3-2-1-57-00 · Riigikohus

3-2-1-57-00

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 7. juunil 2000. a

AS Võru Empak hagi Karin Klaasi ja Elena Eomõisi vastu kahju hüvitamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja T. Vernik, liikmed A. Kull ja J. Luik, vaatas

kirjalikus menetluses 8. mail 2000. a läbi K. Klaasi kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu

tsiviilkolleegiumi 10. detsembri 1999. a otsuse tsiviilasjas nr II-2-362/99.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

AS Võru Empak palus ehitusmaterjalide kaupluses vara puudujäägiga tekitatud kahju välja mõista

müüja-kauplusejuhataja K. Klaasilt ja müüja E. Eomõisilt. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti tööleping ja

individuaalse varalise vastutuse leping K. Klaasiga 1. veebruaril 1996. a ja E. Eomõisiga 15. märtsil

1996. a. Jättes täitmata töölepingu p-des 2 ja 4.3 ning varalise vastutuse lepingute p-s 1a märgitud

kohustused, tekitasid kostjad 1. jaanuarist 1997. a kuni 1. juulini 1998. a nendele usaldatud vara

puudujäägiga hagejale kahju 44 380 krooni ning E. Eomõis üksinda 2.-9. juulini 1998. a 3460 krooni

60 senti. Arvestades kostjate tööl oldud aega ja töötasu, nõudis hageja K. Klaasilt 29 573 krooni 40

sendi ning E. Eomõisilt ülejäänud osas ja üksinda tekitatud kahju hüvitamist.

Kostjad vaidlesid hagile vastu. K. Klaas leidis, et individuaalse varalise vastutuse leping ei ole

kohaldatav. Selle lepingu saab sõlmida juhul, kui töötajal on vara, mis on antud tema vastutusele.

Kostjate süü kahju tekkimisel pole tuvastatud. Süü tõendamine lasub hagejal. Tööandja ei täitnud

talle kuuluva vara säilimise tagamiseks töötajatele tingimuste loomise kohustust. Inventuure ei viidud

läbi süstemaatiliselt, mille tõttu on raskendatud kahju tekkimise asjaolude väljaselgitamine. Esitamata

on konkreetne arvestus kostjate vastutuse osas. Kuna TööK § 128 lg 1 p 2 ja § 1281 lg 1

kohaldamisele ei kuulu, puuduvad õiguslikud alused hagi rahuldamiseks. E. Eomõisi väidete kohaselt

pole hageja kindlaks teinud ühtegi tööalase kohutuse rikkumist. Kaubad anti üle kollektiivile, mitte

ühele töötajale. Seetõttu ei ole võimalik iga töötaja varalist vastutust kindlaks teha.

Põlva Maakohtu 12. mai 1999. a otsusega hagi rahuldati TööK § 128 lg 1 p 1 ja TLS § 48 lg 1 p 3

alusel. Kostjad on võtnud nii töölepingu kui ka täieliku individuaalse varalise vastutuse lepinguga

endale kohustuse tagada tööandja vara säilimine. Vara säilinud ei ole. Seega väljendub nende süü

selles, et nad ei kindlustanud hageja vara säilimist. Hagejal on õigus eeldada kostjate süüd ja ta ei pea

tõendama kostjate töökohutuste rikkumist. Vastutusest vabanemiseks peavad kostjad tõendama, et

nad ei ole puudujäägi tekkimises süüdi. Selliseid tõendeid esitatud ei ole. Asjaolu, et pika aja vältel

kaupluses inventuure läbi ei viidud, ei anna alust kostjaid vastutusest vabastada, sest inventeeritaval

perioodil töötasid kaupluses ainult kostjad. TööK § 1281 lg 1 ei ole kohaldatav, sest kostjatega ei

sõlmitud kollektiivse varalise vastutuse lepingut. See aga ei vabasta kostjaid kohustusest kahju

hüvitada. Kuna muul viisil, kui arvestades töötatud aega ja töötasu, ei ole kostjate vastutuse ulatust

võimalik piiritleda, tuleb nõustuda esitatud nõuete suurusega. Puudujäägi suurust kostjad ei

vaidlustanud.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tartu Ringkonnakohtu 10. detsembri 1999. a otsusega muudeti maakohtu otsust kostjatelt

väljamõistetud summade osas. Selles osas tehtud uue otsusega rahuldati hagi osaliselt ning

K. Klaasilt mõisteti välja 14 786 krooni 70 senti ja E. Eomõisilt 9 123 krooni 65 senti. Muus osas

jäeti maakohtu otsus muutmata.

Hagejal vara puudujäägiga tekkinud kahju 47 840 krooni on tõendatud. Kostjad kahju suurust

vaidlustanud ei ole. Tulenevalt TööK § 128 lg 1 p-st 1 täieliku varalise vastutuse lepingu olemasolul

töötaja süüd eeldatakse ning töötaja vabaneb vastutusest üksnes juhul, kui ta tõendab, et kahju pole

tekkinud tema süül. Käesolevas asjas ei ole kumbki kostjatest tõendanud, et varaline kahju pole

tekkinud tema süül. Maakohus on õigesti leidnud, et kuigi kahe töötajaga olid sõlmitud individuaalse

varalise vastutuse lepingud, ei välista see asjaolu töötajate vastutust. Samuti on maakohus õigesti

kohaldanud osavastutuse piiritlemise põhimõtteid.

TööK § 130 kohaselt tuleb kohtu poolt hüvitamisele kuuluva kahju ulatuse kindlaksmääramisel

arvestada mitte ainult tekitatud varalist kahju, vaid ka tegelikku olukorda, milles kahju tekitati. Asja

materjalidest nähtub, et tööandja ei võtnud tarvitusele täiendavaid meetmeid vara säilimise

tagamiseks ning ei taganud töökorraldust, mis võimaldanuks vara allesolekut pidevalt kontrollida.

Samuti on tõendatud, et kaupluses ei tehtud pika ajaperioodi vältel inventuuri ning inventuur viidi

läbi alles töötajate nõudmisel. Sellest tulenevalttuleb hüvitamisele kuuluva kahju ulatust mõlema

kostja osas vähendada poole võrra.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kassaatsioonkaebuse esitas kostja K. Klaas, kes palus ringkonnakohtu otsust muuta temalt 14 786

krooni 70 sendi väljamõistmises ning selles osas uue otsusega jätta AS Võru Empak hagi tema vastu

rahuldamata.

Ringkonnakohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme. Vastavalt TööK §-le 128 eeldab

individuaalse (täieliku) varalise vastutuse leping, et töötajale oleks individuaalselt antud hoiule,

müügiks jne varalised väärtused. Kui iga töötaja vastutust ei ole võimalik piiritleda, võib sisse seada

TööK § 1281 alusel kollektiivse varalise vastutuse. Kostjatega olid küll sõlmitud individuaalse

varalise vastutuse lepingud, kuid ei määratletud vara, mis oleks usaldatud ühe või teise isiku hoiule.

Nendes tingimustes pole õiguslikku alust kohaldada varalist vastutust TööK § 128 järgi. Töötaja

varalise vastutuse korral tema süüd eeldatakse. Kollektiivse vastutuse puudumisel ning vara

individuaalsele hoiule mitteandmisel on ühe töötaja väide, et tema süü kahju tekkimises puudub,

piisavaks aluseks süü presumptsiooni ümberlükkamiseks.

Kui kohus tuvastab, et kahju on tekitatud kahe isiku poolt, tuleb nende vastutuse suuruse

määratlemisel arvestada TööK § 129 lg 2 järgi süü astet ja varalise vastutuse liiki ja piire. Seda normi

ei ole ringkonnakohus õigesti kohaldanud. Asjas pole tuvastatud, mis asjaoludel kahju tekkis, kes

tekitas kahju või tekitati kahju ühiselt. Vastutuse materiaalõigusliku alusena on kohus kohaldanud

TööK § 128, vastutuse määra aga tuletanud TööK §-st 1281, lähtudes töötajate kollektiivse varalise

vastutuse põhimõttest piiritlenud varalise vastutuse proportsionaalselt palgale ja kollektiivis töötatud

ajale. Varalise vastutuse määra ei või tuletada analoogia alusel.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Hageja AS Võru Empak palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata, sest otsus on seaduslik ja

põhjendatud.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse

normi väära kohaldamise tõttu K. Klaasilt 14 786 krooni 70 sendi väljamõistmise osas ning TsMS

§ 362 p 2 alusel uue otsusega jätta hagi K. Klaasi vastu rahuldamata.

Töökoodeks annab tööandjale õiguse sõlmida töötajaga individuaalse varalise vastutuse või

kollektiivse varalise vastutuse lepingu. TööK § 128 lg 2 järgi võidakse individuaalse varalise

vastutuse leping sõlmida töötajaga, kes töötab ametikohal või teeb tööd, mis on vahetult seotud talle

antud vara hoidmise, töötlemise, müügi, veo või tootmisprotsessis kasutamisega. Kollektiivse

varalise vastutuse leping võidakse sõlmida TööK § 1281 lg 2 alusel töötajatega, kes teevad ühiselt

mõnda liiki tööd, mis on seotud neile antud vara hoidmise, töötlemise, müügi, veo või

tootmisprotsessis kasutamisega, kui ei ole võimalik piiritleda iga töötaja varalist vastutust ja sõlmida

temaga vastavat lepingut. Seega kohustab seadus tööandjat individuaalse varalise vastutuse lepingu

sõlmimisel kindlaks määrama millise vara allesoleku töötaja peab tagama.

Hagejal oli õigus müüjatega sõlmida TööK § 1281 järgi kollektiivse varalise vastutuse leping või

TööK § 128 järgi individuaalse varalise vastutuse leping, määratledes millise vara säilimise eest

kumbki müüjatest vastutab.

Töötajal kahju hüvitamise kohustuse tekkimiseks peavad esinema järgmised tingimused: otsene

tegelik kahju, kahjutekitamise õigusvastasus, põhjuslik seos tekitatud kahju ja töötaja tegevuse või

tegevusetuse vahel jatöötaja süü. Nii individuaalse varalise vastutuse kui ka kollektiivse varalise

vastutuse kohaldamisel töötajate süüd eeldatakse.

Kohtud on tuvastanud, et kostjatega kollektiivse varalise vastutuse lepingut ei ole sõlmitud.

Individuaalse varalise vastutuse lepingutes ei piiritletud aga vara, mille säilimise eest kumbki

kostjatest vastutab. Eelnevast tulenevalt on kolleegium seisukohal, et kui kollektiivi liikmetega on

sõlmitud individuaalse varalise vastutuse lepingud, piiritlemata igale töötajale usaldatud vara, puudub

alus töötajate süüd eeldada. Sel juhul peab varalise vastutuse kohaldamiseks tööandja tõendama, kes

töötajatest ja kui suures ulatuses kahju tekitas. Kuna kohtud ei ole K. Klaasi süüd puudujäägiga

hagejale kahju tekitamises tuvastanud, tuleb hagi tema vastu jätta rahuldamata.

Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 10. detsembri 1999. a otsus osas, millega

mõisteti välja Karin Klaasilt 14 786 krooni 70 senti kahju hüvitamiseks ja 791 krooni 45 senti

riigilõivu AS Võru Empak kasuks.

Jätta AS Võru Empak hagi Karin Klaasi vastu kahju hüvitamiseks rahuldamata.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Advokaadibüroole Koolmeister ja KO OÜ 10. jaanuaril 2000. a tasutud kautsjon 200

(kakssada krooni).

A. Kull, J. Luik, T. Vernik