3-3-1-15-00 · Riigikohus

3-3-1-15-00

OTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 12. juunil 2000

Svetlana Kopõlova kassatsioonkaebuse läbivaatamine elamisloa taotlemisel sisserände piirarvu

kohaldamise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Harri Salmann vaatas

11. mail 2000 avalikul kohtuistungil läbi Svetlana Kopõlova kassatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 15. veebruari 2000. a. otsuse peale haldusasjas nr. II-3-76/00.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa Svetlana Kopõlova, tema esindaja Vladimir Jermakov ning

Kodakondsus- ja Migratsiooniameti esindaja vandeadvokaat Jüri Leppik. Juures olid Riigikohtu tõlk

Lüüli Lomp ja halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend.

Svetlana Kopõlova esitas 9. septembril 1998. a. Kodakondsus- ja Migratsiooniametile taotluse

tähtajalise elamisloa saamiseks, et asuda elama abikaasa juurde. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti

23. augusti 1999. a. otsusega nr. 200/90149-4 keelduti S. Kopõlovale elamisloa andmisest

Välismaalaste seaduse (edaspidi VS) § 12 lg. 6 alusel põhjusel, et sisserände piirarv on täitunud.

Otsuses märgiti, et 1999. aastaks oli Vabariigi Valitsus VS § 6 lg. 1 alusel kehtestanud välismaalaste

sisserände piirarvuks 593. Sisserände piirarv täitus märtsis 1999.

S. Kopõlova esitas selle otsuse peale Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada

kaevatud otsus seadusevastaseks ja algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus VS § 6

lg. 3 suhtes. Kaebaja väitis, et vaidlustatud otsus on vastuolus Põhiseaduse §-dega 26 ja 27 ning

Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklitega 8 ja 12. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet,

kohaldades VS § 12 lg. 6, rikkus S. Kopõlova õigust eraelule. Ta on 11. veebruarist 1998 abielus

Eestis elava Anton Kopõloviga ja on viimase ülalpidamisel.

Tallinna Halduskohtu 13. detsembri 1999. a. otsusega haldusasjas nr. 3-2077/99 rahuldati kaebus

osaliselt. Kohus tunnistas kaevatud otsuse vastuolus olevaks Põhiseaduse §-ga 26 ja Euroopa

inimõiguste konventsiooni artikli 8 lõikega 2, tegi Kodakondsus- ja Migratsiooniametile ettepaneku

vaadata S. Kopõlovale elamisloa andmise küsimus uuesti läbi ja mitte rakendada tema suhtes

sisserände piirarvu. Kohus mõistis Kodakondsus- ja Migratsiooniametilt S. Kopõlova kasuks välja

kohtukulud 3510 krooni.

Kodakondsus- ja Migratsiooniamet esitas halduskohtu selle otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles

palus tühistada otsus ja teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Apellant väitis:

Halduskohus rikkus HKS § 20, ületades kohtule selle sättega antud pädevust. Pädevuse rikkumine

seisnes Kodakondsus- ja Migratsiooniametile tehtud ettepanekus "mitte rakendada S. Kopõlova

suhtes aastase sisserände piirarvu".

Kohus leidis, et VS § 12 lg. 6 kohaldamine on vastuolus Põhiseaduse §-ga 26 ja Euroopa inimõiguste

konventsiooni artikliga 8. Samas leidis kohus, et olemuselt pole VS § 12 lg. 6 põhiseadusevastane.

Kohtu selline seisukoht on vastuoluline.

Kuni põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses teistsuguse otsuse tegemiseni on vastustajal põhjust

eeldada, et VS § 12 lg. 6 on kooskõlas Põhiseadusega, proportsionaalne ja vajalik demokraatlikus

ühiskonnas. Vastustaja pole pädev teostama põhiseaduslikkuse järelevalvet ja hindama nimetatud

asjaolusid. Ta peab täitma kehtivat seadust.

Ebaõige on kohtu järeldus, et sisserände piirarvu kohaldamist võib vaadelda sellise sekkumisena

perekonnaellu, mis on vastuolus Põhiseaduse §-ga 26 ja Euroopa inimõiguste konventsiooni

artikliga 8. Põhiseadus ja konventsioon ei käsitle õigust perekonnaelule absoluutse õigusena.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi otsusega tühistati halduskohtu apelleeritud otsus ja tehti

uus otsus, millega jäeti S. Kopõlova kaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis:

Halduskohtus kaebuse läbivaatamise ajal kehtinud Halduskohtumenetluse seadustik ei andnud

kohtule võimalust kohustada Kodakondsus- ja Migratsiooniametit andma elamisluba konkreetsele

isikule, antud juhul S. Kopõlovale.

Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et Kodakondsus- ja Migratsiooniamet pidanuks kohaldamata

jätma Põhiseadusega iseenesest kooskõlas oleva VS § 12 lg. 6. Selle sätte kohaldamata jätmisel

olnuks tegemist haldusorgani omavoliga.

Välismaalaste seaduse järgi pole elamisloa saamine isiku absoluutne õigus. Riigil on teatud

tingimuste ja piirangute kehtestamise õigus. Aastane sisserände piirarv on üheks piiravaks

tingimuseks. Kui Kodakondsus- ja Migratsiooniamet jätaks kehtiva seaduse kohaldamata, siis

kaotaks sisserände piirarvu kohaldamine mõtte. Sisserände piirarvu kehtestamise eesmärgiks on aga

piirata välismaalaste elamaasumist riiki. Välismaalaste riiki sisenemise ja riigis viibimise piiramine

on seaduslik.

Põhiseaduse §-ga 26 ja Euroopa inimõiguste konventsiooni artikliga 8 tagatud õigust perekonna- ja

eraelu austamisele ei riku Eestisse sisserändavate välismaalaste piirarvu kehtestamine ja selle piirarvu

kohaldamine ka Eestisse abikaasa juurde elama asuda soovijate suhtes. S. Kopõlovale elamisloa

andmisest keeldumisel sisserände piirarvu täitumise motiivil ei riku neid sätteid. Abiellumisel oleks

S. Kopõlova pidanud tundma Eestisse elama asumist reguleerivaid õigusakte. Õigusest

perekonnaelule ei tulene riigi kohustus anda elamisluba igal juhul.

Vaidlustatud otsus ei võta kaebajalt õigust esitada uut elamisloa taotlust. Õige võib olla halduskohtu

väide, et järgmise aasta sisserände piirarv võib olla juba täitunud ja kaebajal pole lootust elamisluba

niipea kvoodi alusel saada. See ei saa aga olla Kodakondsus- ja Migratsiooniameti vaidlustatud

otsuse tühistamise aluseks.

S. Kopõlova esitas ringkonnakohtu selle otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada

kasseeritav otsus ja jätta jõusse halduskohtu otsus. Kassaator väidab:

Sisserände piirarvu kohaldamine S. Kopõlova suhtes rikub tema õigust perekonnaelule ja on seetõttu

vastuolus Põhiseaduse §-ga 26 ja Euroopa inimõiguste konventsiooni artikliga 8.

Kuna sisserände piirarv ei kehti VS §-s 6 lg. 3 nimetatud riikide kodanike suhtes, siis ei vasta

tegelikkusele ringkonnakohtu seisukoht, et sisserände piirarvu kehtestamise eesmärk on soov piirata

välismaalaste elama asumist riiki. Sisserände piirarvu kehtestamine on Põhiseaduse §-ga 12 keelatud

diskrimineerimine.

Ringkonnakohus pole tähelepanu pööranud sellele, et S. Kopõlova ja tema isa kuulusid juba 1995. a.

nende välismaalaste hulka, kelle suhtes oli juba rakendatud sisserände piirarvu. Seoses sellega said

nad tähtajalise elamisloa. Tallinna Halduskohtu 15. aprilli 1998. a. otsusega haldusasjas nr. 3-33/98

tuvastati, et tollal alaealine S. Kopõlova asus 1995. a. Eestisse koos oma isaga. Samal aastal anti

S. Kopõlovale tähtajaline elamisluba, mille kehtivus lõppes 6. märtsil 1997. Alates maist 1995 on

S. Kopõlova sisse registreeritud Harjumaa Rae vallas Järvekülas Kodala 12. Halduskohus kasutas

seda otsust 8. detsembri 1999. a. otsuse tegemisel tõendina.

Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kirjalikus vastuses palutakse jätta kassatsioonkaebus

rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.

Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium

leidis:

1. Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu ringkonnakohtu põhjendustega S. Kopõlova kaebuse

rahuldamata jätmisel ja märgib järgmist:

Halduskolleegiumi määruses haldusasjas nr. 3-3-1-16-97 asuti seisukohale, et kui välismaalane elab

perekonnaelu Põhiseaduse § 27 ja Euroopa inimõiguste konventsiooni tähenduses, siis võib tema

õigus elada Eestis tuleneda Põhiseadusest ja konventsioonist, mitte aga üksnes Välismaalaste

seadusest.

Halduskolleegiumi otsuses haldusasjas nr. 3-3-1-11-00 asuti seisukohale, et pelgalt sisserände

piirarvu täitumisega ei saa põhjendada elamisloa andmisest keeldumist välismaalasele, kes elab

Eestis perekonnaelu Põhiseaduse mõttes. Sisserände piirarvu rakendamise põhiseadusevastasus

üksikjuhtumil ei saa olla aluseks piirarvu kui sellise põhiseaduslikkuse kahtluse alla seadmisel.

Kodakondsus- ja Migratsiooniamet on põhjendanud S. Kopõlovale tähtajalise elamisloa andmisest

keeldumist üksnes sellega, et sisserände piirarv on täis.

2. Tallinna Halduskohtu otsusega haldusasjas nr. 3-2077/99 on tuvastatud, et S. Kopõlova abikaasa

Anton Kopõlov on Eestis sündinud ja elab alaliselt Eestis, omab Eestis vara ja töökohta. Eestis elavad

ka A. Kopõlovi vanemad. Svetlana ja Anton Kopõlovil pole võimalik elada perekonnaelu

S. Kopõlova kodakondsusjärgses riigis (halduskohtu t.l. 58).

Kodakondsus- ja Migratsiooniamet pole apellatsioonkaebuses vaidlustanud Tallinna Halduskohtu

poolt tuvastatud asjaolusid. Ka ringkonnakohus pole neid asjaolusid kummutanud. Riigikohtu

halduskolleegium on seisukohal, et Tallinna Halduskohtu poolt tuvastatud asjaoludel ei saanud

S. Kopõlovale tähtajalise elamisloa andmisest keelduda, põhjendades keeldumist üksnes sellega, et

sisserände piirarv on täis.

3. Halduskohus on asja lahendamisel kohaldanud Põhiseaduse § 26 kui asjassepuutuvat, leides, et

elamisloa andmisest keeldumine on vastuolus selle sättega. Riigikohtu halduskolleegium on aga

seisukohal, et asjassepuutuv on Põhiseaduse § 27. See ei saa aga käesolevas asjas olla halduskohtu

otsuse muutmise aluseks.

4. Kassatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja jõusse jäetakse

halduskohtu otsus.

S. Kopõlova esindaja taotles Tallinna Ringkonnakohtu istungil ringkonnakohtus kantud

õigusabikulude väljamõistmist Kodakondsus- ja Migratsiooniametilt S. Kopõlova kasuks ja esitas

arve-kviitungi nr. 07-02/00, mille järgi õigusabikulud on 1000 krooni. Need kulud kuuluvad

Riigikohtu halduskolleegiumi käesoleva otsusega väljamõistmisele. Õigusabikulud, mida

S. Kopõlova kandis asja läbivaatamisel Tallinna Halduskohtus, on välja mõistetud Tallinna

Halduskohtu otsusega.

Juhindudes HKMS §-dest 72 lg. 1 p. 6, 87 lg. 1, 90 lg. 2, 92 lg. 1 ja 93 lg. 1, Riigikohtu

halduskolleegium

otsustab:

Rahuldada Svetlana Kopõlova kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 15. veebruari 2000. a. otsus haldusasjas

nr. II-3-76/2000.

Jätta jõusse Tallinna Halduskohtu 13. detsembri 1999. a. otsus haldusasjas nr. 3-2077/99.

Mõista Kodakondsus- ja Migratsiooniametilt Svetlana Kopõlova kasuks välja Tallinna

Ringkonnakohtus asja läbivaatamisel kantud õigusabikulud 1000 (üks tuhat) krooni.

Tagastada Svetlana Kopõlovale kautsjon 700 (seitsesada) krooni.

Otsus jõustub 12. juunil 2000 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann