3-1-1-63-00 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 30. mail 2000

3-1-1-63-0

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Ott Järvesaar ning liikmed Lea Kivi ja Eerik Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi

kriminaalasja

I. K. õigeksmõistmises süüdistuses KrK § 120 lg 4 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa I. K., tema kaitsja vandeadvokaat Ain Kiis, kannatanu LM ja riigiprokurör Tatjana Vasssilevskaja.

Asjaolud ja menetluse käik

1. I. K. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 120 lg 4 järgi selles, et 5. juunil 1996. a katkestas ta OÜ X Erakliinikus Tartus X tn N ebaseaduslikult ja patsiendi tahte

vastaselt LMi raseduse, mis oli kestnud üle 12 nädala. I. K. põhjustas kannatanule raske tagajärje - emaka perforatsiooni soolekinnisti vigastusega, mis kuulub

üliraskete kehavigastuste liiki. Eelkirjeldatud tegevusega rikkus I. K. EV Sotsiaalministeeriumi 25. juuni 1993. a käskkirjaga nr 116 kinnitatud "Raseduse

kunsttehisliku katkestamise juhendi" p-des 1 ja 6 sätestatud nõudeid. Selle juhendi punkt 1 kohaselt on raseduse katkestamine lubatud naise omal soovil kuni 12.

rasedusnädalani ja punkt 6 alusel on meditsiinilistel näidustustel (12-20 rasedusnädalat) lubatud rasedust katkestada vaid riiklikus raviasutuses.

2. Tartu Maakohtu 28. jaanuari 2000. a otsusega mõisteti I. K. õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

Maakohus jõudis järeldusele, et I. K. esitatud süüdistus sisaldab nii kuriteo toimepanemise ajal kui ka kriminaalasja arutamise ajal kehtiva KrK § 120 koosseisulisi

tunnuseid. Väljumata süüdistuse raamidest, võttis kohus seisukoha ainult selles, kas I. K. saab süüdi mõista LMi raseduse katkestamises tema tahte vastaselt.

Nimetatud tegevus oli kuritegu ka 5. juunil 1996. a, olles KrK § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritav kolmanda astme kuriteona. Sellest tulenevalt aegus I. K. süüksarvatud

kuritegu vastavalt KrK § 53 lg 1 p 1 sätetele 5. juunil 1998. a, mil selle väidetavast toimepanemisest möödus kaks aastat. Süüdistus esitati talle aga 19. mail 1999. a.

Vaatamata aegumistähtaja möödumisele, võttis maakohus seisukoha I. K. süüküsimuses vastavalt KrMK § 5 lg-le 2. Hinnates kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid

nende kogumis, tuli maakohus järeldusele, et ei ole tõendatud I. K. tegutsemine otsese tahtlusega ning LMi raseduse katkestamine tema tahte vastaselt.

Maakohus märgib oma otsuses, et 1996. a ei olnud seadusandluses reguleeritud, millises vormis peab naine väljendama oma nõusolekut raseduse katkestamiseks

ning kas sama raseduse katkestamiseks on vajalik küsida nõusolekut teistkordselt. Kohus asus seisukohale, et ühe raseduse katkestamiseks piisab raseda ühest

nõusolekust, kuid samas peab patsiendile olema tagatud võimalus igal ajal oma nõusolekust loobuda. Kohus tuvastas, et käesoleval juhul ei informeerinud I. K.

patsienti tema tegelikust olukorrast ning seoses sellega jäi LM ilma võimalusest oma nõusolekut tagasi võtta. Kohus sedastas, et taoline käitumine eirab küll

arstieetikat, kuid ei vasta KrK § 120 lg 4 tunnustele.

Maakohtu hinnangul ei saa kindlalt väita, et I. K. katkestas LMi raseduse ilma viimase nõusolekuta otsese tahtlusega, sest uuritud tõendite kohaselt oli I. K. alus

eeldada, et patsient andis oma nõusoleku sama kliiniku arstile H. S-le.

Kokkuvõtvalt tuli maakohus järeldusele, et ei ole tõendatud kuriteo subjektiivne külg - otsene tahtlus ja kuriteo objektiivsesse külge kuuluv tegu - raseduse

katkestamine raseda tahte vastaselt.

3. Tartu Maakohtu 28. jaanuari 2000. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tartu Prokuratuuri prokurör Aro Siinmaa ja apellatsioonkaebuse kannatanu LM.

3.1 Protestis taotleti maakohtu õigeksmõistev otsus tühistada, tunnistada I. K. süüdi KrK § 120 lg 4 järgi ja mõista talle karistuseks rahatrahv 300 päevamäära, s.o

6600 krooni. KrMK § 5 lg 2 alusel palus prokurör I. K. karistusest vabastada. Kannatanu tsiviilhagi paluti rahuldada osaliselt, moraalse kahju nõudes paluti hagi jätta

läbi vaatamiseks tsiviilkohtupidamise korras. Apellatsioonprotestis leiti, et LMi poolt 11. aprillil 1996. a väljendatud sooviavaldust raseduse katkestamiseks ei saa

lugeda siduvaks 5. juunil 1996. a tehtud abordi suhtes. Prokuröri arvates ei pidanud mitte patsient väljendama oma soovimatust abordi teostamiseks, vaid I. K., kui

raviarst, pidi enne aborti välja selgitama raseda soovi kestmajäänud raseduse katkestamiseks. Juhul, kui raviarst ei ole patsiendi soovi raseduse katkestamiseks välja

selgitanud või on võtnud rasedalt võimaluse oma soovi väljendada, on tegemist raseduse katkestamisega raseda tahte vastaselt. Muuhulgas palus prokurör I. K.

süüdistusest välja jätta raske tagajärje põhjustamise ja raseduse katkestamise isiku poolt, kellel ei ole seadusest tulenevalt õigust seda teha. Prokurör palus I. K. süüdi

tunnistada kehtiva KrK § 120 lg 4 järgi kvalifitseeritavas kuriteos, kuid karistus mõista vastavalt 5. juunil 1996. a kehtinud KrK § 120 lg 1 redaktsiooni

sanktsioonile.

3.2 Apellatsioonkaebuses palus kannatanu LM maakohtu otsuse tühistada ning saata kriminaalasi samale kohtule uueks arutamiseks, et oleks võimalik I. K.

vastutusele võtta süüdistuses KrK § 111 järgi. Alternatiivselt taotles kannatanu I. K. süüdimõistmist KrK § 120 lg 4 järgi ning kuriteoga tekitatud kahju katteks

hüvitise väljamõistmist. Apellandi arvates tuleks I. K. tegevus kvalifitseerida kuriteokatsena, sest tegelikult katkestati tema rasedus alles Tartu Naistekliinikus.

Kannatanu leidis, et maakohtu otsuses sisalduvad järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele ning kohus on ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust.

4. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. märtsi 2000. a otsusega jäeti Tartu Maakohtu 28. jaanuari 2000. a otsus sisuliselt muutmata. Otsusese kirjeldav-

motiveerivasse ossa tehti täpsustus. Apellatsioonprotest ja apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata.

Kriminaalkolleegium nõustus maakohtu otsuses toodud põhjendustega I. K. õigeksmõistmises ega pidanud vajalikuks neid korrata. Kohus märkis, et kuigi I. K. ei

küsinud 5. juunil 1996. a operatsioonilaual olevalt LMilt, kas viimane jääb oma varem avaldatud soovi juurde rasedus katkestada, ei saa seda käsitada raseduse

katkestamisena raseda tahte vastaselt. Samuti nõustus kriminaalkolleegium sellega, et I. K. poolt patsiendile tema tegeliku olukorra selgitamata jätmine on arstieetika

rikkumine, mitte aga otsese tahtlusega toimepandud kuritegu. Veel leidis ringkonnakohus, et maakohtul ei olnud alust anda hinnangut sellele, kas I. K. käitumises

võivad esineda mingi teise kuriteo tunnused. Sellest tulenevalt jättis ringkonnakohus maakohtu otsusest välja lõigu I. K. käitumises võimaliku kuritegude

ideaalkonkurentsi (KrK § 120 lg 4 ja § 111 vahel) olemasolu kohta.

Menetlus Riigikohtus

5. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. märtsi 2000. a otsuse peale esitas kassatsioonprotesti riigiprokurör Tatjana Vassilevskaja ja kassatsioonkaebuse

kannatanu LM.

5.1 Protestis taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist samale kohtule uueks arutamiseks seoses kriminaalseaduse ebaõige

kohaldamisega. Kassatsioonprotesti põhistatakse järgmiselt.

KrK § 120 lg-s 4 sisaldub seadusandja mõte, et ebaseaduslik on abort, mida tehakse raseda tahte vastaselt ning sellest tulenevalt on oluline, kas operatsiooni teostav

raviarst selgitas välja patsiendi soovi raseduse katkestamiseks või mitte. I. K. sai dr H. S. käest teada, et 11. aprillil 1996. a LMile tehtud abort ebaõnnestus ning

tuleb teha uus. Samas jättis I. K. enne uut aborti 5. juunil 1996. a välja selgitamata, kas LM on oma tervislikust olukorrast teadlik. I. K. lähtus eeldusest, et LM ei ole

oma varem väljendatud raseduse katkestamise soovi muutnud.

Protestis märgitakse, et EV Sotsiaalministeeriumi 25. juuni 1993. a käskkirjaga nr 116 kinnitatud "Raseduse kunsttehisliku katkestamise juhendi" p 1 kohaselt on

raseduse katkestamine lubatud naise omal soovil kuni 12. rasedusnädalani. Sama juhendi p 8 kohaselt täidetakse iga patsiendi kohta raseduse katkestamise kaart

koos abordiregistri kaardiga, mida teistkordse abordi puhul ei tehtud. Eirates neid eeskirju, tegi I. K. LMile 5. juunil 1996. a ebaseadusliku abordi.

5.2 Kannatanu LM palub kassatsioonkaebuses otsuse tühistamist ja kriminaalasja tagastamist ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kassaatori arvates on

ringkonnakohtu otsus ebaseaduslik ning põhjendamata. Ebaõigesti on kohaldatud kriminaalseadust, oluliselt on rikutud kriminaalmenetluse seadust ja kohtuotsuses

sisalduvad järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele.

Kannatanu arvates pidi kohus I. K. tegevusele õigusliku hinnangu andmisel tuvastama naise tegeliku tahte raseduse katkestamiseks. Nimetatud tahe ei hõlma mitte

ainult soovi eemaldada loode emakaõõnest, vaid ka nõusolekut selles, kelle poolt, kus ja millal seda tehakse. Tahte väljaselgitamine oli kannatanu arvates I. K., kui

operatsiooni teostava arsti kohustus, ja selle kohustuse panemine kolmandatele isikutele on ebaõige ning ebaeetiline. Kassaator leiab, et omamata LMi nõusolekut,

tegutses I. K. tema suhtes otsese tahtlusega. Kannatanu ei nõustu ringkonnakohtu väitega, et I. K. eeldas LMi nõusolekut raseduse katkestamiseks 5. juunil 1996. a ja

leiab, et taoliseks eelduseks ei olnud arstil õigust. I. K. sellesisulised väited on kannatanu arvates seotud süüdlase sooviga vabaneda kriminaalvastutusest. Kassaatori

arvates viitavad kriminaalasjas kogutud kõik tõendid sellele, et raseduse katkestamise ebaõnnestumine esimesel korral, selle asjaolu varjamine tema eest ning

püsimajäänud raseduse katkestamise teine katse, on omavahel põhjuslikus seoses. I. K. tegevus annab tunnistust soovist varjata ebaõnnestunud abordi tagajärgi ning

sellel põhjusel jäigi 5. juunil 1996. a tehtud abordi kohta kannatanu nõusolek küsimata. Kannatanu on veendunud, et I. K. tegevus tuleb kvalifitseerida KrK § 15 lg 2

ja § 120 lg 4 järgi.

Lisaks eeltoodule viitab kassaator kriminaalmenetluse seaduse olulistele rikkumistele. Nii esimese kui ka teise astme kohtu otsuses puudub tõendite analüüs I. K.

tegevuse subjektiivse külje kindlakstegemise kohta. Sellesisulisi tõendeid hindasid kohtud valikuliselt, eelistades I. K. väiteid kannatanu ja tunnistaja H. S. ütlustele.

Samas jättis ringkonnakohus vastamata kannatanu apellatsioonkaebuses viidatud õiguslikele probleemidele KrMK § 219 lg 2 või § 267 lg 3 kohaldamise vajalikkuse

ja võimalikkuse kohta. Samuti ei nõustu kassaator ringkonnakohtu otsusega osas, millega jäeti maakohtu otsusest välja lõik, mis puudutas I. K. käitumise võimalikku

vastavust KrK §-s 111 ettenähtud kuriteo tunnustele.

6. Riigikohtu istungil toetasid prokurör ja kannatanu esitatud kassatsioonprotesti ja -kaebust ning taotlesid ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning kriminaalasja

tagastamist ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

I. K. ja tema kaitsja kordasid Riigikohtule esitatud kirjalikes vastuväidetes sisalduvaid seisukohti. Nad leidsid, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.

Kassatsioonprotest ja kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus I. K. õigeksmõistmises tuleb tühistada kohtu järelduste mittevastavuse

tõttu faktilistele asjaoludele ja kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu.

7.1 Kriminaalasjas on tuvastatud, et 11. aprillil 1996. a teostatud tehisabordiga LMi rasedust ei katkestatud. Rasedus jäi püsima, loode arenes edasi (tl 77-78, 121-

122). 5. juunil 1996. a tegi I. K. LMile uue tehisabordi. On tõendatud, et patsienti ei teavitatud sellest, et esimene kord raseduse katkestamine ebaõnnestus ega ka

sellest, et talle tehakse uus abort (tl 302).

KrK § 120 lg 4 (kehtiva redaktsiooni) järgi seisneb arsti tegevuse ebaseaduslikkus raseduse katkestamises patsiendi tahte vastaselt.

Riigikohus märgib siinjuures, et on mõttetu ja ainetu rääkida patsiendi tahtest või nõusolekust raseduse katkestamiseks, kui patsienti pole eelnevalt teavitatudki

raseduse kestmisest.

Raviarstina oli I. K. kohustatud 5. juunil 1996. a patsienti teavitama temal esinevast rasedusest ja välja selgitama, kas LM soovib raseduse katkestamist. Patsiendi

informeerimine on arsti ülesanne ja kuulub raviarsti ülesannete valdkonda. Kui mitu arsti töötavad koos, siis peab igaüks neist oma osa eraldi selgitama.

7.2 Kehaline puutumatus ja enesemääramisõigus on põhiseadusega kaitstud isiku põhiõigused.

Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 16 sätestab igaühe õiguse elule, § 20 sätestab õiguse isikupuutumatusele ja § 28 õiguse tervise kaitsele. Õigus elule ja tervise kaitsele

on isiku piiramatud põhiõigused. Kohustus küsida operatsiooniks patsiendi nõusolekut tuleneb kehalise puutumatuse rikkumatuse nõudest. Ekslik on Tartu

Maakohtu ja Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht, et 1996. aastal ei olnud seadusandlikult reguleeritud arsti patsiendi informeerimiskohustust ja

kohustust saada operatsiooniks patsiendi nõusolek. See kohustus tulenes ja tuleneb Eesti NSV Tervishoiuseaduse §-st 52, mis sätestab, et operatsioone tehakse

haigete nõusolekul. Selle seaduse see säte kehtib siiani, sest vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamise seaduse §-le 2, kehtivad toimivad õigusaktid pärast

põhiseaduse jõustumist niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus põhiseaduse, selle rakendamise seadusega ja seni, kuni need tühistatakse.

Eelnimetatu on kooskõlas meditsiiniõiguses aktsepteeritud põhimõtetega, et patsiendi täpne teavitamine ning temalt nõusoleku küsimine igaks diagnoosimis- ja

ravitoiminguks on üks kategoorilisemaid nõudeid. Ühe ravivõtte (operatsiooni) ebaõnnestumise korral, tuleb patsienti kõigepealt sellest teavitada ning seejärel

küsida patsiendi nõusolekut uueks ravivõtteks (operatsiooniks).

Riigikohus nõustub kassatsioonprotestis ja kassatsioonkaebuses väljendatud seisukohaga, et kui raviarst teostab aborti olukorras, kus ta pole patsienti teavitanud või

kus ta pole patsiendi soovi raseduse katkestamiseks küsinud või väljaselgitanud, andmata rasedale võimalust oma tahet väljendada, tuleb käsitada raseduse

katkestamisena raseda tahte vastaselt.

7.3 Kriminaalasjas on tuvastatud, et I. K. teadis kindlalt (otsene tahtlus), et LMi ei teavitatud esimese operatsiooni ebaõnnestumisest, ja samuti teadis ta, et

patsiendilt ei küsitud nõusolekut uueks operatsiooniks (samuti otsene tahtlus). Nii maa- kui ka ringkonnakohus on kuriteo subjektiivset külge analüüsides jätnud

tähelepanuta meditsiiniõiguse põhitõe - vastutus lasub raviarstil, tema peab patsienti teavitama ning küsima nõusolekut meditsiiniliseks sekkumiseks. I. K. kui

raviarst teadis eelpoolnimetatud asjaolusid ning seega pani kuriteo toime otsese tahtlusega. Raviarst ei saa vabaneda vastutusest lootusega või põhjendusega, et keegi

on tema eest teinud ära selle, mida pidi tegema tema ise, kuid jättis tegemata.

7.4 Riigikohus peab siinjuures vajalikuks täiendavalt selgitada, et KrK § 120 (nii varasemast kui ka kehtivast) redaktsioonist ei tulene nõue, et see kuritegu peab

olema toime pandud ainult otsese tahtlusega. Mingi kuritegu saab olla toimepandud ainult otsese tahtlusega siis, kui dispositsiooni kohaselt on nõutav eesmärgi

olemasolu teo toimepanemisel (kui kasutatakse liidet - ks) või kui on nõutav millegi kindel teadmine (kui kasutatakse sõna teadvalt). Lähtudes eeltoodust piisab KrK

§ 120 subjektiivse koosseisu jaoks ka kaudsest tahtlusest - seega kuriteo koosseis on ka siis, kui arst peab võimalikuks, et patsienti ei ole teavitatud sellest, et

esimene operatsioon ebaõnnestus ning sellest, et patsiendilt ei ole küsitud nõusolekut uueks operatsiooniks.

7.5 Kriminaalkolleegium peab ka vajalikuks analüüsida ja anda hinnang I. K. väitele, et LM oli juba operatsioonilaual ja temalt ei olnud enam võimalik nõusolekut

küsida, sest patsiendi oli operatsiooniks ette valmistanud kliiniku juhataja.

Esiteks, on kohus arvamusel, et sellist olukorda ei tohtinud raviarst lasta tekkida ning ta oleks pidanud hoolitsema selle eest, et õigeaegselt saada patsiendilt

nõusolek. Teiseks, kui eeldada, et raviarst oli aborti tegema asudes sundseisus, tuleb analüüsida kas tegemist on hädaseisundiga. Patsiendi oletatava nõusolekuga ei

saa raviarst oma tegu õigustada, kuna patsienti pole üldse tema olukorrast teavitatud (ei esimese abordi ebaõnnestumisest ega kavatsusest teha uus abort).

Hädaseisundiga oleks arsti tegevus õigustatud üksnes siis, kui tekitatud kahju (patsiendi tahte vastane meditsiiniline sekkumine) on väiksem ärahoitust (operatsiooni

mittetegemine). Sel juhul kuuluks tõendamisele, et operatsiooni tegemata jätmine oleks kaasa toonud raske tagajärje või mingi tüsistuse vms.

Kriminaalasja materjalidest ja tuvastatud faktilistest asjaoludest sellist järeldust teha ei saa. LM ei olnud sellises seisundis, et 5. juunil 1996. a I. K. poolt abordi

tegemata jätmine oleks kohe kaasa toonud mingi raske tagajärje.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-dest 1 ja 3 ning § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. märtsi 2000. a otsus I. K. süüdistusasjas.

2. Saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtu teisele kohtukoosseisule.

3. Prokuröri kassatsioonprotest ja kannatanu kassatsioonkaebus rahuldada.

Otsus jõustub 30. mail 2000, on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu.

Eesistuja Ott Järvesaar

Liikmed Eerik Kergandberg, Lea Kivi