3-1-1-56-00 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 2. mail 2000

3-1-1-56-

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Jüri Ilvest ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi

kriminaalasja

K. M. süüdistuses KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 ja § 142 lg 3 p-de 1, 2 ja 4 järgi;

A. R. süüdistuses KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 ja § 142 lg 3 p-de 1, 2 ja 4 järgi;

U. G. süüdistuses KrK § 195 lg 2, § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 ja § 142 lg 3 p-de 1, 2 ja 4 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetute K. M., A. R. ja U. G. kaitsja vandeadvokaat Sirje Must ning riigiprokurör Marge Püss.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Linnakohtu 11. novembri 1999. a otsusega tunnistati U. G. süüdi ja teda karistati KrK § 195 lg 2 järgi vabadusekaotusega üheks aastaks, KrK § 142 lg 3 p-

de 1, 2 ja 4 järgi vabadusekaotusega viieks aastaks ning KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi vabadusekaotusega seitsmeks aastaks. Kuritegude kogumi eest mõisteti U.

G. karistuseks seitse aastat vabadusekaotust. A. R. tunnistati süüdi ja teda karistati KrK § 142 lg 3 p-de 1, 2 ja 4 järgi vabadusekaotusega viieks aastaks, KrK § 141

lg 2 p-de 1 ja 3 järgi vabadusekaotusega seitsmeks aastaks. Kuritegude kogumi eest mõisteti A. R. karistuseks seitse aastat vabadusekaotust. K. M. tunnistati süüdi ja

teda karistati KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi vabadusekaotusega kuueks aastaks, KrK § 142 lg 3 p-de 1, 2 ja 4 järgi vabadusekaotusega viieks aastaks. Süüdistuses

KrK § 195 lg 2 järgi mõisteti K. M. õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Kuritegude kogumi eest mõisteti K. M. karistuseks kuus aastat vabadusekaotust.

Kohtualustelt mõisteti solidaarselt välja E. T. kasuks 14 000 krooni ning R. ja T. E. kasuks 98 000 krooni.

2. U. G. tunnistati KrK § 142 lg 3 p-de 1 ja 4 järgi süüdi selles, et ähvardades kasutada vägivalda, nõudis ta 1997. a veebruaris H. H. 200 000 krooni üleandmist ning

omastas väljapressimise tulemuse soodustamiseks viimasele kuuluva sõiduauto väärtusega 140 000 krooni. Kohtualuse süü leidis tõendamist kannatanu ning

tunnistajate, sealhulgas anonüümsete tunnistajate "X-i" ja "Y-i" ütlustega.

KrK § 195 lg 2 järgi tunnistati U. G. süüdi selles, et ta 17. septembril 1997. a Tartus kauplus X parklas tungis kallale A. P., lüües teda rusikaga näkku. Kohtulikul

uurimisel ei selgunud aga isik, kes osales koos U. G. kirjeldatud huligaansuses. Kohus rahuldas prokuröri taotluse materjalide eraldamiseks nimetatud episoodi osas,

kontrollimaks K. M. osa selles.

KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi tunnistati kohtualused süüdi selles, et nad 1. septembril 1997. a peksid R. ja T. E. ja ähvardades eluohtlikult pesapallikurikatega,

röövisid neilt 98 000 krooni. Seejärel nõuti kannatanutelt veel 500 000 krooni üleandmist ja omastati väljapressimise soodustamiseks kannatanute käsutuses olnud

sõiduauto väärtusega 155 000 krooni. Viimatikirjeldatud tegevus kvalifitseeriti KrK § 142 lg 3 p-de 1 ja 4 järgi.

Kohtualused väitsid kohtuistungil, et kuna kannatanud võlgnesid U. G-le 100 000 krooni, siis jätsid nad auto selle võla katteks panti. Vägivalla tarvitamist

kohtualused eitasid. Samas aga pandilepingut kohtualused ei esitanud. Kohus leidis, et kohtualuste ütlused on vastuolus kannatanute ütlustega ning ei ole tõesed.

Oma seisukohta põhjendas kohus muuhulgas väitega, et "kannatanud on isikud, keda kohus on hoiatanud valeütluste andmise eest. Kohtualustel ei ole aga keeldu

valeütlusi anda. Käesoleval juhul esines kohtualustel motiiv valeütlusi anda ning seega süüdistusest vabaneda. Seetõttu kohus kohtualuste ütlustega ei arvesta, sest

need on eksitavad".

KrK § 142 lg 3 p-de 1, 2 ja 4 järgi tunnistati kohtualused süüdi selles, et nemad 9. septembril 1997. a sundisid enda sõiduautosse istuma E. T. Seejärel U. G. torkas

kannatanut noaga vasakusse rindkerre ja lõuga. Pärast sunniti E. T. autost väljuma. Teda peksti käte ja jalgadega ja talle tekitati raskeid kehavigastusi. Kohtualused

nõudsid, et kannatanu loobuks sisse nõudmast U. G. venna võlga. Kohus leidis, et kannatanule tekitatud vigastuste mehhanism leidis tõendamist peale viimase enda

ütluste ka kohtumeditsiinieksperdi arvamusega. Kohus pidas eksitavateks ja suhtus kriitiliselt kohtualuste väidetesse, nagu oleks kannatanu võinud vigastused saada

kukkudes ning et tegemist oli vaid tühise intsidendiga. Kohus ei arvestanud ka tunnistaja T. V. poolt antud ja kohtualuseid õigustavaid ütlusi, pidades silmas tema

lapseealisust ja sugulust U. G. Sugulusest tingitult ei arvestanud kohus täiel määral ka tunnistaja A. G. ütlustega.

3. Tartu Linnakohtu 11. novembri 1999. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tartu Prokuratuuri prokurör K.Hänilene ning apellatsioonkaebused kõik

kohtualused ja nende kaitsjad. Prokurör taotles linnakohtu otsuse tühistamist mõistetud karistuste, kannatanutele väljamõistetud summade ja K. M. õigeksmõistmise

osas KrK § 195 lg 2 järgi. A. R. ja K. M. ja nende kaitsjate apellatsioonkaebustes taotleti õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist, U. G. ja tema kaitsja

apellatsioonkaebustes aga taotleti E. T-le kehavigastuste tekitamise ümberkvalifitseerimist KrK § 108 lg 1 järgi ning muus osas U. G. õigeksmõistmist.

4. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. veebruari 2000. a otsusega tühistati Tartu Linnakohtu 11. novembri 1999. a otsus osaliselt. Liites KrK § 40 lg 1

alusel osaliselt linnakohtu poolt mõistetud karistused, mõistis ringkonnakohus U. G. lõplikuks karistuseks kaheksa aastat vabadusekaotust. Samuti mõisteti U. G-t

välja H. H. kasuks 140 000 krooni. E. Taru kasuks mõisteti kohtualustelt solidaarselt välja 14 642 krooni. Muus osas jäeti linnakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium nõustus linnakohtu järeldustega kohtualuste poolt kannatanute E. T., T. ja R. E. ning H. H. suhtes toime pandud kuritegude

kohta ja ei pidanud vajalikus neid põhjendusi korrata. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium nõustus linnakohtu otsuses märgituga ka selles osas, et puudub alus K.

M. süüdi tunnistamiseks KrK § 195 lg 2 järgi ja kõigi kohtualuste süüdi tunnistamiseks P. K. suhtes väljapressimise toimepanemises. Ringkonnakohus soostus samas

protestis esitatud seisukohaga, et kohtualustele mõistetav karistus peab olema diferentseeritud ja individualiseeritud vastavalt nende poolt toime pandud kuritegude

arvule ja kohtualuste aktiivsuse astmele kuritegude toimepanemisel. Kohus leidis, et U. G-le määratud karistus ei vasta karistuse mõistmise üldprintsiipidele, kuna

U. G-le on süüks arvatud ka kuriteod H. H. ja A. P. suhtes, samuti ei arvestatud küllaldaselt U. G. varasemat kriminaalset minevikku. Nimetatud asjaolusid

arvestades karmistaski ringkonnakohus U. G-le mõistetud karistust. KrMK § 42 lg 4 alusel mõistis kohus U. G-lt kannatanu H. H. kasuks välja 140 000 krooni, kuna

kriminaalasja materjalidest ei nähtunud, et kahju oleks olnud hüvitatud. Kohus märkis, et avalike huvidega ei ole kooskõlas olukorra loomine, kus kohtualune saab

kuriteo abil suure varalise kasu ning leidis, et tekitatud kahju tuleb heastada.

Samuti nõustus kohus protestis väidetuga, et kohtualustelt tuleb E. T. kasuks välja mõista 14 642 krooni. Ringkonnakohus luges tõendatuks, et kuritahtlik

huligaansus A. P. suhtes pandi toime isikute grupi poolt, mille üheks liikmeks oli U. G. Seetõttu jättis kohus nimetatud süüdistusse sisse U. G poolt kuritahtliku

huligaansuse toimepaneku eeluurimisel tuvastamata isikuga.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

5. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. veebruari 2000. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu A. R. kaitsja Sirje Must, süüdimõistetu K.

M. kaitsja Harland Paas ning süüdimõistetu U. G. ja tema kaitsja Raivo Bergson. Kaebuste sisu on kokkuvõtvalt järgmine:

5.1 Viitega kriminaalmenetluse õiguse olulisele rikkumisele, mis on väidetavalt kaasa toonud materiaalõiguse ebaõige kohaldamise, taotleb vandeadvokaat S. Must

enda kaitsealuse A. R. täielikku õigeksmõistmist, põhjendades taotlust järgmiste asjaoludega.

- Kassaator märgib, et viitega sugulusele U. G-ga, on kohtud jätnud arvestamata tunnistaja A. G. ütlustega, kuid samas on kohus arvestanud V. T. ja M. T. ütlustega,

kuigi need isikud on kannatanu E. T. sugulased. Edasiselt rõhutab kassaator, et lapseealise T. V. ülekuulamisel kohtus ei arvestatud KrMK §-s 133 sätestatuga.

Kaitsja ei nõustu sellega, et kohtud ei ole arvestanud T. V. ütlustega. Kaitsja rõhutab, et kui T. V. ütlustes tekitas kahtlusi lapseealisus, oleks kohtul samasugused

kahtlused pidanud tekkima ka lapseealise V. T. suhtes. Kassaator leiab, et tõendeid valikuliselt hinnates on kohtud rikkunud KrMK § 50 lg-s 1 sätestatut.

- Vandeadvokaat S. Must märgib kassatsioonkaebuses, et ühegi kolme läbiviidud kohtumeditsiini-ekspertiisi tulemina ei saa lugeda tuvastatuks, et E. T-le oleks

tekitatud noatorke haavu.

- Edasiselt leiab kassaator, et kohtud on jätnud tuvastamata, milline oli A. R. poolne väljapressimise motiiv.

- Ebaõigeks peab kassaator seda, et kohtud on R. ja T. E. peksmise lugenud tõendatuks üksnes kannatanute ütlustega, mida aga ei kinnita teised tõendid. Kaitsja

rõhutab, et üksnes sellest asjaolust lähtuvalt, et tunnistajad annavad kohtus vande, ei ole veel põhjust lugeda nende ütlusi kohtualuste ütlustest tõesemateks.

5.2 K. M. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi H. Paas leiab, et tema kaitsealuse suhtes on oluliselt rikutud kriminaalmenetluse õiguse norme ja ebaõigesti kohaldatud

materiaalõigust ning et ka tema kaitsealusele mõistetud karistus ei vasta süüdimõistetu isiksusele. Sellest tulenevalt taotleb H. Paas ringkonnakohtu otsuse

tühistamist K. M. süüdimõistmise osas ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks. Oma taotlust põhjendades on H. Paas märkinud järgmist.

- Kuna kannatanutelt T. ja R. E. 98 000 krooni röövimise fakti hindamisel on kohtud lähtunud üksnes teiste tõenditega vastuolus olevatest kannatanute endi ütlustest,

siis on kohus kassaatori arvates rikkunud KrMK §-s 50 sätestatud tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise põhimõtet. Kassator loetleb ka rea asjaolusid,

mis seavad kahtluse alla T. ja R. E. ütluste usaldusväärsuse. Samuti rõhutab kassaator, et kannatanu ütluste tõesuse tuletamine kannatanu eelnevast hoiatamisest

valeütluste andmise eest on deklaratiivne ja motiveerimata.

- Kohtud on kassaatori arvates hinnanud tõendeid ühekülgselt ja ebaobjektiivselt ka E. T-le kehavigastuse tekitamises asjaolude selgitamisel. Kassaator on samuti

pidanud vajalikuks märkida, et kuriteo kvalifitseerimisel väljapressimisena tuleb tuvastada varalise nõude olemasolu tsiviilõiguslikus mõttes.

- Kassaator leiab, et U. G. süüdimõistmisel KrK § 195 lg 2 järgi rikuti K. M. kaitseõigust. Kaitsja märgib, et kuigi K. M. osavõttu kõnealusest huligaansusest

puudutavad materjalid eraldati iseseisvaks menetlemiseks, lahendati U. G. süüdimõistmisega sisuliselt ka K. M. süü küsimus. Selliselt toimides aga välistati K. M.

võimalus end kaitsta. Kassaator leiab, et kõnealune huligaansuse episood oleks tulnud täies mahus saata täiendavaks kohtueelseks uurimiseks.

- Kassaator leiab sedagi, et kui K. M. tegevuses esinebki mõne kuriteo koosseis, ei vasta talle mõistetud karistused teo toimepanija isikule. Lõpetuseks peab

kassaator vajalikuks märkida, et mõlemad kuriteoepisoodid, milles K. M. süüdi tunnistati, leidsid aset suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul.

5.3 U. G. kaitsja R. Bergson, viidates kriminaalseaduse ebaõigele kohaldamisele, taotleb Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. veebruari 2000. a otsuse

tühistamist U. G. süüditunnistamise osas ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule järgmiste põhjendustega.

- Kõigepealt leiab kassaator, et U. G. poolt raha väljapressimine H. H-lt on tõendamata. Kassaator märgib, et kohus luges H. H. ning tunnistajate A. S., E. A., K.-R.

ja H. K. ütlustega tuvastatuks, et U. G. esitas H. H-le 15 000 krooni suuruse nõude solvamise eest. Kassaator on seisukohal, et KrK § 142 lg 3 p 1 dispositsiooni

kohaselt ei ole kriminaalkorras karistatav mitte väljapressimine millegi nõudmise mõttes vaid millegi nõudmine ähvardusega kasutada vägivalda või vägivalla

kasutamisega. Kaitsja märgib, et "kohus on lugenud tõendatuks, et U. G. ähvardas kannatanut vägivallaga. KrK § 142 lg 3 p 1 dispositsiooni moodustab aga

väljapressimine elule või tervisele ohtliku vägivalla kasutamisega. Vägivalla kasutamist ei kinnita ükski asjas kogutud tõend, sealhulgas ka mitte kannatanu ega

anonüümsed tunnistajad". Öeldule peab kassaator vajalikuks lisada, et kartmine on subjektiivne kriteerium, ähvardamine aga kuriteo objektiivset külge moodustav

tegevus. See tähendab kassaatori sõnade kohaselt, et kui keegi kardab, ei pruugi see veel tähendada teise isiku poolt tema ähvardamist.

- Puutuvalt E. T. peksmisse on kassaator jätkuvalt seisukohal, et see toimus isiklikul pinnal ning on seetõttu kvalifitseeritav KrK § 108 lg 1, mitte aga § 142 lg 3 p-de

1 ja 2 järgi.

- Kassatsioonkaebusest nähtuvalt ei nõustu kassaator oma kaitsealuse süüditunnistamisega ka R. ja T. E. suhtes väljapressimise ja röövimise eest. Kassaatori

põhiline etteheide on siinjuures selles, et kuigi kohtud käsitasid röövimise episoodis K. M. käes olnud pesapallikurikat relvana, ei ole kohtud uurinud

pesapallikurikat asitõendina kuna tegemist on tugeva puidust esemega, mida on hõlbus kasutada nii ründe- kui kaitsevahendina. Kassaator on veendunud, et nii on

pesapallikurikale omistatud omadusi ilma neid kohtulikul uurimisel kontrollimata ja seega on kohus laskunud oletustesse, mida aga ei saa aluseks võtta kellegi

süüditunnistamisel, eriti veel esimese astme kuriteo eest.

5.4 U. G. taotleb kassatsioonkaebuses kriminaalasja täies mahus läbivaatamist ja õiglase otsuse tegemist. U. G. väidab, et ringkonnakohus on teadlikult käsitlenud

kriminaalasja materjale tema kahjuks. Samuti leiab ta, et on rikutud süütuse presumptsiooni ning puuduvad talle inkrimineeritut kinnitavad tõendid. Kassaatorile

jääb arusaamatuks ka ringkonnakohtu otsus 140 000 krooni väljamõistmise osas H. H., kuna viimane olla selle raha enne linnakohtu otsust juba kätte saanud.

6. Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas vandeadvokaat Sirje Must kõigis kassatsioonkaebustes sisalduvaid taotlusi. Prokurör leidis, et ringkonnakohtu

vaidlustatud otsus on igati põhjendatud ja taotles selle muutmata jätmist.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused, leidis, et ringkonnakohtu vaidlustatud

otsus on seaduslik ja põhjendatud ning seetõttu puudub alus selle tühistamiseks. Oma seisukoha põhjenduseks märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium järgnevat.

8. Vandeadvokaat S. Musta kassatsioonkaebuses on esitatud rida argumente, mille analüüs tähendaks Riigikohtu jaoks AKKS § 65 lg-s 4 sätestatu rikkumist ja uute

faktiliste asjaolude tuvastamist. Nii näiteks on kohtuotsustega tuvastatud 9. septembril 1997. a E. T. suhtes asetleidnud kuriteosündmus. Selle sündmuse toimumise

tuvastamisel on esimese ja teise astme kohus analüüsinud ja hinnanud piisava põhjalikkusega kõiki kriminaalasja menetlemisel kogutud tõendeid ja arvestanud ka

kohtualuste endi ütlustega, milles jaatatakse kuriteosündmuse toimumist.

Nõustuda tuleb vandeadvokaat S. Musta kassatsioonkaebuses osundatuga, et T. V. ja A. G. ütlustele antud hinnangu fikseerimisel ei toiminud esimese astme kohus

õiguslikult korrektselt. Kohus oli tõendite kogumi pinnalt põhimõtteliselt kahtlemata õigustatud mitte lugema usaldusväärseteks nii T. V. kui ka U. G. poolvenna A.

G. ütlusi. Kuid samas, kooskõlas KrMK §-s 51 sätestatuga, ei saa ainuüksi sugulussidemed ega ka mitte alaealisus iseenesest olla aluseks ütluste tunnistamisel

mitteusaldusväärseteks. Tartu Linnakohtu 11. novembri 1999. a otsuse fragmentaarsel lugemisel võib tõepoolest jääda selline eksitav mulje, nagu oleks kohus

välistanud ütluste usaldusväärsuse ainuüksi ütluste andja sugulussidemete ja alaealisuse motiivil. Kuid lugedes kõnealuse linnakohtu otsuse, samuti Tartu

Ringkonnakohtu 3. veebruari 2000. a otsuse motiveerivaid osi täies mahus, ei ole Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates põhjust väita, et A. R., K. M. ja U. G.

süüditunnistamisel väljapressimise toimepanemises E. T. suhtes oleks tegemist antud juhul ainumõeldava kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisega -

kohtuotsuses motiivide puudumisega AKKS § 39 lg 3 p 7 mõttes.

Vandeadvokaat S. Musta kassatsioonkaebuses (kriminaaltoimiku 4. kd, toimikuleht 246) märgitakse, et "väljapressimist ning selle käigus toimunud noaga torkimist

ei tõenda ka kolm ekspertiisi, mis viidi läbi selleks, et leida, kas E. T-le on tekitatud noatorkehaavad. Kõik kolm ekspertiisi ütlesid, et haavad võivad olla

torkehaavad, kuid samas võivad olla ka tekitatud puuokstega". Tuleb tõdeda, et üheski kassaatori poolt osundatud eksperdi arvamuses ei ole tehtud kategoorilist

järeldust selle kohta, et kannatanule oleks muuhulgas tekitatud ka noatorke haavu. Siinjuures on aga kaitsja jätnud märkimata, et kõigi nende kolme kohtuarstliku

ekspertiisi tulemina koostatud eksperdiarvamustest nähtub, et E. T-le oli tekitatud kokkuvõttes raske kehavigastus (kriminaaltoimiku 1. kd tl 214) ja et E. T.

kehavigastuste lokalisatsioon ning iseloom vastab tema poolt kirjeldatud tekkemehhanismile. Seega on eksperdi arvamuse alusel tuvastatud just need - õiguslikku

tähtsust omava kehavigastuse iseloomuga seonduvad asjaolud, mille tuvastamiseks, kooskõlas KrMK § 58 lg 2 p-ga 1, on ekspertiisi määramine kohustuslik.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et vähemalt kõnealusel juhul ei eeldanud selle tuvastamine, kas teatud vigastused tekitati noa või puuokstega,

eriteadmisi. Kohus lähtus põhjendatult sellest, et kannatanu suutis eristada puuoksa noast ja tugines seetõttu kõnealuse asjaolu tuvastamisel tema ütlustele.

Õiguslikult ei ole tähelepanuvääriv vandeadvokaat S. Musta väide, et kohtud on jätnud välja selgitamata A. R. poolt E. T. suhtes väljapressimise motiivi: kuriteo

motiiv ei ole KrK § 142 järgi kvalifitseeritava kuriteo subjektiivse külje obligatoorne element.

Ebaõige on kassaatori väide, et R. ja T. E. peksmise on kohtud lugenud tõendatuks üksnes kannatanute ütlustele tuginevalt, mida aga ei kinnitavat teised tõendid.

Vastupidiselt kassaatori väitele on Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. veebruari 2000. a otsuses puutuvalt kõnealusesse kuriteoepisoodi märgitud, et

"kannatanute ütlusi kinnitavad kaudselt tunnistajate K. R. ja K. P. ütlused, mille tõepärasuses pole ringkonnakohtul alust kahelda" (kriminaaltoimiku 4. kd,

toimikuleht 216). Kokkuvõtvalt on kohtud piisavalt põhjendanud, miks nad loevad tuvastatuks kohtualuste poolt kuriteo toimepanemise R. ja T. E. suhtes. Kuid -

nagu on õigesti märkinud ka kassaator - on linnakohtu otsuses kõnealuse kuriteoepisoodi käsitlemisel viidatud täiendavalt ka tõendite hindamise sellisele

kriteeriumile, mida ei saa lugeda õiguslikult korrektseks. Tartu Linnakohtu 11. novembri 1999. a otsuses märgitakse, et "kannatanud on isikud, keda kohus on

hoiatanud valeütluste andmise eest. Kohtualustel ei ole aga keeldu valeütlusi anda. Käesoleval juhul esines kohtualustel motiiv valeütlusi anda ning seega

süüdistusest vabaneda". Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et hoiatamise fakt iseenesest ei taga veel ütluste õigsust ja ka hoiatatud isiku ütlusi tuleb

hinnata üldistel alustel vastavalt KrMK §-s 50 sätestatule, nagu tegelikult on käesoleva kriminaalasja puhul ka tehtud. Rõhutada tuleb veel sedagi, et hoiatamise

kriteeriumist lähtuv ütluste hindamine tähendab sisuliselt etteheidet kohtualusele, etteheidet selle kohta, miks kohtualust ei hoiatata ütluste andmise eelselt. Selline

etteheide oleks aga ebaseaduslik ja otseses vastuolus kaitseõiguse tagamise põhimõttega.

9. Kuna K. M. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi H. Paasi kassatsioonkaebuses esitatud väited, mis puudutavad T. ja R. E. suhtes ning E. T. suhtes toimepandud

kuritegusid, on põhijoontes samasugused, nagu vandeadvokaat S. Musta kassatsioonkaebustes esitatud väited, siis ei pea Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks

korrata vastuargumente, mida on kasutatud vandeadvokaat S. Musta kassatsioonkaebuse käsitlemisel.

Puutuvalt E. T. suhtes kuriteo toimepanemist on H. Paas väitnud, et tema arvates ei oleks kohtud tohtinud kohtuotsuses märkida, et kohtualused nõudsid kannatanu

E. T-lt varalise õiguse üleandmist. Kaitsja leiab, et kuriteo kvalifitseerimisel väljapressimisena tuleb tuvastada varalise nõude olemasolu tsiviilõiguslikus mõttes.

Kaitsja selline väide jääb arusaamatuks. Vastavalt KrK § 142 lg-s 1 sätestatule võib väljapressimine seisneda ka varalise õiguse üleandmise nõudmises ja

kriminaalasjas tuvastatu kohaselt nõudsid kohtualused E. T-lt eeskätt just seda, et E. T. loobuks nõudmast raha mobiiltelefoni eest - ehk teiste sõnadega - nõuti

varalisest nõudeõigusest loobumist, selle õiguse üleandmist.

Nõustuda ei saa kassaatoriga selles, et U. G. süüdimõistmisel KrK § 195 lg 2 järgi oleks rikutud K. M. kaitseõigust. Tartu Linnakohtu 11. novembri 1999. a määruse

(kriminaaltoimiku 4. kd, toimikuleht 116) kohaselt peab Tartu Prokuratuur võtma seisukoha küsimuses, kas K. M. oli see isik, kes 17. septembril 1997. a osales koos

U. G-ga huligaanses kallaletungis A. P. Selline seisukohavõtu ettepanek ei tähenda veel K. M. süüditunnistamist. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks

rõhutada, et mitme isiku poolt ühiselt toimepandud kuritegude uurimisel peaks ühe isiku suhtes kriminaalasja materjalide eraldamine olema lubatav üksnes

erandlikel juhtudel, kuid - kooskõlas KrMK § 118 lg-ga 2 ja 3 ei ole selline eraldamine ebaseaduslik ja sõltub igal konkreetsel juhul sellest, kas kohtu arvates on

kriminaalasjade eraldi arutamine võimalik.

Kuna kassaator ei ole selgitanud, miks ja mil viisil peaks kuriteoepisoodide vaheline lühike ajavahemik olema K. M. vastutust välistav või seda kergendav asjaolu, ei

ole Riigikohtu kriminaalkolleegiumil võimalik seda argumenti analüüsida.

Tartu Linnakohtu 11. novembri 1999. a otsusega on K. M-le kahe esimese astme kuriteo kogumi eest karistuse mõistmisel kasutatud kõige leebemat karistuste

liitmise printsiipi ja mõistetud seaduse järgi minimaalne võimalik karistus. Kassaatori osundus K. M. suhtelisele noorusele ja tema poolt karistuse osalisele

ärakandmisele ei tähenda Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates veel argumentide esitamist K. M-le mõistetud karistuse vähendamiseks.

10. U. G. kaitsja R. Bergson kordab kassatsioonkaebuses kõigepealt ka apellatsioonkaebuses esitatud väiteid selle kohta, et U. G. tegevust H. H. suhtes ei saa

käsitada KrK § 142 lg 3 p-s 1 ettenähtud kvalifitseeritud väljapressimisena. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et see väide on kummutatud ringkonnakohtu

otsuses. Riigikohtu kriminaalkolleegium aktsepteerib kohtuotsustes kajastatud seisukohta, et ähvardust, mille tulemina on kannatanu nõus vabatahtlikult loobuma

150 000 krooni maksvast sõiduautost, on põhjust käsitada elule või tervisele ohtliku vägivallana.

R. Bergson kordab kassatsioonkaebuses ka apellatsioonkaebuses esitatud väiteid selle kohta, et U. G. tegevus E. T. suhtes tuleks kvalifitseerida KrK § 108 lg 1, mitte

aga § 142 lg 3 p-de 1 ja 2 järgi. Ka selles osas nõustub Riigikohtu kriminaalkolleegium nende vastuargumentidega, mis on esitatud ringkonnakohtu otsuses.

Sisuliselt on R. Bergson korranud oma apellatsioonkaebuses esitatud väiteid ka puutuvalt R. ja T. E. suhtes kuritegude toimepanemist. Lugedes ka nende

kuriteoepisoodide osas ringkonnakohtu vastuargumendid põhjendatuiks, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks lisada, et pesapallikurika omadusi võib

lugeda üldtuntud asjaoluks ning et selle pinnalt olid kohtud pädevad tunnistama pesapallikurikat relvana kasutatavaks esemeks ka ilma seda asitõendiks

tunnistamata.

11. Riigikohtu kriminaalkolleegiumil puudub võimalus kontrollida U. G. poolt kassatsioonkaebuses väidetavat, nagu oleks H. Haabma juba saanud kätte 140 000 kr

- s.o summa, mille ringkonnakohus mõistis välja U. G-lt H. H. kasuks. Ülejäänud U. G. poolt kassatsioonkaebuses esitatavad väited on paljasõnalised ja seetõttu

puudub võimalus nende käsitlemiseks kassatsiooni korras.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. veebruari 2000. a otsus A. R., K. M. ja U. G. süüdistusasjas jätta muutmata.

2. Kassatsioonkaebused jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 2. mail 2000. a ega ole edasi kaevatav.

Eesistuja Eerik Kergandberg

Liikmed Jüri Ilvest, Peeter Vaher