3-2-1-70-00 · Riigikohus

3-2-1-70-00

M Ä Ä R U S

Tartus 9. mail 2000. a

Katrin Johansoni, Sirje Somelari, Jaak Kiikeri, Martin Kuusiku, Andres Bergmanni, Peep

Akkeli, Katrin Justuse, Tarmo Rubeni ja Elger Luige kaebus Tartu Ringkonnakohtu

tsiviilkolleegiumi 16. detsembri 1999. a määrusele ärikeelu kohaldamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Luik, liikmed H. Jõks ja A. Kull, vaatas avalikul

kohtuistungil 17. aprillil 2000. a läbi Peep Akkeli, Andres Bergmanni, Katrin Johansoni, Katrin

Justuse, Jaak Kiikeri, Martin Kuusiku, Tarmo Rubeni ja Sirje Somelari erikaebuse alusel Tartu

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 16. detsembri 1999. a määruse tsiviilasjas nr II-2-481/99. Istungist

võtsid osa erikaebuse esitajate esindaja vandeadvokaat A. Pilv; K. Johanson ja K. Justus.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

Tartu Linnakohtu 25. oktoobri 1999. a otsusega kuulutati välja KAS Polaris-Vara pankrot.

Tartu Linnakohtu 25. oktoobri 1999. a määrusega, kohaldati PankrS § 12 lg 4 ja 35 alusel

A. Bergmanni, J. Kiikeri, S. Somelari, M. Kuusiku, P. Akkeli, K. Johansoni, K. Justuse, T. Rubeni ja

E. Luige suhtes ärikeeldu ning keelati neil kuni KAS Polaris-Vara pankrotimenetluse lõpuni olla

ettevõtja, juriidilise isiku juhatuse või seda asendava organi liige, juriidilise isiku likvideerija,

prokurist või pankrotihaldur.

Määruse põhjenduste kohaselt on ärikeelu kohaldamine vajalik kõigi võlgniku nõukogu ja juhatuse

liikmete suhtes, sest ÄS §-de 315 ja 327 alusel vastutavad juhatuse ja nõukogu liikmed seaduse ja

põhikirja nõuete rikkumise eest aktsiaseltsile süüliselt tekitatud kahju eest solidaarselt. Kõik

eelnimetatud isikud allkirjastasid võlgniku 1998. a majandusaasta aruande audiitori järeldusotsuses

esitatud soovitusi arvestamata. Ajutise pankrotihalduri arvamuse kohaselt ei ole välistatud, et

võlgniku maksejõuetuse põhjuseks on raske juhtimisviga. Võlgniku juhtorganite liikmed rikkusid

Kindlustusinspektsiooni kohustuslikke ettekirjutusi ja kindlustusseadust.

Raske majandusliku olukorra tekkimisel viis võlgnik oma esindajate T. Rubeni ja P. Akkeli kaudu

seltsist välja varad, kusjuures lepingud on sõlmitud ilma reaalsete tagatisteta. Kuna kindlustusseltsi

juhtkond ei ole suutnud tagada kindlustusseltsi tegevuse vastavust õigusaktidega ja tagada

kindlustusvõtjate huve, siis tuleb ärikeeldu kohaldada kõigi nimetatud isikute suhtes.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tartu Ringkonnakohus jättis linnakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohus märkis, et ärikeelu

rakendamiseks ei pea kohus pidama istungit ning ära kuulama enne ärikeelu kohaldamist isikuid,

kelle suhtes ärikeelu kohaldamist taotletakse. Linnakohus tegi määruse protsessiõiguse ja

pankrotiseaduse ning äriseadustiku normidega kooskõlas. Isikute õigusi piirati seaduslikel alustel.

Kohtul on PankrS § 35 lg 2 kohaselt õigus kohaldada ärikeeldu kui kaitsevahendit võlausaldajate

nõuete tagamiseks ning kohus võib juriidilisest isikust võlgniku pankroti korral määrata, kes § 12

lõikes 4 nimetatud isikutest ei või pankrotimenetluse lõpuni olla ettevõtja, juriidilise isiku juhatuse

või seda asendava organi liige, juriidilise isiku likvideerija, prokurist ja pankrotihaldur.

Kuna ÄS §-dest 315 ja 327 tulenevalt vastutavad juhatuse ja nõukogu liikmed seaduse ja põhikirja

nõuete rikkumise ning oma kohustuse täitmata jätmisega süüliselt tekitatud kahju eest solidaarselt,

siis ei pidanud kohus iga isiku osas eraldi esitama ärikeelu kohaldamise põhjendusi. Linnakohus on

motiveerinud, miks pidas kohus vajalikuks ärikeeldu kohaldada kõigi nõukogu ja juhatuse liikmete

suhtes.

Kehtiva raamatupidamise seaduse § 22 lg 1 kohaselt koosneb majandusaasta aruanne

raamatupidamise aastaaruandest, tegevusaruandest, audiitori järeldusotsusest ja majandusaasta

kasumijaotuse aruandest.

Raamatupidamise seaduse § 23 lg 1 p 3 sätestab, et kinnitatud majandusaasta aruandele kirjutavad

koos kuupäeva märkimisega alla osaühingu või aktsiaseltsi juhatuse ja nõukogu kõik liikmed. Seega

on põhjendamatud erikaebuse esitajate väited, et audiitori järeldusotsus on hilisem ning et juhatuse

liikmed ei ole aruannet üldse arutanudki. Audiitori järeldusotsus, mille kohaselt 1998. aasta

raamatupidamisaruanne ei kajasta olulises osas õigesti ja õiglaselt Kindlustusaktsiaselts Polaris-Vara

finantsseisundit seisuga 31. detsember 1998. a ja 1998. a majandustegevuse tulemust ning

rahavoogusid kooskõlas Eesti Vabariigi raamatupidamise seadusega, on koostatud 20. aprillil 1999. a.

Sama kuupäeva kannab tegevdirektori kinnitus AS Polaris Vara 1998. a raamatupidamise

aastaaruande koostamise õigsuse ja täielikkuse kohta. Juhatuse ja nõukogu liikmed on nimetatud

aruande allkirjastanud ja see kinnitati aktsionäride 28. juuni 1999. a üldkoosolekul.

KAS Polaris-Vara 1998. a majandusaasta aruandele on alla kirjutanud kõik juhatuse liikmed. Seega

on põhjendatud ärikeelu kohaldamine kõigi juhatuse liikmete osas. Kuna kõik isikud, kelle suhtes

kohaldati ärikeeldu, on rikkunud raamatupidamise seadust, eiranud audiitori järeldusotsust ning

sellega takistanud õiglase ja õige ülevaate saamist aktsiaseltsi finantsseisundist, ei olnud vajalik

esitada iga isiku suhtes eraldi ärikeelu kohaldamise põhjendusi.

Ärikeelu tühistamise aluseks ei saa olla väide, et ärikeelu kohaldamine enne pankrotiotsuse

jõustumist võib kaasa tuua isikutele asjatuid kahjusid.

II. Erikaebus ja selle põhjendused

Erikaebuse esitajad paluvad tühistada Tartu Ringkonnakohtu ja Tartu Linnakohtu määrused ja saata

asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.

Põhiseaduse § 24 kohaselt on igal isikul õigus olla oma kohtuasja arutamise juures. Nimetatud õigus

on sätestatud ka inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 6.

TsMS § 333 lg 1 p 2 ja 3 kohaselt tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu lahendi

protsessiosalise kaebuse põhjendustest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme

kohtule, kui kohtulahend on tehtud isiku suhtes, keda seaduse nõuete kohaselt kohtusse ei kutsutud

või kui kohus otsustas isiku õiguste ja kohustuste üle, keda asjasse ei kaasatud. Nimetatud nõuete

eiramine on protsessiõigusnormide oluline rikkumine. Tartu Ringkonnakohus on erikaebuste

läbivaatamisel jätnud alusetult kohaldamata TsMS § 333 lg 1 p 2 ja 3 sätted, mistõttu tuleb Tartu

Ringkonnakohtu ning Tartu Linnakohtu määrused tühistada.

Sarnaselt Tartu Linnakohtuga ei ole ringkonnakohus suutnud tsiviilkohtupidamises eeldatava

põhjalikkusega motiveerida ärikeelu kohaldamise vajadust kõigi KAS Polaris-Vara juhatuse ja

nõukogu liikmete osas. Ärikeeldu ei ole võimalik kohaldada ühesugustel motiividel kõigile äriühingu

juhatuse ja nõukogu liikmetele, andmata hinnangut iga juhtorgani liikme faktilisele tegevusele

juhtimisotsuste vastuvõtmisel. Kuna piiratakse isiku seadusest tulenevaid õigusi ja vabadusi, siis

tuleb kohtul otsustada iga pankrotistunud äriühingu juhtorgani liikme suhtes ärikeelu kohaldamise

vajaduse ning tingimuste osas eraldi.

Linnakohtu ja ringkonnakohtu määrustes on ainsa motiivina, miks on vajalik kohaldada ärikeeldu

kõigi juhatuse ja nõukogu liikmete suhtes, nimetatud asjaolu, et nad on allkirjastanud KAS Polaris-

Vara 1998. majandusaasta aruande. Seega on kohus kohaldanud ärikeeldu ühesugusel alusel kõigile

KAS Polaris-Vara juhatuse ja nõukogu liikmetele, arvestamata iga liikme tegelikku osavõttu,

ülesandeid ja vastutust äriühingu tegevuses.

Vaidlustatud määrusest ei nähtu, millest ringkonnakohus järeldas, et kõik isikud, kelle suhtes

ärikeeldu kohaldati, rikkusid raamatupidamise seadust. Samuti ei märgita, milles raamatupidamise

seaduse rikkumine seisneb.

KAS Polaris-Vara pankrotimenetluse käigus kogutud tõendid, sh ajutise pankrotihalduri poolt

kohtuistungil avaldatud seisukoht kinnitavad, et 25. oktoobriks 1999. a ei olnud selgunud, kas KAS

Polaris-Vara maksejõuetuse põhjuseks oli kuritegu või raske juhtimisviga. Seega ei ole

ringkonnakohtule iseseisvalt võimalik tuvastada KAS Polaris-Vara juhatuse ja nõukogu liikmete

poolt toimepandud raamatupidamise seaduse rikkumisi. Ei saa nõustuda kohtu järeldusega, et kõik

1998 majandusaasta aruande allkirjastanud isikud on eiranud audiitori järeldusotsust ning sellega

takistanud aktsiaseltsi finantsseisundist õiglase ja õige ülevaate saamist.

20. aprillil 1999. a allkirjastatud audiitori järeldusotsusoli suunatud KAS Polaris-Vara aktsionäridele

ja juhatusele eelkõige soovituslikuna. Järeldusotsuse punkt 3 kohaselt oli ettevõttel osa

investeeringuid, nõudeid ja pangakontosid summas 29,9 miljonit krooni Era Pangas ja ettevõtetes,

mille varad sõltuvad Era Pangast.

Kuna Era Panga pankrotimenetlus algatati 7. aprillil 1999. a, siis ei olnud KAS Polaris-Vara

juhtkonnal 1999. a märtsis koostatud majandusaasta aruandes põhjust Era Pangaga seotud varasid alla

hinnata.

Asjaolu, et KAS Polaris-Vara vastu esitatud pankrotiavalduse lisaks olnud 1998. majandusaasta

aruande tiitellehel on juhatuse ja nõukogu liikmete allkirjad ning märge, et KAS Polaris-Vara

üldkoosolek on selle 28. juunil 1999. a kinnitanud, ei saa olla ainsaks ärikeelu kohaldamise vajadust

tingivaks asjaoluks. Juhatuse ja nõukogu liikmed kirjutasid majandusaasta tiitellehele alla enne

audiitori järeldusotsusega tutvumist. Väär on ringkonnakohtu järeldus, et juhatus ja nõukogu on

kohustatud üldkoosolekule kinnitamiseks esitatava majandusaasta aruande viima eelnevalt kooskõlla

audiitori poolt antud soovitustega või juhistega.

Ringkonnakohus on jätnud määruses osaliselt kajastamata erikaebustes esitatud väited esimese astme

kohtu poolt toime pandud rikkumiste osas. Esimese astme kohus eiras määruse tegemisel ja teatavaks

tegemisel TsMS § 211 lg-tes 3 ja 4 sätestatud põhimõtteid. Vastavalt TsMS § 330 lg-le 4 tuleb otsuse

põhjendavas osas märkida ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid,

millele on rajatud kohtu järeldused, ning seadused, mida ringkonnakohus kohaldas. Ringkonnakohus

on nimetatud nõudeid ilmselgelt eiranud, mistõttu on alust lugeda see rikkumine oluliseks.

Ringkonnakohus on alusetult jätnud tähelepanuta erikaebustes esitatud seisukohad, et ärikeelu

kohaldamisel peab esimese astme kohus motiveerima selle kohaldamise kestvust ning ulatust.

Kuna Katrin Johanson ei olnud Tartu Linnakohtu määruse tegemise ajal enam KAS Polaris-Vara

juhatuse liikmeks, siis ei ole võimalik PankrS § 35 lg 2 kohaselt tema suhtes ärikeeldu kohaldada,

ilma et kohus oleks PankrS § 12 lg 4 tulenevalt määruses põhjendanud, miks on vajalik ärikeeldu

kohaldada isiku suhtes, kes on juhatuse liikmest enne pankrotimenetluse algatamist vabastatud.

Ringkonnakohus on jätnud käsitlemata ka Katrin Justuse väited tema suhtes ärikeelu kohaldamise

põhjendamatuse kohta. K. Justus viibib alates 12. märtsist 1999. a lapsehoolduspuhkusel. Tema

allkirjaõigus pankades tühistati KAS Polaris-Vara juhatuse otsusega 15. märtsil 1999. a, s.o enam kui

kuu aega enne audiitori poolt antud 1998. a majandusaasta järeldusotsust. Need asjaolud välistavad

K. Johansoni ja K. Justuse suhtes ärikeelu kohaldamise PankrS § 35 lg 2 alusel.

Ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud ÄS §-de 315 ja 327 sätteid. Kohus on jätnud tähelepanuta

erikaebustes selgitatu, et ÄS § 327 järgi vabaneb nõukogu liige vastutusest aktsiaseltsi ees, kui ta on

ebaseadusliku tegevuse aluseks oleva otsuse vastuvõtmisel jäänud eriarvamusele ning see on kantud

protokolli. Ringkonnakohus ei ole pööranud tähelepanu, kas otsuse vastuvõtmisel on esinenud

liikmete vahel eriarvamusi ning otsuste vastuvõtmise koosolekutel on osalenud kõik liikmed.

Ärikeelu kohaldamisel on rikutud kohtute poolt proportsionaalsuse põhimõtet ning kõrvale kaldutud

tsiviilasja igakülgsest ja võimalikult õigest lahendamisest. Arvestades põhiseaduse §-s 11 sätestatud

vabaduste piiramise proportsionaalsuse printsiipi, oleks Tartu Linnakohus pidanud välja selgitama iga

juhatuse ja nõukogu liikme vabaduste piiramise optimaalse vajaduse.

III. Vastus erikaebusele

Kindlustusinspektsioon leiab vastuses, et erikaebus on põhjendamatu.

Eelpoolnimetatud isikute õigusi on piiratud seaduslikel alustel. Põhiseaduse § 102 sätestab, et seadusi

võetakse vastu kooskõlas põhiseadusega. PankrS § 35 ning ÄS § 315 ja 327 ei ole tunnistatud

põhiseadusega vastuolus olevaks.

Linnakohus on piisavalt motiveerinud ärikeelu kohaldamist. Ärikeelu kohaldamisel ei pea kohus

pidama istungit ja motiveerima selle kohaldamise kestvust ja ulatust.

IV. Riigikohtu määruse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu määrus kuulub tühistamisele TsMS § 363 p 2 alusel

protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

Ärikeeld piirab oluliselt isiku õigusi ning pankrotimenetlus võib kesta suhteliselt pikka aega. Samas

võib ärikeelu määramisega viivitamisel selle peamine eesmärk - vältida PankrS § 12 lg-s 4 nimetatud

isikute poolt sama seaduse § 9 lg 1 p-des 1 ja 2 loetletud tegude toimepanemist - saavutamata jääda.

Seega tulenevalt keelu iseloomust võib esimese astme kohus PankrS § 35 lg 2 alusel ärikeeldu

kohaldada istungit pidamata. Eelnev tingib vajaduse, et isik, kelle suhtes on ärikeeldu kohaldatud,

omaks protsessuaalse garantiina võimalust soovi korral viibida ärikeelu kohaldamise määruse peale

esitatud erikaebuse läbivaatamise juures. Erikaebuse esitamine ei peata PankrS § 2 lg 4 kohaselt

määruse täitmist. Õigus viibida erikaebuse läbivaatamise juures tuleneb põhiseaduse § 24 lg-st 2, mis

sätestab, et igaühel on õigus olla oma kohtuasja arutamise juures, ning samuti inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 p-st 1, mille kohaselt igaühel on õigus oma tsiviilõiguste ja -

kohustuste üle otsustamise korral õiglasele ja avalikule asja arutamisele. Seega peab ärikeelu

kohaldamise määruse peale esitatud erikaebuse läbivaatamine ringkonnakohtus toimuma

kohtuistungil, kui kaebuse esitaja pole avaldanud, et ta ei soovi asja arutamist kohtuistungil.

Ekslik on kassaatorite väide, et ainsaks põhjuseks, miks on vaja kõigi juhatuse ja nõukogu liikmete

suhtes kohaldada ärikeeldu, on kohtud pidanud nende poolt 1998. a majandusaasta aruande

allkirjastamist. Ringkonnakohtu poolt muutmata jäetud linnakohtu määruses on ärikeelu kohaldamist

motiveeritud ka Kindlustusinspektsiooni kohustuslike ettekirjutuste ja kindlustusseaduse sätete

rikkumisega võlgniku juhtimisorganite liikmete poolt ning kindlustusvõtjate huvide tagamata

jätmisega. Nõustuda tuleb aga kassaatoriga selles, et ringkonnakohtu määrusest ei selgu, milliseid

raamatupidamise seaduse sätteid kassaatorid rikkusid.

Kolleegium peab alusetuks kassaatorite väidet, et ringkonnakohus ei saa iseseisvalt tuvastada

raamatupidamise seaduse rikkumisi. Alusetu on ka kaebuse väide, et ärikeelu kohaldamisel peab

kohus eraldi põhjendama ärikeelu kestvust ja ulatust. Küll tuleb määruses ära märkida ärikeelu

kohaldamise alused ning põhjendada ärikeelu kohaldamise vajadust.

Asjaolud, et isik on võlgniku juhatuse liikmest enne ärikeelu kohaldamist tagasi kutsutud või tema

allkirjaõigus pankades on tühistatud, ei välista tema suhtes ärikeelu kohaldamist.

Erikaebuse ülejäänud väited ei ole ringkonnakohtu määruse tühistamise aluseks ega vääri

kassatsiooniastmes tähelepanu.

Juhindudes TsMS §-st 362 p 2, kolleegium

m ä ä r a s:

Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 16. detsembri 1999. a määrus tühistada ja saata asi

uueks läbivaatamiseks samale kohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Sirje Somelarile 27. detsembril 1999. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni ja

14. jaanuaril 2000. a tasutud kautsjon 1400 (üks tuhat nelisada) krooni.

J. Luik, H. Jõks, A. Kull