3-1-2-1-00 · Riigikohus

Eriarvamus

Riigikohtu üldkogu 24. aprilli 2000 aasta otsuse (3-1-2-1-00) tegemisel Jüri Mäeotsa süüdistusasjas

KrK § 188; § 207 lg 1; § 142 lg 2 p-de 1, 3 ja 4; § 143 lg 2 p 1, 2 ja § 195 lg 3 järgi jäin nii

kohtuotsuse resolutiivosa kui ka motiivide osas eriarvamusele järgmistel kaalutlustel.

1. Riigikohtu üldkogu 24. aprilli 2000 aasta otsuse kohaselt on Viru Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 31. oktoobri 1997. a otsuse tühistamisel ja kriminaalasjas menetluse

uuendamisel (teistmisel) tuginetud AKKS § 771 lg 3 p-le 5. Seejuures on üldkogu lugenud muuks

oluliseks uueks asjaoluks "erinevates kohtuotsustes sisalduvate järelduste vastuolu".

1.1. Kontrollides teistmismenetluse käigus AKKS § 771 lg 3 p-s 5 sätestatud teistmisaluse olemasolu,

tuleks kõigepealt selgitada, kas väidetav uus asjaolu on üldse olemas. Siinjuures võiks märkida, et

Riigikohtu üldkogu 9. aprilli 1998. a otsuses E. T. süüdistusasjas KrK § 130 järgi on Riigikohtu

üldkogu asunud seisukohale, et AKKS § 771 lg 3 p-s 5 sätestatud "muu olulise asjaolu" all tuleb

mõista faktilisi asjaolusid, mitte aga varasemat või hilisemat kohtupraktikat seaduse tõlgendamisel.

Riigikohtu üldkogu 24. aprilli 2000 aasta otsuses (edasiselt " Üldkogu otsuses) ei märgita, vähemalt

mitte otsesõnu, kas peetakse vajalikuks muuta oma seisukohta AKKS § 771 lg 3 p-s 5 sätestatu

tõlgendamise osas. Eeldades, et seisukohta ei soovita muuta, võib oletada, et selleks uueks oluliseks

asjaoluks ei lugenud üldkogu käsitletava kriminaalasja puhul tegelikult mitte vastuolu ennast, vaid

Ida-Viru Maakohtu 7. juuli 1999. a otsusega tuvastatud sellist faktilist asjaolu, mis osutus vastuolus

olevaks Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 31. oktoobri 1997. a otsusega tuvastatuks loetud

asjaoluga. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt tuleks selliseks uueks faktiliseks asjaoluks nähtavasti

lugeda Ida-Viru Maakohtu 7. juuli 1999. a otsusega tuvastatut, et O. Ivanovi ja tema abikaasa ütlused

ei ole usaldusväärsed ja need tuleb jätta tõendite kogumist välja ning et seetõttu ei ole aset leidnud

kuriteosündmusi O. Ivanovi ja tema abikaasa suhtes, mille olemasolu oli loetud tuvastatuks Viru

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 31. oktoobri 1997. a otsusega.

1.2. AKKS § 77 lg 3 p-s 5 sätestatu kohaselt saab aga mingi hiljem tuvastatud asjaolu olla

teistmisaluseks üksnes siis, kui ta osutub asjaoluks, millest teistitavat kriminaalasja lahendanud kohus

ei olnud lahendamise ajal teadlik, ehk teiste sõnadega - kui ta osutub selle kohtu jaoks uueks

asjaoluks. Sellest tulenevalt oleks Ida-Viru Maakohtu 7. juuli 1999. a otsusega tuvastatud faktilised

asjaolud saanud käesoleval juhul olla teistmisaluseks tingimusel, et need asjaolud ei oleks olnud Viru

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumil 31. oktoobri 1997. a otsuse tegemisel teada. Minu arvates

oleks meelevaldne ja väär väita, nagu ei oleks Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium olnud

31. oktoobri 1997. a otsuse tegemisel olnud teadlik sellest, et O. Ivanov ja tema abikaasa ütlused ei

ole usaldusväärsed ja et lõppkokkuvõttes ei ole aset leidnud kuriteosündmusi O. Ivanovi ja tema

abikaasa suhtes. Ringkonnakohtu kõnealusest otsusest nähtub üheselt, et ringkonnakohus on

muuhulgas hinnanud ka O. Ivanovi ja tema abikaasa ütlusi, kaalunud nende usaldusväärsust ja

lõpptulemina leidnud, et need ütlused on usaldusväärsed ja kuriteosündmused O. Ivanovi suhtes on

aset leidnud. Küsimus pole antud juhul mitte teadmises vaid tõendite hindamises. Seega ei saa minu

arvates väita, et Ida-Viru Maakohtu 7. juuli 1999. a otsusega tuvastatu - O. Ivanovi ja tema abikaasa

ütluste mitteusaldusväärsus ja kuriteosündmuste puudumine O. Ivanovi ja tema abikaasa suhtes "

saaks põhimõtteliselt olla käsitatavad uute asjaoludena, mida ei olnud Viru Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 31. oktoobri 1997. a otsuse tegemisel teada. Olen seisukohal, et Ida-Viru

Maakohus (s.o esimese astme kohus) astus kõnealuse tõendite hindamisel lihtsalt vastupidisele

seisukohale, kui seda oli eelnevalt teinud ringkonnakohus (s.o teise astme kohus).

1.3. Käesoleval juhul ei saa siiski piirduda üksnes tõdemusega, et Ida-Viru Maakohtu 7. juuli 1999. a

otsusega tuvastatu, täpsemalt öeldes selle kohtu poolne tõendite ümberhindamine ei saa

põhimõtteliselt olla Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 31. oktoobri 1997. a otsuse

tühistamise ja kriminaalasjas menetluse teistmise aluseks. Kuna Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

11. aprilli 2000. a otsusega oli prokuröri kohtuvigade parandamise avalduse alusel tühistatud Ida-Viru

Maakohtu 7. juuli 1999. a otsus, siis ei olnud 24. aprillil 2000. a " s.o üldkogu otsuse tegemise ajal

enam ka faktiliselt olemas kohtuotsust ja seega ka mitte kohtuotsusega tuvastatut, mida oleks olnud

põhjust käsitada teistmisalusena. Lisaksin sedagi, et kuna 24. aprillil 2000. a ei olnud enam olemas

Ida-Viru Maakohtu 7. juuli 1999. a otsust, siis ei saanud enam kuidagi tegemist olla "erinevates

kohtuotsustes sisalduvate järelduste vastuoluga" selles mõttes, nagu seda on sedastatud üldkogu

otsuses.

2. Kuid üldkogu otsuses rõhutatakse, et "erinevates kohtuotsustes sisalduvate järelduste vastuolu" ei

ole teistmise aluseks mitte iseenesest, vaid "antud asja menetlemise käiku arvestades". Kuna üldkogu

otsuses ei selgitata eraldi väljendit "antud asjas menetluse käigu arvestamine", siis võib üksnes

oletada, et selle väljendiga on üldkogu otsuses soovitud osundada käsitletavate kriminaalasjade

menetlemisel aset leidnud ausa õigusemõistmise põhimõtete rikkumistele kõige laiemas tähenduses.

Käsitletava kriminaalasja menetlemisel on käesoleva teistmismenetluse kontekstis olulised kolm

kohtulahendit, mille puhul tuleks edasiselt analüüsida kooskõla ausa õigusemõistmise põhimõtetega.

Need on Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 31. oktoobri 1997. a otsus, Ida-Viru Maakohtu

7. juuli 1999. a otsus ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. aprilli 2000. a otsus.

2.1. Alustagem esimesest. Kahtlemata oli A. Silma, I. Saare, J. Mäeotsa ja J. Bobõljova suhtes

kannatanu O. Ivanovi avalduse alusel algatatud kriminaalasjast materjalide eraldamine A. Silma ja

I. Saare suhtes põhimõtteliselt problemaatiline. Seda põhjusel, et kriminaalasjast materjale eraldades

jagati oma olemuselt üks terviklik kriminaalmenetlus kunstlikult kaheks iseseisvaks menetluseks.

Selline eraldamine tekitab praktikas komplikatsioone ja seetõttu on ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 11. aprilli 2000. a otsuses, tõsi küll " vaid obiter dictum korras, veelkord

rõhutatud, et tervikliku kriminaalasja osadeks jagamine on üldjuhul taunitav. Kuid sellisele üldisele ja

põhimõtte tasandile jäävale deklaratsioonile vaatamata oli käsitletaval juhul kriminaalasjast

materjalide eraldamine A. Silma ja I. Saare suhtes kindlasti täiesti seaduslik ja ka otstarbekas.

Eraldamine leidis aset kooskõlas KrMK § 118 lg-s 2 sätestatuga ja vastavalt kohtupraktikas

aktsepteeritud seisukohale, et kriminaalasjast on lubatud eraldada materjale isikute suhtes, kes

hoiduvad kriminaalmenetlusest kõrvale ja on kuulutatud tagaotsitavateks. A. Silm ja I. Saar olid just

nimelt need isikud, kes hoidusid kriminaalmenetlusest kõrvale ja kes olid kuulutatud tagaotsitavateks.

Ka üldkogu otsusest ei nähtu mingil määral, et üldkogu oleks pidanud ebaseaduslikuks seda, et Viru

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium tegi 31. oktoobril 1997. a J. Mäeotsa süüdimõistva otsuse

muuhulgas ka O. Ivanovi suhtes kuritegude toimepanemises, kuigi kaks ülejäänud osavõtjat nende

kuritegude toimepanemisest ei olnud veel kohtu alla antud.

Edasiselt leian, et kui kriminaalasjast materjalide eraldamine ja kohtulik arutamine ainult J. Mäeotsa

suhtes oli seaduslik ja põhjendatud 31. oktoobril 1997, siis ei saa seda kuidagi hiljem ning

tagantjärele tunnistada ebaseaduslikuks või ebaotstarbekaks. Vaevalt saaks kohus kõnealustel

juhtudel nn eraldatud asja arutades toimida piisavalt erapooletult, kui ta peaks mõtlema võimalusele,

et kas kriminaalasjast materjalide eraldamist ei tunnistata mitte hiljem ebaseaduslikuks või vähemalt

mitte ebaotstarbekaks.

Eelöeldu ainuvõimalikuks loogiliseks järelmiks peaks minu arvates olema arusaam, et

ringkonnakohus oli 31. oktoobril 1997. a pädev lõplikult lahendama küsimust sellest, kas

kuriteosündmus kannatanu O. Ivanovi suhtes, milles osalesid J. Mäeots ja kaks ülejäänud isikut, kes

ei olnud selles kriminaalasjas kohtu alla antud, leidis aset. Erilist rõhutamist väärib aga minu arvates

see, et ringkonnakohus oli pädev tuvastama kõnealuse kuriteosündmuse olemasolu ka ilma "kahe

ülejäänud isiku" kohalolekuta. Korrakem veelkord, et vastupidine seisukoht viimatinimetatud

küsimuses ei võimaldaks üldse kriminaalasjade eraldamist. See ei oleks aga kooskõlas kehtiva

kriminaalmenetluse seadusega ja tähendaks ületamatuid raskusi ka kohtupraktikas. Eelnevat

kokkuvõtvalt tuleb minu arvates tõdeda, et kriminaalasjadest materjalide eraldamise aktsepteerimise

vältimatus toob kaasa ka vältimatu vajaduse aktsepteerida kriminaalasja lahendamise tõendite sellise

kogumi pinnalt, mis ei hõlma kõiki põhimõtteliselt võimalikke tõendeid.

Järgnevalt tuleks minu arvates rõhutada, et ringkonnakohtu kõnealuse otsuse tegemisel ei rikutud

A. Silma ja I. Saare suhtes mingil määral ei Põhiseaduse §-s 24 ega ka mitte EÕIK artikli 6

alapunktides 3 c ja 3 d sätestatud põhimõtteid: kriminaalmenetlusest kõrvale hoidmisega olid A. Silm

ja I. Saar iseseisvalt ja vabatahtlikult jätnud end ilma õigusest olla kriminaalasja arutamise juures,

omada kaitsjat ja küsitleda tunnistajaid. Puutuvalt ringkonnakohtu kõnealusesse otsusesse eraldi

võetult ei ole mingit põhiõiguste rikkumist sedastatud ka Üldkogu otsuses.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 31. oktoobri 1997. a otsuse analüüsi lõpetades tuleks

minu arvates rõhutada, et vastavalt AKKS § 35 lg-le 1 jõustus Viru Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 31. oktoobri 1997. a otsus selle kuulutamisest. Sama paragrahvi teise lõike

kohaselt saab jõustunud kohtuotsust vaidlustada kassatsiooni korras. Kriminaalasja materjalidest

nähtuvalt ei ole ringkonnakohtu kõnealust otsust kassatsiooni korras vaidlustatud. Küll aga on

ringkonnakohtu kõnealust otsust sisuliselt vaidlustatud Ida-Viru Maakohtu 7. juuli 1999. a otsuses,

mida analüüsin järgnevalt.

2.2. Maakohtu poolne ringkonnakohtu otsuse sisuline vaidlustamine seisneb selles, et maakohus,

asudes ümber hindama jõustunud kohtuotsusega tuvastatut, leidis erinevalt ringkonnakohtust, et

kuriteosündmused kannatanu O. Ivanovi suhtes ei ole aset leidnud. Ma ei saa kahjuks nõustuda

Üldkogu otsuses väidetuga, et "KrMK § 326 on paigutatud peatükki, kus reguleeritakse kohtuotsuse

jõustumist ja täitmisele pööramist. Selles sisalduv reegel ei seo kohut otsuse tegemisel, vaid kohustab

kõiki isikuid täitma jõustunud kohtuotsust kogu riigi territooriumil." Leian, et kõnealune paragrahv

on paigutatud kriminaalmenetluse koodeksi väga õigesse peatükki "kohtuotsuse täitmise peatükki,

sest täitmisele kuulub üksnes seadusjõustunud kohtulahend. Kõnealune paragrahv kohustab täpselt

selleks, mis on tema tekstis fikseeritud ja puudub vajadus ning minu arvates ka võimalus fikseeritu

kitsendavaks tõlgendamiseks. Kõnealuse paragrahvi pealkirjaks on "kohtuotsuse ja määruse

kohustuslikkus" ja selle paragrahvi tekstis, erinevalt üldkogu otsuses märgitust, sätestataksegi

kõigepealt, et jõustunud kohtuotsus ja määrus on kohustuslikud kõikidele isikutele. Väljendi

"kõikidele isikutele" grammatiline ja loogiline tõlgendamine ei võimalda minu arvates kuidagi teha

järeldust, et kohus ei kuulu nende kõikide isikute hulka, et kohus oleks õigussubjektide süsteemi

väline isik. Kuid kohtuotsuse seadusjõu tähendus ei tulene mitte üksnes kõnealuse seadusesätte

grammatilisest ja loogilisest tõlgendamisest. Kohtuotsuse seadusjõu instituudile ja seadusjõustunud

kohtuotsuse siduvusele rajaneb paljuski kogu õigusemõistmise mehhanism, kogu kohtuvõimu

funktsioneerimine. Minu arvates ei ole asjakohane võrrelda KrMK §-s 326 sätestatut TsKM §-s 94

sätestatuga. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 31. oktoobri 1997. a otsuse

seadusjõustumine tähendas üksnes seda, et selle kriminaalmenetluse esemesse, mille tulemiks on Ida-

Viru Maakohtu 7. juuli 1999. a otsus, ei oleks saanud ülalkirjeldatud põhjustel enam kuuluda

kuriteosündmuste olemasolu tuvastamine kannatanu O. Ivanovi suhtes. Olles omal initsiatiivil

laiendanud menetluseset, rikkus Ida-Viru Maakohus kõnealuse otsuse tegemisel minu arvates

vähemalt kaudselt ka sellist ausa õigusemõistmise põhimõtet, nagu ne bis in idem põhimõte. Asudes

veelkordselt arutama kõnealuse kuriteosündmuse olemasolu, asuti tegelikult teistkordselt arutama ka

J. Mäeotsa osavõtu küsimust kõnealusest kuriteosündmusest, kuigi J. Mäeots oli selles juba lõplikult

süüdi tunnistatud.

Samal ajal selles osas, mis sai kuuluda maakohtu menetlusesemesse, oli maakohus kahtlemata pädev

nii KrMK § 19 lg-le 1 vastavaks kriminaalasja igakülgseks uurimiseks kui ka KrMK §-s 50 sätestatud

tõendite vabaks hindamiseks. Sealhulgas ka selle igakülgseks uurimiseks ja vabaks hindamiseks, kas

A. Silm ja I. Saar olid need kaks isikut, kes koos J. Mäeotsaga panid O. Ivanovi suhtes toime

kuritegusid.

2.3. Kuna, vastavalt eelkirjeldatule, ei olnud Ida-Viru Maakohtu 7. juuli 1999. a otsus seaduslik ega

ka mitte kooskõlas ausa õigusemõistmise põhimõtetega, siis on seda kohtuotsust tühistav Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 11. aprilli 2000. a otsus minu arvates igati seaduslik. J. Mäeotsa suhtes võib

näida ebaõiglane asjaolu, et kuigi riigiprokurör esitas avalduse kohtuvea parandamiseks Ida-Viru

Maakohtu 7. juuli 1999. a otsuses alles pärast J. Mäeotsa poolt teistmisavalduse esitamist, vaatas

Riigikohus ajaliselt enne läbi kohtuvigade parandamise avalduse. Olen siiski seisukohal, et tekkinud

olukorras oli Ida-Viru Maakohtu 7. juuli 1999. a otsuse tühistamine ainuvõimalik menetluslik samm.

Leian, et antud juhul puudub alus rääkida J. Mäeotsa õiguspärasest ootusest, sest õiguspärane ootus ei

saa rajaneda ebaõigele kohtuotsusele.

Lõpuks tuleks rõhutada sedagi, et kui Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. aprilli 2000. a otsusega ei

oleks tühistatud Ida-Viru Maakohtu 7. juuli 1999. a otsust ja üldkogu oleks sellele otsusele tuginevalt

tühistanud Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 31. oktoobri 1997. a otsuse, siis poleks

Riigikohtul endal tegelikult olnud enam mingit menetluslikku võimalust Ida-Viru Maakohtu 7. juuli

1999. a otsuse tühistamiseks ja kogu kõnealuse kuriteosündmuse osas kriminaalasja uueks

arutamiseks saatmiseks.

Eerik Kergandberg