3-2-1-54-00 · Riigikohus

3-2-1-54-00

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 9. mail 2000. a

Herta Lillemägi hagi OÜ HTM Sport Eesti vastu kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja T. Vernik, liikmed H. Jõks ja J. Luik, vaatas

avalikul kohtuistungil 10. aprillil 2000. a läbi OÜ HTM Sport Eesti kassatsioonkaebuse alusel

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. novembri 1999. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/871.

Istungist võtsid osa OÜ HTM Sport Eesti esindaja vandeadvokaat M. Mägi; H. Lillemägi ja tema

esindaja vandeadvokaat J. Oja.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

Hageja palus TsK § 448 lg 1, § 463 lg 1 ja § 472 alusel välja mõista ühekordse hüvitusena

ajavahemiku 6. mai 1998. a kuni 31. märts 1999. a eest 64 618 krooni ning alates 1. aprillist 1999. a

igakuiselt 6506 krooni 55 senti. Samuti kohustada kostjat tegema kahju hüvise ümberarvestus seoses

palga alammäära või pensioni suuruse muutmisega. Hageja leidis, et tema kutsehaiguse põhjustasid

töötingimused kostja ettevõttes ja töökaitsealaste kohustuste täitmatajätmine kostja poolt.

Tallinna Linnakohus rahuldas 12. mai 1999. a otsusega hagi täielikult. Kohus tuvastas, et hageja

töötas 25. jaanuarist 1988. a Tootmiskoondises Salvo plastmasstoodete koostajana ja 1. augustil

1993. a sai tema tööandjaks AS HTM Sport Eesti (praegune OÜ HTM Sport Eesti). 12. detsembril

1997. a diagnoositi hagejal kutsehaigusena füüsiline ülekoormushaigus ning kutsealase töövõime

kaotus 60%. Tallinna VEK 23. detsembri 1997. a otsusega määrati hagejale III invaliidsusgrupp

kutsehaiguse tagajärjel ning 6. mail 1998. a II invaliidsusgrupp seoses üldhaigestumisega. TLS § 86

p 4 alusel lõpetati hagejaga 6. mail 1998. a tööleping tema mittevastavusel tehtavale tööle tervise

tõttu. Enne töötamist AS-s HTM Sport Eesti ei olnud hageja konveierliinil töötanud.

Kohus luges tõendatuks hagejale kahju tekkimise nõutud suuruses.

Tööinspektori 18. veebruari 1998. a ettekandega luges kohus tõendatuks, et kutsehaiguse põhjustas

ühetüübiliste liigutuste tegemine mäesuusa-, hoki- ja iluuisusaabaste koosteoperatsioonide tegemisel

koosteliinil. Hageja töökaitsealane juhendamine toimus 10. aprillil 1995. a juhendi OT 7-9

"Töökaitsejuhend plastmasstoodete koostajale" järgi, kuid juhend ei sisaldanud töö võimalike

tervistkahjustavate ohtude tutvustamist, nendest hoidumise õpetust ega perioodilise tervisekontrolli

nõuet. Ettevõttesisest töökaitsejuhendit välja töötatud polnud. Eelnevaga rikuti Eesti Vabariigi

töökaitseseaduse (TKS) §-s 5 lg 2 sätestatut. TKS §-s 16 lg 5 kehtestatud profülaktiliste protseduuride

tegemist ei korraldatud.

Põhjuslikku seost töötingimuste ja hageja tervisekahjustuse vahel tõendab Tallinna Ühendatud

Vaegurluse Ekspertiisikomisjoni otsus ja Kutsehaiguste Kliiniku 12. detsembri 1997. a teatis.

Põhjuslikku seost ning kostja süüd tõendab ka tööinspektori ettekanne. Tööandja on kohustatud

tagama töötajale ohutud töötingimused ja kostja ei tõendanud, et hagejale olid töötamiseks loodud

kutsehaigusse haigestumist välistavad tingimused. Arvestatav ei ole kostja väide, et hageja tahtlikult

ohustas oma tervist. Hageja pöördus kaebusega arsti poole 1996. a, kuid kutsehaigus diagnoositi alles

12. detsembril 1997. a. Kostja pole tõendanud oma süü puudumist.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tallinna Ringkonnakohus jättis 26. novembri 1999. a otsusega linnakohtu otsuse muutmata. Otsuse

kohaselt tuvastas linnakohus põhjusliku seose kostja õigusvastase käitumise ja hagejale tekitatud

kahju vahel. Töökaitseseaduse § 5 lg 2 kohaselt pidi kostja tööandjana tagama töö korraldamisel

ohutud ja tervislikud töötingimused, selgitama töötajale võimalikke ohtusid ja kahjulikke mõjusid,

samuti nõudma töötajalt töökaitsealaste õigusaktide täitmist. Asjakohatuks loeti kostja väide, et

tööleasumisega võttis hageja ise endale riski haigestuda ja invaliidistuda.

Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrus ei ole vastuolus põhiseadusega. 9. juunil 1992. a

vastuvõetud töökaitseseaduse eesmärgiks oli luua õiguslikud alused tervisele kahjutu ja ohutu

töökeskkonna tagamiseks töösuhtes osalevatele isikutele. Töökaitseseaduse § 4 nimetas töökaitse

õigusaktidena sama seaduse kõrval ka teisi töökaitseküsimusi käsitlevaid normatiivakte. 10. juunil

1992. a võttiski Vabariigi Valitsus vastu määruse, millega sätestas töökaitseseaduses ettenähtud

juhtudel kahju hüvitamise alused ja korra.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldamata

jätta.

Kostja on seisukohal, et kohus kohaldas põhiseadusega vastuolus olevat õigusakti. Vabariigi Valitsuse

10. juuni 1992. a määrus on 172 on põhiseadusega vastuolus, kuna selle andmise volitus ei tulene

ühestki seadusest. Põhiseaduse § 87 p 6 alusel annab Vabariigi Valitsus aga määrusi üksnes seaduse

alusel ja täitmiseks. Ekslik on apellatsioonikohtu seisukoht, et delegatsiooninorm sisaldus

töökaitseseaduses. Kahju hüvitamise alused ja korra saab kehtiva õiguse kohaselt kehtestada üksnes

seadus, kuivõrd isikult vara väljanõudmine kujutab endast isiku põhiseaduslike varaliste õiguste

piiramist kohtu kaudu, mis peab olema sätestatud põhiseaduse ja selle mõtte kohaselt seadusega.

Nimetatud määrusega on kehtestatud reeglid kahju suuruse kindlakstegemiseks, kuigi seda tuleb teha

tsiviilkoodeksis sätestatud üldises korras. Vaidlustatud määrusega on määratud tõendid, millega saab

määrata kahjutekitanu süüd. See on vastuolus seadusega kehtestatud tõendamise alustega.

Tõendamata on põhjuslik seos hagejal tekkinud tervisehäirete ja tema kostja juures töötamise vahel.

Asjas olevad tõendid viitavad, et ühetüübiliste liigutuste tegemine võis põhjustada tervisehäireid,

kuid puuduvad tõendid, et nende liigutuste sooritamine just kassaatori juures põhjustas antud juhul

tervisehäire.

Kostja käitumise õigusvastasuse tuvastamisel on kohus vääralt kohaldanud töökaitseseaduse sätteid ja

alusetult tuvastanud kostja õigusvastase tegevuse. TKS §-s 5 lg 2 ei kohustata tööandjat kehtestama

ettevõttesisest töökaitsejuhendit; paragrahvis 16 lg 5 reguleeritakse eritingimustes töötamist, kuid

kohus pole märkinud, miks ta erinevalt kostjast arvab, et hageja töötas eritingimustes; paragrahvis 17

sätestatu rikkumist ei kinnita ükski tõend. Kostja õigusvastast tegevust pidi tulenevalt TsK §-st 448

tõendama hageja, kuid pole seda teinud. Seega pole asjakohane kohtu poolt märgitu, et kostja pole

tõendanud väidetavate rikkumiste mittetoimepanekut.

Kostja on tõendanud oma süü puudumist. Eesti Vabariigi töökaitseseaduse §-s 5 lg 3 p 4 sätestati

töötaja kohustus jälgida, et tehtav töö ja selle tagajärjed ei kahjustaks tema tervist ja paragrahvis 6

lg 2 töötaja õigus keelduda tööst, mis ohustab tema tervist kohustusega teatada sellest viivitamatult

tööandjale. Hageja nimetatud nõudeid ei täitnud ja tööandjal puudus võimalus teada, et hageja poolt

tööülesannete täitmine võib põhjustada kutsehaigust. Tõendatud pole, et hageja oleks käinud

korrapärasel arstlikul läbivaatusel, kuigi TKS §-st 14 lg 2 selline kohustus tuleneb. Seega põhjustas

kahju hageja ise oma õigusvastase käitumisega. Hageja pidi tööle asudes eeldama, et taoliste

tööülesannete pikaajaline täitmine põhjustab alati muutusi tervislikus olukorras. Seega võttis ta ise

endale riski ja kostja pole tekkinud kahjus süüdi. Kui asuda seisukohale, et kutsehaigusega seoses

tekitatud kahju kuulub alati tööandja poolt hüvitamisele, siis pole võimalik neile töödele töötajaid

rakendada ja sellised tööd tuleks keelustada.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Vastustaja palub kassatsioonkaebuse rahuldamata jätta. Kohtuotsuse aluseks pole mitte kostja

vaidlustatud Vabariigi Valitsuse määrus, vaid tsiviilkoodeksi vastavad sätted. Hageja arvutas kahju

suuruse Vabariigi Valitsuse määrusest lähtudes. Kahju suurust I astme kohtus ja apellatsioonkaebuses

kostja ei vaidlustanud. Põhjendamatu on väide, et määrus annab tõendamisel eelise ühele poolele.

Tulenevalt TsMS §-st 90 saavad pooled oma väiteid tõendada kõigi sealloetletud tõenditega.

Kaebuse väide põhjusliku seose puudumisest tähendab mittenõustumist tõendite hindamisega.

Kassatsioonikohus ei või tuvastada faktilisi asjaolusid ja anda tõenditele teistsugust hinnangut, kui on

andnud alama astme kohus.

Kostja õigusvastase käitumise tuvastamisel on kohtud tuginenud tööinspektori ettekandele. Ohutute

töötingimuste tagamine ja sellega kaasnev riisiko lasub täielikult tööandjal. Töökaitseseaduse sätteid

on kohus õigesti kohaldanud. Tööinspektori ettekandega on tõendatud hageja töös tööohutegurite

esinemine, mille puhul on vajalik perioodiline arstlik kontroll. Tööandja perioodilist tervisekontrolli

ei korraldanud, kuigi see on üks meetmetest tööohutuse tagamisel, mis on tööandja kohustus. Kostja

on rikkunud TKS §-des 5, 14 lg 4 ja 16 lg 5 kehtestatud nõudeid.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegiumi istungil jäid poolte esindajad ja hageja kaebuse ja vastuse seisukohtade juurde. Hageja

esindaja palus kostjalt sisse nõuda kulud õigusabile.

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks alust ei ole.

Alusetu on kassaatori väide Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määruse nr 172 ja sellega kinnitatud

õigusaktide vastuolust põhiseadusega seetõttu, et ühestki seadusest ei tulene määruse andmise

volitust. Põhiseaduse rakendamise seadus ei omistanud põhiseadusele tagasiulatuvat jõudu. Seega

pole osundatud Vabariigi Valitsuse määrus põhiseadusega vastuolus määruse vastuvõtmise ajal

delegatsiooninormi puudumise tõttu. Kolleegium jagab Riigikohtu halduskolleegiumi 11. oktoobri

1996. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-29-96 väljendatud seisukohta, et kohus kontrollib mitte kõigi,

vaid nende halduse üldakti sätete põhiseadusele vastavust, mis on asjassepuutuvad. Pärast

põhiseaduse jõustumist vaidlusaluses määruses ja sellega kinnitatud õigusaktides tehtud muudatused

pole selles asjas asjassepuutuvad. Kolleegium nõustub kostja väitega, et kahju hüvitamise alused ja

põhimõtted ei tulene töökaitseseadusest. Apellatsioonikohtu vastupidine seisukoht on ekslik.

Töötajale seoses tema töökohustuste täitmisega tekitatud tervisekahjustuse hüvitamise alused,

põhimõtted ja hüvitamisele kuuluva kahju suurus tulenevad tsiviilkoodeksi vastavatest sätetest. TsK

§-s 448 lg 1 sätestatud kahju täies ulatuses hüvitamise põhimõttest tuleneb kahju hüvitamise eesmärk

- luua isikule olukord, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui talle ei oleks

õigusvastaselt kahju tekitatud. Kui isik eeltoodust lähtudes nõuab temale tekitatud kahju hüvitamist

Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määruse nr 172 järgi ja kostja leiab, et hagejale pole sellist kahju

tekitatud, siis peab ta oma väidet tõendama. Olenevalt asjaoludest võib määruse alusel arvutatud

kahju vastata tegelikule kahjule või mitte. Kostja pole tõendanud, et hagejale pole tema poolt nõutud

suuruses kahju tekkinud. Kolleegium märgib, et kostja ei vaidlustanud apellatsioonkaebuses hagejale

tekitatud kahju suurust. See asjaolu annab aluse jätta kassatsioonkaebuse vastav väide tähelepanuta.

TsMS §-dest 1 lg 5 ja 353 lg 1 tuleneb, et kassatsioonkaebuses ei või vaidlustada neid asjaolusid,

mida ei vaidlustatud apellatsiooniastmes.

Nõustuda ei saa kostja väitega, et Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrusega nr 172 kinnitatud

ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu

tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra (ajutine kord) p-s 1 eiratakse seadusega

kehtestatud tõendamise aluseid. Osundatud punktis loetletud tõendid saavad olla tõendiks ka TsMS

§ 90 järgi. Ka ei kehtesta ega saagi ajutine kord kehtestada tõendite ammendavat loetelu.

Tööandja õigusvastase käitumise osas märgib kolleegium järgmist. Kohtud on tuvastanud, et kostja ei

taganud ohutuid ja tervislikke töötingimusi; ei selgitanud töötajale tööprotsessi kahjulikke mõjusid ja

nende vähendamise võimalusi; samuti ei korraldanud profülaktiliste protseduuride tegemist tööaja

sisse arvestatud vaheaegadel. Eelnevaga rikkus ta TKS §-des 5 lg 2 ja 16 lg 5 kehtestatud nõudmisi.

Õigusvastasust välistavaid asjaolusid pole tuvastatud.

Alusetu on kassaatori väide põhjusliku seose puudumise kohta hagejal tekkinud tervisekahjustuse ja

tema kostja juures töötamise vahel. Kolleegium leiab, et põhjusliku seosega on tegemist, kui kostja

tegu, millel tema vastutus põhineb, on kutsehaiguse tekkimisega sellises seoses, et kutsehaigust võib

pidada töötingimuste tagajärjeks. Asjaolu, et tõendite kohaselt hageja juures töötamine võis

põhjustada tervisehäireid, ei takista kohut tõendite hindamise tulemusel jõudmast järeldusele, et

töötamine põhjustaski tervisehäired. Kaebuses ei väideta, et põhjusliku seose tuvastamisel tõendeid

hinnates oleks kohus rikkunud protsessiõiguse norme.

Kolleegium ei jaga kostja järeldust, et kuna hageja pole tööst keeldunud ja pole informeerinud

tööandjat tööst põhjustatud tervisehäiretest, siis polnud tööandjal võimalik teada, et hageja töö võib

tekitada kutsehaiguse ja seega on kostja tõendanud oma süü puudumist. Kuni 25. juulini 1999. a

kehtinud TKS § 5 lg 2 p 2 kohaselt pidi töötajale töö võimalikke ohtusid ja kahjulikke mõjusid

selgitama tööandja. Selle kohustuse täitmine eeldas tööandja poolt tööprotsessi riskianalüüsi käigus

võimalike tervistkahjustavate mõjude väljaselgitamist Tuvastatud on, et hageja töökaitsealasel

juhendamisel TKS §-s 5 lg 2 p 2 sätestatut ei järgitud. Seega pole kostja tööprotsessi korraldamisel

ilmutanud temalt oodatavat hoolsust.

Kohtud on tuvastanud, et hageja töökaitsealasel juhendamisel ei selgitatud talle perioodilise

tervisekontrolli vajadust. Seega ei tõusetu küsimust hageja poolt õigusvastase tegevusega endale

kahju tekitamisest.

Hageja taotlus õigusabi eest 5000 krooni sissenõudmiseks kuulub rahuldamisele 61 lg 1 p 1 alusel.

Juhindudes TsMS §-st 362 p 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. novembri 1999. a otsus jätta muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Välja mõista OÜ-lt HTM Sport Eesti 5000 krooni Herta Lillemägi kasuks õigusabi kulude

katteks.

T. Vernik, H. Jõks, J. Luik