3-3-1-19-00 · Riigikohus

3-3-1-19-00

OTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 30. mail 2000

Ilme Loiti kassatsioonkaebuse läbivaatamine maa riigi omandisse jätmise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann

vaatas 10. mail 2000. a. kirjalikus menetluses läbi Ilme Loiti kassatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 31. jaanuari 2000. a. otsuse peale haldusasjas nr. II-3/72/2000.

Ilme Loit omandas 30. oktoobril 1997 sõlmitud ostu-müügilepingu alusel ühest elamust ja kahest

abihoonest (laut-küün-kuur ja saun) koosneva majavalduse "Vanamõisa kordon", asukohaga Viljandi

maakond, Abja vald, Tümpsi küla. 13. novembril 1997 esitas I. Loit Abja Vallavalitsusele maa

ostueesõigusega erastamise avalduse, milles taotles ca 17 ha Abja vallas Tümpsi külas asuva Kuusiku

maaüksuse ostmist. 13. novembril 1997 sõlmis I. Loit maamõõtja P. Karpaga töölepingu, mille

kohaselt pidi maamõõtja piiristama Kuusiku maaüksuse ning koostama nimetatud maaüksuse plaani

ja piiriprotokolli. 5. jaanuaril 1998 koostati Kuusiku maaüksuse piiriprotokoll, millele on alla

kirjutanud maamõõtja P. Karpa, maa taotleja I. Loit ning Abja valla maanõunik I. Laas.

12. detsembril 1997 andis Abja Vallavalitsus Vabariigi Valitsuse 3. septembri 1996. a. määrusega

nr. 226 kinnitatud "Maa riigi omandisse jätmise korra" punkti 9 ning punkti 7 alapunkti 4 alusel välja

korralduse nr. 352 "Teenindus- ja maatulundusmaade määramine", mille punkti 2d kohaselt otsustati

riigi omandisse arvestatava maa hulgast jätta välja I. Loitile kuuluvate hoonete alune maa ja

teenindusmaa ning hooneid ümbritsev ostueesõigusega erastatav maatulundusmaa maatükilt nr. 14,

pindalaga 0,9 ha. Abja Vallavalitsuse 12. detsembri 1997. a. korraldusest nr. 353 "Maa riigi

omandisse jätmine" nähtub, et Abja Vallavalitsus ei nõustunud kooskõlas Maareformi seaduse § 29 ja

§ 31 lg. 1 punktidega 2 ja 6 ning Maa riigi omandisse jätmise korra punktiga 9 maatüki nr. 14 riigi

omandisse jätmisega 13,1 ha ulatuses, kuna selle 1940. aastal riigile kuulunud riigimetsamaa kohta

on vallale esitatud taotlus ostueesõigusega erastamiseks. 18. detsembril 1998 teatas Abja

Vallavalitsus kirjaga nr. 89 keskkonnaministeeriumile, et keeldub alla kirjutamast Jäärja metskonna

riigi omandisse jäetava maa katastriüksuste vormistamise piiriprotokollile ja katastriüksuste

plaanidele lehtedel nr. 3, 4, 7 ja 9 põhjusel, et kodanikud on esitanud avaldused 23. juulil 1940 riigile

kuulunud riigimetsamaa ostueesõigusega erastamiseks.

16. märtsil 1998 andis Abja Vallavalitsus Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996. a. määruse nr. 267

"Maa ostueesõigusega erastamise korra kinnitamine" punkti 15 alusel välja korralduse nr. 64 "Maa

ostueesõigusega erastamise tingimused", milles märgiti Abja vallas, Abja-Vanamõisa külas asuva

17,4 ha suuruse Kuusiku maavalduse erastajaks I. Loit. Nimetatud korraldus on märgitud

mõõdistamise õigusliku alusena ka P. Karpa poolt koostatud maaüksuse plaanil. 17. märtsil 1998 tegi

Abja Vallavalitsus Viljandi maakatastrile avalduse nr. 63, milles palus Abja-Vanamõisa külas asuva

17,4 ha suuruse Kuusiku maavalduse kui ostueesõigusega erastamisele kuuluva maaüksuse

maakatastris registreerida. Abja Vallavalitsuse 26. augusti 1998. a. kirjast nr. 57/1.46 I. Loitile

nähtub, et Viljandi Maakataster tagastas Abja Vallavalitsusele Kuusiku maaüksuse ostueesõigusega

erastamise toimiku 27. märtsil 1998 põhjendusega, et nimetatud maaüksuse piirid jäävad Jäärja

metskonna maadele, mis on 25. veebruaril 1998 kantud keskkonnaministri 16. veebruari 1998. a.

käskkirja nr. 58 alusel katastrisse riigimaana.

I. Loit esitas 23. septembril 1998 Tallinna Halduskohtule kaebuse keskkonnaministri 16. veebruari

1998. a. käskkirja nr. 58 ja keskkonnaministri toimingu Abja vallas Jäärja metskonnas katastriüksuste

üldpindalaga 5632,3 ha, maa riigi omandisse jätmisel seadusevastaseks tunnistamiseks osas, mis on

puutumuses maatükkidega nr. 12 (üldpinnaga 2,9 ha) ja nr. 14 (üldpinnaga 15,7 ha). Kaebaja leidis, et

vaidlustatud käskkirjaga jäeti riigi omandisse Kuusiku maaüksus, mistõttu ei saa kaebaja soovitud

maad ostueesõigusega erastada. Keskkonnaminister rikkus Maa riigi omandisse jätmise korra

punkti 8, sest ei esitanud sama korra punktis 7 sätestatule vastavat toimikut Abja Vallavalitsusele

tutvumiseks. Samuti on rikutud Maa riigi omandisse jätmise korra punkti 9 alapunktide 1 ja 3

nõudeid, kuna riigi omandisse jäetava maa hulgast ei arvatud kohaliku omavalitsuse otsuse alusel

välja kaebuse esitajale kuuluvate ehitiste teenindamiseks vajalikku maad ning puudus kohaliku

omavalitsuse arvamus maa riigi omandisse jätmise kohta.

Tallinna Halduskohtu 10. detsembri 1999. a. otsusega haldusasjas nr. 3-78/99 jäeti I. Loiti kaebus

rahuldamata. Kohtuotsuse kohaselt ei riku keskkonnaministri toiming ega käskkiri maa riigi

omandisse jätmise kohta I. Loiti kui maa ostueesõigusega erastamise taotleja õigusi ega võta temalt

õigust erastada maad ostueesõigusega Maareformi seaduse § 20 lg. 1 alusel. Samuti ei mõjuta

kaebuses osundatud Maa riigi omandisse jätmise korra nõuete rikkumised keskkonnaministri

otsustust maa riigi omandisse jätmiseks.

I. Loit esitas 21. detsembril 1999 apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tallinna Halduskohtu

otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellant leidis, et Maa riigi omandisse jätmise

korra nõuete rikkumised mõjutavad otseselt keskkonnaministri otsustust maa riigi omandisse

jätmiseks.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 31. jaanuari 2000. a. otsusega haldusasjas nr. II-

3/72/2000 jäeti I. Loiti apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et Abja

Vallavalitsuse 12. detsembri 1997. a. korraldusega nr. 352 "Teenindus- ja maatulundusmaade

määramine" punkti 2d alusel on I. Loitile määratud maatükilt nr. 14 temale kuuluvate hoonete

teenindusmaaks 0,9 ha. 12. detsembri 1997. a. korraldusega nr. 353 on vald vaidlustanud maatüki

nr. 14 riigi omandisse jätmise 13,1 ha ulatuses seoses sellega, et sellele maale on esitatud

ostueesõigusega erastamise taotlus. Seega ei vasta tõele kaebuse esitaja väited, et keskkonnaministri

poolt on rikutud Maa riigi omandisse jätmise korra punkte 7-9. Ringkonnakohus märkis, et Maa riigi

omandisse jätmise kord ei reguleeri juhtumeid, mil vald ei nõustu maa riigi omandisse jätmisega

toimikus näidatud suuruses. Arvestades aga seda, et antud juhul oli valla poolt I. Loiti hoonete juurde

teenindusmaa määratud, nimetatud osas jäeti maa riigi omandisse jäetava maaüksuse koosseisust

välja, ning et MRS § 20 sätestab riigile eesõiguse riigimetsamaa riigi omandisse jätmisel, tuleb asuda

seisukohale, et valla mittenõustumine ei saa olla takistuseks seaduse kohaselt riigi omandisse jäetava

maa riigi omandisse jätmisel.

I. Loit esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale kohtule. Kassaator leiab, et tema omandis olev kõrvalhoone (saun) asub

vaidlustatud käskkirja tõttu riigimaal. Maa riigi omandisse jätmise toimikus puudub taotlus maa riigi

omandisse jätmiseks vastavalt Maa riigi omandisse jätmise korra punkti 7 alapunktile 1, samuti

dokumendid riigi omandisse jäetaval maal asuvate ehitiste omandi kohta vastavalt sama korra

punkti 7 alapunktile 2 ning kassaatori taotlus maa ostueesõigusega erastamise kohta vastavalt sama

korra punkti 7 alapunktile 4. Samas toimikus olevatel maa asendiplaanidel puuduvad koostaja

andmed ja kohaliku omavalitsuse kinnitus.

Keskkonnaministeeriumi esindaja advokaat Olev Kuklase leiab kirjalikus vastuses

kassatsioonkaebusele, et maa riigi omandisse jätmise toimikus on andmed selle kohta, et maa

ostueesõigusega erastamiseks oli esitatud taotlusi. Nimetatud õiendite lisamine või nende olemasolu

ei tähenda, et keskkonnaministeeriumil ei oleks taoliste õiendite olemasolul õigust maad riigi

omandisse jätta. Kohus tugines põhjendatult asjaolule, et keskkonnaministri vaidlustatud otsus

maatükkide nr. 12 ja 14 riigi omandisse jätmiseks ei võta I. Loitilt õigust erastada maad

ostueesõigusega vastavalt Maareformi seadusele.

Tutvunud esitatud materjalidega, Riigikohtu halduskolleegium

leidis:

1. Maareformi seaduse § 20 lg. 1 kohaselt kuulub erastamisele maa, mida sama seaduse alusel ei

tagastata ning mida ei jäeta riigi omandisse vastavalt sama seaduse §-le 31 ega anta

munitsipaalomandisse vastavalt sama seaduse §-le 25.

Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 13 lg. 3 alusel on õiguslikul alusel püstitatud ehitise

omanikul õigus saada maa omanikuks maareformi seadustes sätestatud alustel ja korras ning

ehitisealune maa ei kuulu teistele isikutele tagastamisele, erastamisele, munitsipaalomandisse

andmisele ega riigi omandisse jätmisele, kui seadusest ei tulene teisiti. Nimetatud sättest ja Vabariigi

Valitsuse 3. septembri 1996. a. määrusega nr. 226 kinnitatud "Maa riigi omandisse jätmise korra"

punkti 9 alapunktist 1 tulenevalt ei või riigi omandisse jäetava maa hulka arvata õiguslikul alusel

püstitatud ehitise alust maad ega selle teenindamiseks vajalikku maad.

2. Kassatsioonkaebuses esitatud väite kohaselt asub kaebaja omandisse kuuluv abihoone (saun)

keskkonnaministri 16. veebruari 1998 käskkirja nr. 58 järgi riigi maal. Sama väite esitas kaebaja ka

ringkonnakohtu istungil.

Kohtuasja materjalidest nähtub, et OÜ Eesti Metsakorralduskeskuse poolt koostatud Viljandi

maakonna Abja valla Jäärja metskonna riigi omandisse jäetava maa katastriüksuste vormistamise

toimikus oleval asendiplaanil on üks hoone, P. Karpa poolt koostatud maaüksuse plaanil aga kolm

hoonet. Ka 30. oktoobril 1997 Jäärja metskonna ja I. Loiti vahel sõlmitud ostu-müügilepingust

nähtub, et I. Loit ostis majavalduse "Vanamõisa kordon", mis koosneb ühest elamust ja kahest

abihoonest (laut-küün-kuur ja saun).

Maakatastriseaduse § 10 lg. 1 kohaselt peavad katastriüksuse plaanile olema kantud katastriüksuse

piirid, ehitised (hooned ja rajatised), kõlvikute paiknemine ja kitsendusi põhjustavate objektide

asukoht ning andmed kõlvikute pindalade kohta. Ringkonnakohus oleks pidanud hindama, kas OÜ

Eesti Metsakorralduskeskus poolt koostatud Viljandi maakonnaAbja valla Jäärja metskonna riigi

omandisse jäetava maa katastriüksuste vormistamise toimikus olev katastriüksuste plaan vastab

Maakatastriseaduse § 10 lg. 1 nõuetele.

Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus kontrollima, kas I. Loitile kuuluvate ehitiste alune ja

nende ehitiste teenindamiseks vajalik maa on riigi omandisse jäetava maa hulgast välja arvatud.

3. Maa riigi omandisse jätmise korra punktide 6 ja 7 kohaselt peab maa riigi omandisse jätmise

taotleja või tema poolt volitatud isik koostama maa riigi omandisse jätmise toimiku ja koguma

sellesse järgmised dokumendid:

maa riigi omandisse jätmise taotlus, milles näidatakse maa riigi omandisse jätmise alus, riigi

omandisse jäetava maa ligikaudne pindala, taotletav sihtotstarve ning asjaolud, mis võivad olla

punktis 4 loetletud taotluste rahuldamata jätmise põhjuseks, ning põhjendatakse maa riigi omandisse

jätmise vajadust;

dokumendid riigi omandisse jäetaval maal asuvate ehitiste omandi kohta;

dokumendid riigi omandisse jäetava maa senise kasutusõiguse kohta;

õiend teiste isikute taotluste kohta riigi omandisse jäetava maa omandamiseks tagastamise või

ostueesõigusega erastamise korras, välja arvatud juhul, kui maad taotletakse riigi omandisse

Maareformi seaduse § 31 lg. 1 p. 1 alusel;

maa asendiplaan või katastriüksuse plaan Maa riigi omandisse jätmise korra punkti 7 alapunktis 5

ettenähtud mõõtkavas.

OÜ Eesti Metsakorralduskeskus poolt koostatud toimikus puuduvad maa riigi omandisse jätmise

taotlus, dokumendid riigi omandisse jäetaval maal asuvate ehitiste omandi kohta, dokumendid riigi

omandisse jäetava maa senise kasutusõiguse kohta ja õiend teiste isikute taotluste kohta riigi

omandisse jäetava maa omandamiseks tagastamise või ostueesõigusega erastamise korras. Samuti ei

ole kohtud välja selgitanud, kes on antud asjas maa riigi omandisse jätmise taotlejaks ja keda on

taotleja volitanud maa riigi omandisse jätmise toimikut koostama. Nimetatud dokumentide

puudumine toimikust võis põhjustada Abja Vallavalitsuse eriarvamuse riigi omandisse jäetava maa

piiride ja suuruse kohta ning tuua kaasa I. Loiti õiguste rikkumise.

4. OÜ Eesti Metsakorralduskeskus poolt koostatud toimikus oleval katastriüksuste plaanil ning

samuti asendiplaanil, millel on piiritletud I. Loitile kuuluvate hoonete alune ja teenindusmaa ning

erastatav maa, puuduvad andmed plaani koostaja kohta. Ringkonnakohtul tuleb hinnata, kas

nimetatud plaanid on koostatud nõuetekohaselt.

Eeltoodu põhjal kuulub kassatsioonkaebus rahuldamisele. Tallinna Ringkonnakohtu 31. jaanuari

2000. a. otsus tuleb tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Juhindudes HKMS §-st 72 lg. 1 p. 2 ja §-st 90 lg. 2, Riigikohtu halduskolleegium

otsustab:

Rahuldada Ilme Loiti kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 31. jaanuari 2000. a. otsus haldusasjas

nr. II-3/72/2000 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Tagastada Ilme Loitile kautsjon 700 (seitsesada) krooni.

Otsus jõustub 30. mail 2000 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann