenes sealt 19. mail 1997. a ajavahemikus 21.00 - 22.00 akna kaudu. KrK § 176 lg

1 järgi mõisteti A.S-le karistuseks vabadusekaotus üheks aastaks. KrK § 40 lg 1 alusel mõisteti A.S-le kuritegude kogumi eest lõplikuks karistuseks neli aastat

vabadusekaotust poolkinnises vanglas.

Motiveerides karistuse mõistmist A.S-le on kohus märkinud, et "S, peale käesolevas asjas tõkendi - vahi all pidamise muutmist allkirja vastu uuesti pani toime

kuriteod" (kriminaaltoimiku 12. kd, tl 749).

2. Käesoleva kriminaalasja puhul on oluline märkida, et järgmisel päeval pärast haiglast põgenemist s.o 20. mail 1997. a oli A.S. kuulutatud tagaotsitavaks

(kriminaaltoimiku 7. kd, tl 77) ja kriminaalasja menetlus tema suhtes peatati kuni tema tabamiseni. Ta tabati 15. oktoobril 1997. a (kriminaaltoimiku 7. kd, tl 94 - 95)

ja ta paigutati 10 päevaks - s.o kuni 24. oktoobrini 1997. a Tallinna Arestimajja tuginedes 19. mai 1997. a kohtumäärusele. 24. oktoobri 1997. a kohtumäärusega

(kriminaaltoimiku 7. kd, tl 210) pikendati A.S. vahi all pidamist kuni 1. novembrini 1997. a. Uurija poolt 31. oktoobril 1997. a koostatud määruse alusel

(kriminaaltoimiku 8. kd, tl 3) asendati A.S. vahi all pidamine allkirjaga elukohast mittelahkumise kohta.

3. Tallinna Linnakohtu 9. juuni 1998. a otsusega tühistati A.S. suhtes varem valitud tõkend - allkiri elukohast mittelahkumise kohta - ja ta tuli võtta kohtusaalis vahi

alla. Karistuse aja algust tuli kohtuotsuse kohaselt arvestada alates vahi alla võtmise momendist. Kuid A.S. ei ilmunud Tallinna Linnakohtu 9. juuni 1998. a otsuse

kuulutamise juurde. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt peeti A.S. kinni 3. novembril 1997. a ja suunati Keskvanglasse karistust kandma.

4. Tallinna Linnakohtu 9. juuni 1998. a otsuse peale esitas A.S. kaitsja vandeadvokaat Alar Neiland apellatsioonkaebuse, milles taotles oma kaitsealusele mõistetud

karistuse kergendamist. Ringkonnakohtu istungil esitas A. Neiland apellatsioonkaebusest loobumise taotluse. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 5.

novembri 1998. a määrusega (kriminaaltoimiku 12. kd, tl 183) taotlus rahuldati ja apellatsioonimenetlus A.S. osas lõpetati. Kohtumääruse kohaselt volitas A.S. oma

kaitsjat taotlema apellatsioonimenetluse lõpetamist põhjusel, et ta on tagaotsitav kahtlustatuna uute kuritegude toimepanemises.

Menetlus Riigikohtus

5. Tallinna Linnakohtu 9. juuni 1998. a otsuse peale esitas süüdimõistetu A.S. teistmisavalduse. Selles avalduses taotleb ta Tallinna Linnakohtu 9. juuni 1998. a

otsuse tühistamist ja talle mõistetud karistuse kergendamist. Riigikohtu loakogu 31. mai 2000. a resolutsiooni kohaselt on kõnealust teistmisavaldust loetud

kohtuvigade parandamise avalduseks.

5.1. Avaldaja märgib, et tal ei olnud võimalik tutvuda Tallinna Linnakohtu 9. juuni 1998. a otsusega põhjusel, et ta ei viibinud kohal kui otsust kuulutati. Kuna ta ei

ole käesoleva ajani kätte saanud ei kohtuotsust ega ka selle tõlget, siis polevat tal ka olnud võimalik selle peale kaebust esitada.

5.2. Avaldaja leiab, et Tallinna Linnakohtu 9. juuni 1998. a otsuses on talle karistuse mõistmisel ebaõigesti lähtutud sellest nagu oleks ta pärast tõkendi muutmist ja

vahi alt vabanemist pannud toime uued kuriteod. Avalduse ja sellele lisatud Tallinna Linnakohtu 22. detsembri 1999. a otsusest nähtub, et ta vahistati Tallinna

Linnakohtu 29. mai 1998. a määruse alusel seoses väidetava huligaansuse toimepanemisega 19. aprillil 1998. aastal. Pärast seda, kui vahi all viibiv A.S. oli 5. juuni

1998. a õhtul kell 20.17 läbi lõiganud oma vasaku käe veenid, toimetati ta Tallinnas Sütiste tee 19 asuvasse Mustamäe haiglasse. Samal päeval ajavahemikus 20.40

kuni 21.30 põgenes A.S. haiglast. Sellega seoses anti A.S. kohtu alla süüdistuses KrK § 176 lg 1 järgi. Tallinna Linnakohtu 22. detsembri 1999. a otsusega mõisteti

A.S.süüdistuses KrK § 176 lg 1 järgi õigeks. Kohus leidis, et kuna uurija poolt 14. juulil 1998. a koostatud määrusega lõpetati kriminaalasjas menetlus seoses A.S.

poolt 19. aprillil 1998. a huligaansuse toimepanemisega ja ta vabastati ka vahi alt, siis puudub ka alus väita, et A.S. oleks 5. juunil 1998. a pannud toime KrK § 176

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

5.3. A.S. leiab, et kuna Tallinna Linnakohtu 9. juuni 1998. a otsuse tegemisel ei olnud teada asjaolusid, mis tuvastati Tallinna Linnakohtu 22. detsembri 1999. a

otsusega, siis ongi Tallinna Linnakohtu 9. juuni 1998. a otsusega talle mõistetud põhjendamatult range karistus.

6. Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas kaitsja avalduses sisalduvat taotlust. Ka prokurör toetas avaldust ja leidis, et A.S-le mõistetud karistust võiks

vähendada 6 kuu võrra.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud kaitsja ning prokuröri, leidis, et Tallinna Linnakohtu 9. juuni 1998. a

otsuses on A.S-le karistuse mõistmisel põhjendamatult arvestatud asjaolu, nagu oleks ta pärast vahi all pidamise tühistamist pannud toime uusi kuritegusid. Sellise

seisukoha ekslikkust on hiljem kinnitatud Tallinna Linnakohtu 22. detsembri 1999. a otsusega. Kuid isegi siis, kui viimatinimetatud kohtuotsusega oleks tuvastatud,

et A.S. pani pärast tema vahi alt vabastamist toime uued kuriteod, ei olnud linnakohus 9. juuni 1998. a otsuse tegemisel eeluurimise materjalidele tuginevalt

õigustatud sedastama kuriteo toimepanemist, sest need kuriteod ei olnud arutatavas kriminaalasjas kohtuliku arutamise objektiks. Riigikohtu kriminaalkolleegium on

seisukohal, et kirjeldatud viisil toimides rikuti Tallinna Linnakohtu 9. juuni 1998. a otsuse tegemisel Põhiseaduse § 22 lg-s 1 sätestatud süütuse presumptsiooni

põhimõtet ja raskendati kohtualuse olukorda.

Kooskõlas AKKS § 777 lg-s 1 sätestatule võib kohtuvigade parandamise avaldust esitada ühe aasta jooksul arvates kohtulahendi jõustumisest. Kuid siinjuures peab

Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks järgida ja täiendavalt edasi arendada Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-3-11-99 ( RT III, 99, 22, 215)

väljendatud seisukohta, et juhtudel, mil tuvastatakse isiku põhiõiguste rikkumine kriminaalmenetluses, ei saa prevaleerivad olla mitte kohtuvigade parandamise

menetlusõiguslikud piirangud, vaid lähtuda tuleb põhiõiguste rikkumise heastamise vajadusest. Seetõttu tuleb ka käsitletaval juhul kohtuviga parandada vaatamata

sellele, et avalduse esitamiseks ettenähtud tähtaeg on mööda lastud. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et A.S-le mõistetud karistust tuleks vähendada kolme kuu

võrra.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes Põhiseaduse § 22 lg-st 1, AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-dest 2 ja 3, § 65 lg-st 3 ja §-st 779, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Tühistada Tallinna Linnakohtu 9. juuni 1998. a otsus A.S-le karistuse mõistmise osas.

2. KrK § 139 lg 3 p 1 järgi mõista A.S- karistuseks 3 aastat ja 9 kuud vabadusekaotust.

3. KrK § 176 lg 1 järgi mõista A.S- karistuseks 1 aasta vabadusekaotust.

4. KrK § 40 lg 1 alusel mõista kuritegude kogumi eest A.S- karistuseks 3 aastat ja 9 kuud vabadusekaotust poolkinnises vanglas.

5. Muus osas jätta Tallinna Linnakohtu 9. juuni 1998. a otsus muutmata.

6. Kohtuvigade parandamise avaldus rahuldada.

Kohtuotsus jõustub 13. juunil 2000. a ega ole edasi kaevatav.

Eesistuja Lea Kivi

Liikmed Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg