3-1-1-51-00 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 18. aprillil 2000

3-1-1-51-00

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Ott Järvesaar ja

Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

Anatoli Nikolajevi süüdistuses KrK § 101 p-de 5 ja 6, § 207 lg 1 ja § 207 lg 2 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu Anatoli Nikolajevi kaitsja vandeadvokaat

Aino-Eevi Lukas ja riigiprokurör Elo Kungla.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Kohtla-Järve Linnakohtu 2. novembri 1999. a otsusega tunnistati A. Nikolajev süüdi KrK § 101 p-

de 5 ja 6 järgi selles, et ta 19. aprillil 1998. a ajavahemikus 19.30-20.00, olles alkoholijoobes, läks

Kohtla-Järvel Põhja allee 16-63 asuvasse korterisse ja tappis seal kõigepealt laskudega pähe temaga

edasise koolelu jätkamisest keelduva endise elukaaslase Jelena Erlichi. Seejärel tappis A. Nikolajev

laskudega pähe veel kolm samas toas viibinud isikut: talle teadvalt raseda T. Tširkova,

A. Ovtšinnikovi ja A. Berdikova. Karistuseks mõisteti A. Nikolajevile KrK § 101 p-de 5 ja 6 järgi

eluaegne vabadusekaotus. Sama kohtuotsusega tunnistati A. Nikolajev süüdi veel ka KrK § 207 lg 1

järgi tulirelva ja laskemoona ebaseaduslikus kasutamises ning laskemoona ebaseaduslikus kandmises

ja KrK § 207 lg 2 järgi tulirelva ebaseaduslikus kandmises. Mõlema viimatinimetatud kuriteo eest

karistati A. Nikolajevit vabadusekaotusega üheks aastaks. KrK § 40 alusel loeti kergemad karistused

kaetuks raskemaga ning lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest mõisteti A. Nikolajevile

eluaegne vabadusekaotus. Süüdistuses KrK § 2072 lg 1 järgi mõisteti kohtualune õigeks. Kohus

rahuldas ka kannatanu V. Kalinina tsiviilhagi, kuid jättis kahju summa kindlaksmääramiseks

tsiviilkohtupidamise korras.

2. Kohtla-Järve Linnakohtu 2. novembri 1999. a otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused

kannatanu V. Kalinina, kes palus oma tsiviilhagi rahuldada, ning A. Nikolajevi kaitsja Valli Murde.

V. Murde taotles apellatsioonkaebuses linnakohtu otsuse tühistamist ja A. Nikolajevi õigeks-

mõistmist kõigis talle süüks arvatud kuritegudes kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Kaitsja leidis, et

kohus on hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid valikuliselt ja on rikkunud A. Nikolajevi

kaitseõigust. Apellandi arvates jättis kohus arvesse võtmata, et riiklik süüdistaja loobus kohtuliku

vaidluse käigus esimese astme kohtus A. Nikolajevi süüdistusest KrK § 101 p-de 1, 3, 5 ja 6; § 207

lg 1 ja § 207 lg 2 ning § 2072 lg 1 järgi tõendite puudumise motiivil.

3. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 31. jaanuari 2000. a otsusega jäeti Kohtla-Järve

Linnakohtu 2. novembri 1999. a otsus sisuliselt muutmata. Kannatanu apellatsioonkaebus tsiviilhagi

väljamõistmise osas rahuldati, kaitsja V. Murde apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata. Hinnates kõiki

kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis, jõudis kriminaalkolleegium järeldusele, et

linnakohtu otsus on seaduslik ning põhjendatud. Ringkonnakohus nõustus täielikult esimese astme

kohtu poolt tõenditele antud hinnanguga ning kohtu järeldustega, mistõttu, kasutades AKKS § 29 lg-

s 5 sätestatud õigust, ei pidanud vajalikuks linnakohtu otsuses esitatud põhjendusi korrata.

Kaitseõiguse rikkumist A. Nikolajevi suhtes ringkonnakohus ei tuvastanud. Viidates KrMK § 210

lg-le 4, märkis ringkonnakohus, et prokuröri loobumine süüdistusest ei võta kohtult kohustust jätkata

kriminaalasja arutamist ja otsustada kohtualuse vastutuse küsimus.

Menetlus Riigikohtus

4. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 31. jaanuari 2000. a otsuse peale esitasid

kassatsioonkaebused süüdimõistetu A. Nikolajev ja tema kaitsja advokaat V. Murde. Kirjaliku

avalduse on Riigikohtule esitanud kannatanu Irina Erlich.

4.1. A. Nikolajev taotleb kassatsioonkaebuses enda õigeksmõistmist ja kinnitab, et pole talle

süüksarvatud kuritegusid toime pannud. Taotledes Riigikohtult sisuliselt uute faktiliste asjaolude

tuvastamist leiab A. Nikolajev, et temale süüks arvatud tapmised panid tegelikult toime isikud, kes

olid tema endise elukaaslase ? J. Erlichiga seotud narkokaubanduse pinnalt.

4.2. Kaitsja V. Murde taotleb kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja

tagastamist ringkonnakohtule uueks arutamiseks kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise

motiivil. Kaitsja leiab, et rikutud on KrMK §-s 2; §-s 19; § 46 p-s 1; § 118 lg-s 2 ja § 274 p-s 3

sätestatut. Kaitsja leiab sedagi, et viidates AKKS § 29 lg-le 5 jättis ringkonnakohus tegelikult

kontrollimata esimese astme kohtu otsuse seaduslikkuse AKKS § 20 lg 1 mõttes. Kassaator on

seisukohal, et ringkonnakohtu poolne tuginemine AKKS § 29 lg-le 5 väljendab soovi vältida

Riigikohtu poole pöördumist. Kokkuvõtvalt leiab kassaator, et ringkonnakohtu otsus on

motiveerimata, mis on käsitatav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena AKKS § 39 lg 3 p 7

mõttes.

4.3. Kannatanu Irina Erlich märgib 12. märtsil 2000. a koostatud avalduses, et A. Nikolajev on

alusetult tema ema Jelena Erlichi tapmises süüdi tunnistatud ja tegelik süüdlane on jäänud

karistamata. Kannatanu palub ringkonnakohtu eeltoodud otsuse tühistada ja saata kriminaalasi samale

kohtule uueks arutamiseks.

5. Riigikohtu istungil esitatud seletuses leidis kaitsja, et kriminaalasja on menetletud kergekäeliselt,

kõiki võimalikke versioone ei ole uuritud võrdsel määral ja aset on leidnud rida kriminaalmenetluse

seaduse olulisi rikkumisi. Kaitsja rõhutas, et kohtuotsuste kohaselt võib vaid oletada, millised võisid

olla A. Nikolajevi poolt J. Erlichi tapmise motiivid, kuid T. Tširkova, A. Ovtšinnikovi ja

A. Berdikova tapmise motiivid on täies ulatuses jäänud tuvastamata. Kaitsja märkis sedagi, et

ringkonnakohus oleks pidanud oma otsuses põhistama, miks ta ei arvesta asjaolu, et prokurör loobus

süüdistusest. Prokurör märkis oma seletuses, et ringkonnakohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja

põhjendatud ning selle muutmiseks puudub alus. Prokurör rõhutas, et tegelikult on kohtueelsel

uurimisel kontrollitud ka seda versiooni, mille kohaselt võisid kuriteo toimepanijaks olla isikud, keda

J. Erlich varustas narkootikumidega, kuid igakülgse ja täieliku kohtueelse menetluse tulemina see

versioon kummutati.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud

menetlusosaliste seletused, leiab, et Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 31. jaanuari 2000. a

otsus tuleb jätta muutmata ja märgib põhjenduseks järgnevat.

6.1. Süüdimõistetu A. Nikolajevi kassatsioonkaebuses kirjeldatakse põhjalikult tema ja J. Erlichi

suhteid ja nende tegevust menetletava kuriteo eelsel perioodil, samuti selgitatakse nende poolt

narkootikumidega kaubitsemisel tekkinud raskusi, kuid ei esitata ühtegi sellist õiguslikku argumenti,

mis võiks AKKS § 64 kohaselt olla ringkonnakohtu otsuse kassatsiooni korras tühistamise aluseks.

6.2. Kaitsja leiab kassatsioonkaebuses, et kriminaalasja menetlemisel on rikutud KrMK §-s 2; §-s 19;

§ 46 p-s 1; § 56 lg-s 2; § 118 lg-s 2 ja § 274 p-s 3 sätestatut. Seda väites ei ole kassaator silmas

pidanud, et kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise aluseks saab olla üksnes kriminaalmenetluse

seaduse oluline rikkumine AKKS § 39 lg-te 3 ja 4 mõttes. Kuna KrMK sätete väidetavad rikkumised,

millele kassaator osundab, ei sisaldu AKKS § 39 lg-s 3, oleks kassaator kõigepealt pidanud taotlema

Riigikohtu poolt nende rikkumiste tunnistamist kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks

AKKS § 39 lg 4 mõttes. Seejärel oleks kassaator antud juhul pidanud põhjendama, kuidas

konkreetselt üks või teine väidetav rikkumine takistas või oleks võinud takistada kriminaalasja

igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist ning seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist.

Kumbagi neist kahest viimatinimetatud tingimustest ei ole kassaator kriminaalmenetluse seaduse

sätete rikkumisele viidates täitnud.

KrMK § 19 lg 1 rikkumist näeb kassaator selles, et linnakohus jätkas kriminaalasja arutamist ka

pärast prokuröri poolt süüdistusest loobumist. Kuid - nagu õigesti märgitakse ka ringkonnakohtu

otsuses - kohtu selline õigus ja KrMK § 210 lg 3 kohaselt isegi kohustus tuleneb otse seadusest.

KrMK § 2 rikkumine seisneb kassaatori arvates selles, et ringkonnakohus ei võtnud seisukohta nende

kriminaalmenetluse seaduse oluliste rikkumiste osas, millele kassaator oli väidetavalt osundanud oma

apellatsioonkaebuses. See väide on alusetu, sest apellatsioonkaebuses puuduvad viited AKKS §-le 39

ja seega ei olnud ringkonnakohtul ka võimalik teada, millist kriminaalmenetluse seaduse olulist

rikkumist oli apellant silmas pidanud.

Nõustuda ei saa kassaatori poolt nii kassatsioonkaebuses kui ka varem apellatsioonkaebuses

väidetuga, et kohtud on rikkunud KrMK § 46 lg-s 1 sätestatut sellega, et pole tuvastanud ühte

kuriteosündmuse elementi - kuriteo toimepanemise aega. See aeg on linnakohtu otsuses

(kriminaaltoimiku 4. kd lk 179) loetud tuvastatuks kui ajavahemik kella 19.00-st kuni 20.30-ni.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et olles kriminaalasja kohtulikul arutamisel välistanud

teised võimalikud versioonid teiste võimalike kuriteo toimepanijate osas, oli linnakohus õigustatud

lugema kuriteo toimepanemise aja tuvastatuks kirjeldatud ajavahemikuna. KrMK § 46 p 1 mõttest ei

tulene, et kuriteosündmust saab ajalises mõttes alati lugeda tuvastatuks üksnes siis, kui seda on tehtud

kas sekundilise või minutilise täpsusega.

Alusetu on kassaatori väide, et A. Nikolajevi süüditunnistamisel rikuti KrMK § 56 lg-s 2 sätestatut.

Linnakohtu otsuses (kriminaaltoimiku 4. kd lk 178) on loetletud ka rida teisi tõendeid, millele kohus

tugineb lisaks A. Nikolajevi poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlustele.

Põhjendamatu on kassaatori väide ka KrMK § 118 lg-s 2 sätestatu rikkumise osas, sest kõnealuse

sätte kohaselt lubatakse kriminaalasjast materjalide eraldamist ja kriminaalasjast materjalide

eraldamise määruses (kriminaaltoimiku 2 kd lk 60) on sellise menetlusliku sammu vajalikkust ka

piisavalt põhjendatud.

Nõustuda ei saa kassaatori väitega ka KrMK § 274 p-s 3 sätestatu väidetava rikkumise osas. Kohtla-

Järve Linnakohtu 2. novembri 1999. a otsuses (kriminaaltoimiku 4. kd lk 177) on nimetatud tõendid,

mida kohus ei loe usaldusväärseiks ja esitatud ka sellise hinnangu põhjused.

6.3. Vastavalt AKKS § 29 lg-le 5 võib ringkonnakohus jätta esimese astme kohtu otsusega

nõustumisel kordamata selles sisalduvad põhjendused. Kuna Kohtla-Järve Linnakohtu 2. novembri

1999. a otsust on piisavas ulatuses põhjendatud, siis erinevalt kassaatori arvamusest - oli

ringkonnakohus igati õigustatud otsuse tegemisel viitama AKKS-i nimetatud sättele.

6.4. Eelmises punktis sedastatu ei võimalda nõustuda ka kassaatori sellise väitega, nagu oleks

A. Nikolajevi süüditunnistamisel olnud tegemist kohtuotsustes motiivide puudumisega AKKS § 39

lg 3 p 7 mõttes.

6.5. Kannatanu I. Erlichi poolt esitatud avalduse osas leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et

kooskõlas AKKS § 37 lg-s 2 sätestatuga puudus kannatanul kassatsiooniõigus. Pealegi ei osutata

avalduses, millisele õiguslikule alusele tuginevalt tuleks ringkonnakohtu otsus tühistada.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 31. jaanuari 2000. a otsus Anatoli Nikolajevi

süüdistusasjas jätta muutmata.

Anatoli Nikolajevi ja tema kaitsja kassatsioonkaebused jätta rahuldamata.

Mõista Anatoli Nikolajevilt välja kohtukuluna riigituludesse kaitsjatasu 1734 krooni (üks tuhat

seitsesada kolmkümmend neli krooni) ja 60 senti kaitsja esinemise eestRiigikohtus.

Kohtuotsus jõustub 18. aprillil 2000. aastal ega ole edasikaevatav.

Eesistuja Eerik Kergandberg

Liikmed Ott Järvesaar, Peeter Vaher