3-2-1-18-00 · Riigikohus

3-2-1-18-00

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 5. aprillil 2000. a

Heldur Otsa hagi Tartu Puuetega Inimeste Koja vastu töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks

tunnistamiseks, tööle ennistamiseks ja töötasu saamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja A. Kull, liikmed J. Luik ja T. Vernik, vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 6. märtsil 2000. a hageja ja kostja kassatsioonkaebuste alusel Tartu

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. oktoobri 1999. a otsuse tsiviilasjas nr II-2-354/99. Istungil

osalesid kostja esindaja vandeadvokaat R. Teeveer ja hageja H. Otsa.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

H. Otsa töötas alates12. septembrist 1995. a Tartu Puuetega Inimeste Koja (edaspidi TPIK)

tegevdirektorina töölepingujärgse kuupalgaga 2200 krooni.

15. septembril 1997. a tunnistas TPIK üldkoosolek H. Otsaga sõlmitud töölepingu TLS § 125 lg 2

alusel kehtetuks ja 17. septembril 1997. a maksti välja lõpparve 10123 krooni 85 senti, lähtudes

kuupalgast 2850 krooni. Töövaidluskomisjon otsustas 18. detsembril 1997. a H. Otsa tööle ennistada

ja välja mõista töölt sunnitud puudumise aja eest 6900 krooni, lähtudes kuupalgast 2200 krooni.

Töövaidluskomisjoni otsust H. Otsa ei vaidlustanud.

19. detsembril 1997. a lõpetas TPIK H. Otsaga töölepingu TLS § 86 p 6 alusel töötajapoolsel

töökohustuste rikkumise tõttu. Pärast seda võeti 5. jaanuaril 1998. a uue tööreglemendi alusel tööle

uus tegevjuht. Töövaidluskomisjon otsustas 25. veebruaril 1998. a H. Otsa tööle ennistada ja välja

mõista töölt sunnitud puudumise aja eest 6255 krooni, lähtudes kuupalgast 2850 krooni.

TPIK esimehe 26. veebruari 1998. a käskkirjaga nr 2 lõpetati H. Otsaga tööleping TLS § 86 p 3 alusel

koondamise tõttu seoses töö ümberkorraldamise ja tegevjuhi ametikoha loomisega ning tegevjuhile

vastavate nõuete kehtestamisega, mille tõttu ei olnud võimalik enam H. Otsat tööga kindlustada.

4. märtsil 1998. a maksti H. Otsale välja lõpparve 11 749 krooni, lähtudes kuupalgast 2200 krooni.

Töövaidluskomisjon jättis 20. aprillil 1998. a hageja nõude töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks

tunnistamiseks ning tööle ennistamiseks rahuldamata.

24. aprillil 1998. a lõpetas töövaidluskomisjon individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse

(ITVLS) § 15 alusel menetluse H. Otsa avalduses, milles nõuti sunnitud töölt puudumise aja eest

15. septembrist kuni 18. detsembrini 1997. a palga maksmist arvutatuna kuupalgast 2850 krooni,

kuna see nõue on juba lahendatud töövaidluskomisjoni 18. detsembri 1997. a otsusega.

21. mail 1998. a esitatud hagiavalduses palus H. Otsa tunnistada ebaseaduslikuks töölepingu

lõpetamise koondamise tõttu, teda tööle ennistada ning TPIK-lt välja mõista töölt sunnitud

puudumise aja eest 15. septembrist kuni 18. detsembrini 1997. a töötasu arvutatuna kuupalgast 2850

krooni ning viivis. Täiendavas hagiavalduses palus H. Otsa välja mõista TLS § 117 lg 1 alusel töölt

sunnitud puudumise aja eest alates 27. veebruarist 1998. a kuni tööle ennistamiseni töötasu

arvutatuna kuupalgast 2850 krooni.

Hageja leidis, et tegelikult ei toimunud töö ümberkorraldamist, mis andnuks põhjust koondamiseks.

Uus tegevjuht täitis tegevdirektori ülesandeid. Uuest reglemendist hagejale ei teatatud, kuid ta on

võimeline neidki ülesandeid täitma. Hageja on kauem töötanud kui uus tegevjuht. Tööalaseid

võimeid ei ole keegi hinnanud ega võrrelnud.

22. jaanuaril 1998. a sai hageja palgatõendi, milles oli tema kuupalk alates 1997. a jaanuarikuust

2850 krooni, kuigi töölepingus ei ole selle kohta kannet tehtud. Ajavahemikul 15. september kuni

18. detsember 1997. a maksti talle töövaidluskomisjoni otsuse alusel töötasu ettenähtust vähem

arvutatuna kuupalgast 2200 krooni.

Tartu Linnakohtu 4. juuni 1999. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. TLS § 99 lg 2 kohaselt eelistatakse

koondamisel töötajatest neid, kel on paremad tööalased näitajad. Kohus tuvastas, et kostja ei olnud

hageja tööga rahul. TPIK üldkoosolek andis hagejale negatiivse hinnangu. Hageja ei täitnud

üldkoosoleku otsuseid, tekitas TPIK liikmetega suhtlemisel pingeid, ei informeerinud TPIK

lihtliikmeid ja ei küündinud juhtima TPIK kollektiivi. Kohus leidis, et on tõendatud uue tegevjuhi

paremad tööalased näitajad. Tema töötamise ajal on TPIK töö aktiviseerunud, probleemid on leidnud

sisulise lahenduse ja on loodud õhkkond, kus TPIK liikmed osalevad aktiivselt organisatsiooni

tegevuses. Kohus aktsepteeris puuetega inimeste positiivset hinnangut uuele tegevjuhile.

Kohus leidis, et vähemmakstud töötasu nõue on aegunud. Tartumaa Töövaidluskomisjoni

18. detsembri 1997. a otsuses on hagejale töölt sunnitud puudumise aja eest töötasu arvutamisel

lähtutud 2200 kroonisest kuupalgast. ITLS § 24 lg 1 kohaselt võivad pooled töövaidluskomisjoni

otsusega mittenõustumisel pöörduda kohtusse ühe kuu jooksul arvates töövaidluskomisjoni otsuse

ärakirja saamise päevast. Nimetatud tähtaja jooksul hageja kohtusse ei pöördunud.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tartu Ringkonnakohtu 26. oktoobri 1999. a otsusega linnakohtu otsus tühistati ning tehti uus otsus,

millega tunnistati hagejaga töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks, hageja ennistati tööle ja kostjalt

mõisteti hageja kasuks välja ajavahemikus 28. veebruar 1998. a kuni 26. oktoober 1999. a töölt

sunnitud puudumise aja eest 43 790 krooni arvutatuna kuupalgast 2200 krooni.

TLS § 98 lg 1 kohaselt on tööandjal õigus lõpetada tööleping § 86 p 3 alusel koondamise tõttu

töömahu vähenemisel, tootmise või töö ümberkorraldamisel, varem töötanud töötaja tööle

ennistamisel ja muudel alustel, mis tingivad töö lõppemise. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt, on

tööle ennistatud töötajal seadusest tulenev õigus tööle asuda ja TLS § 98 lg 1 sätestab üheselt, et

koondada tuleb vahepeal tööle võetud töötaja. Ringkonnakohus leidis, et puudus igasugune alus TLS

§ 99 lg 2 kohaldamiseks ja töötajate tööalaste näitajate võrdlemiseks. Pärast hageja tööle ennistamist

oli tema vallandamine koondamise tõttu ebaseaduslik.

Ringkonnakohus nõustus linnakohtu otsusega osas, millega jäeti aegumise tõttu rahuldamata

vähemmakstud töötasu nõue. Ringkonnakohus leidis, et ei ole põhjendatud hageja väide, mille

kohaselt ta sai vähemmakstud töötasust teada alles töövaidluskomisjoni 24. aprilli 1998. a kirjaga.

Asjas puuduvad tõendid hageja kuupalga muutmise kohta. Töölepingu järgi oli hageja kuupalk 2200

krooni. Suurema palga nõudmisel tugines hageja TPIK direktori 1997. a. jaanuarikuu käskkirjale nr 2.

Sellel käskkirjal ei ole allkirja ega kuupäeva. Kohus leidis, et TPIK 22. jaanuaril 1998. a väljastatud

palgatõend ei kajasta hageja palga tegelikku suurust, vaid see väljendab H. Otsa poolt omavoliliselt

suurendatud kuupalka.

II. Kassatsioonkaebused ja nende põhjendused

Hageja kassatsioonkaebus

Hageja palus muuta osaliselt apellatsioonikohtu otsust ja kostjalt välja mõista keskmise palga töölt

sunnitud puudumise aja eest 56 265 krooni arvutatuna kuupalgast 2850 krooni ning ajavahenikus

15. september kuni 18. detsember 1997. a vähemmakstud töötasu koos viivisega 8939 krooni.

Apellatsioonikohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigusnorme ja hindas ebaõigesti tõendeid. Hagejale

makstavad hüvitised tuleb arvutada lähtudes kuupalgast 2850 krooni. 1997. aastal puudus TPIK-l

juhatus ja juhatuse esimees. Hageja täitis esimehe puudumisel tema ülesandeid. Hagejal oli seetõttu

õigus ise muuta oma töötasu suurust. Kostja seda ei vaidlustanud ja on hageja tegevuse tagantjärgi

heaks kiitnud. Asjaolu, et töölepingus ei kajastu töötasu suuruse muutmine, ei tee töötasu

suurendamist seadusevastaseks. Kostja 22. jaanuari 1998. a õiend hageja palga kohta kinnitab poolte

kokkulepet hageja 2850 kroonise kuupalga kohta. Ka töövaidluskomisjoni 25. veebruari 1998. a

otsuses on hageja töötasuks märgitud 2850 krooni. Apellatsioonikohus arvutas hüvitise ebaõigesti,

lähtudes 2200 kroonisest kuupalgast.

Hageja nõue vähammakstud töötasu saamiseks ei ole aegunud. Apellatsioonikohus hindas tõendeid

ebaõigesti. Hüvitise nõudes tegi töövaidluskomisjon otsuse 18. detsembril 1997. a, lähtudes

kuupalgast 2200 krooni. Hagejal puudus võimalus selle tõendi ümberlükkamiseks, sest kostja ei

esitanud hageja keskmise palga tõendit.

Ühekuuline tähtaeg kohtusse pöördumiseks ei olnud aegunud, kuna hageja sai oma õiguste

rikkumisest teada 22. jaanuaril 1998. a, kui kostja esitas dokumendi hageja palga suuruse kohta.

Vähemmakstud palga saamiseks esitas hageja töövaidluskomisjonile avalduse ettenähtud neljakuulise

tähtaja jooksul 19. märtsil 1998. a. Töövaidluskomisjon lõpetas selles asjas menetluse 24. aprillil

1998. a ning sellest ajast algas hagi esitamise ühekuuline tähtaeg. Hageja esitas tähtaegselt hagi

kohtusse 15. mail 1998. a.

Kostja kassatsioonkaebus

Kostja palus apellatsioonikohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi jätta rahuldamata.

Kohus kohaldas vääralt materiaalõiguse norme.

TLS § 98 lg 1 annab tööandjale õiguse lõpetada töötajaga tööleping koondamise tõttu varem töötanud

töötaja tööle ennistamisel. See on tööandja õigus, aga mitte kohustus. Kui tööandja seda õigust ei

kasuta, kuulub kohaldamisele TLS § 99 lg 2, mille kohaselt koondamisel eelistatakse isikuid, kellel

on paremad tööalased näitajad. Tööandjal on õigus lähtuda TLS § 98 lg 1 sätestatud kõigist

koondamise juhtudest. TPIK töös toimusid ümberkorraldused, mille hulgas korraldati ümber ka

tegevdirektori töö. Seetõttu oli tööandjal seaduslik alus kohaldada TLS § 98 lg 1 järgi koondamist töö

ümberkorraldamise tõttu. TPIK 11. novembri 1997. a üldkoosolekul võeti vastu tegevjuhi uus

tööreglement, milles sätestati nõuded tegevjuhi kogemuste, teadmiste ja isikuomaduste kohta, sest

TPIK liikmed ei olnud rahul senise tegevdirektoriga, kellel puudusid vajalikud töökogemused ja

isikuomadused. Tööandjal oli õigus lähtudes TLS §-st 99 töötajaid võrrelda. TPIK analüüsis hageja

tööd ja leidis selles finantsdistsipliini rikkumisi, üldkoosoleku otsuste mittetäitmist ning oskamatust

suhelda. Üldkoosolekul leiti, et hageja ei sobi tegevdirektoriks ja kuna uue tegevjuhi tööga olid kõik

rahul, siis tuli hageja koondada.

III. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära

tõlgendamise ja protsessiõiguse normi rikkumise tõttu.

TLS § 86 p 3 järgi on tööandjal õigus töötajaga töölepingu lõpetamiseks koondamise tõttu. See võib

juhtuda siis, kui tööandja majanduslikel põhjustel ei suuda enam töötajat tööga kindlustada, s.t kui

töö lõpeb töötaja jaoks üldse või tema poolt kokkulepitud tingimustel. TLS § 98 lg 1 loetleb alused,

mille puhul on tööandjal õigus töötajaid koondada: töömahu vähenemine, tootmise või töö

ümberkorraldamine, varem töötanud töötaja tööle ennistamine ja muud juhud, mis tingivad töö

lõppemise. Kui tööandjal on tekkinud koondamise vajadus, peab tööandja arvestama töötaja

töölejäämise eelisõigusega TLS § 99 järgi. Selleks peab tööandja töötajaid võrdlema ja hindama

lähtudes objektiivsetest tööalastest näitajatest, ning töölejätmisel eelistama neid, kes on edukamalt

tööülesandeid täitnud, kel on suuremad erialased teadmised, oskused, vilumus, kes on oma teadmisi

ja oskusi tulemuslikumalt kasutanud.

Eeltoodust tulenevalt peavad kohtud vaidlust lahendades hindama, kas tööandjal oli tekkinud vajadus

töötajat koondada ja kas tööandja järgis koondamisel töötaja töölejäämise eelisõigust. Töötaja

töölejäämise eelisõigust tuleb hinnata koondamise iga aluse puhul, see tähendab ka siis, kui

koondamise aluseks on varem töötanud töötaja tööle ennistamine. Apellatsioonikohtu seisukoht, et

pärast tööle ennistamist enam töötajat koondada ei saa, ei ole seadusega kooskõlas. Uue töötaja

koondamine varem töötanud töötaja tööle ennistamisel on tööandja õigus, aga mitte kohustus.

Töötaja tööle ennistamisel taastub töösuhe ja tööandjal on õigus temaga töölepingu lõpetamiseks, kui

esineb mõni töölepinguseaduses selleks ettenähtud alus.

Apellatsioonikohus jättis tähelepanuta ja õigusliku hinnanguta töölepingu lõpetamise käskkirja ja

selle alusel hagiavalduses esiletoodud asjaolud. 26. veebruari 1998. a käskkirjas, millega tööleping

lõpetati, põhjendati hageja koondamist töö ümberkorraldamisega ja tegevjuhi ametikoha loomisega

ning tegevjuhi ametikohale vastavate nõuete kehtestamisega, mille tõttu ei olnud enam võimalik

hagejat tööga kindlustada. Selle koondamise aluse vaidlustas hageja hagiavalduses. Poolte vaidluse

ajal esimese astme kohtus pidas hageja töölepingu lõpetamist ebaseaduslikuks veel teiselgi alusel

seetõttu, et tema tööle ennistamisel oleks tööandja pidanud koondama vahepeal töölevõetud uue

tegevjuhi.

Linnakohtu otsuse põhjendavas osas ei ole märgitud, milline oli hageja koondamise alus, küll aga anti

põhjalik hinnang TLS § 99 järgi uue töötaja töölejäämise eelisõigusele. Kuna apellatsioonikohus

tõlgendas vääralt materiaalõiguse normi ja tunnistas töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks mitte

sellel alusel, mis oli esitatud hagiavalduses ja mille kohta tegi otsuse esimese astme kohus, siis jäi

apellatsiooni korras TsMS § 319 lg 1 järgi sisuliselt kontrollimata esimese astme kohtu otsuse

seaduslikkus ja põhjendatus, mida kohus peab tegema asja uuel läbivaatamisel.

TLS § 26 lg 1 p 3 kohaselt on töölepingu kohustuslikuks tingimuseks kokkulepe töötasu kohta, mida

saab muuta vaid poolte kokkuleppel (TLS § 59 lg 5). Apellatsioonikohus tuvastas, et hageja kuupalk

töölepingu järgi oli 2200 krooni ja esitatud tõendid ei kinnita palga suuruse muutmist poolte

kokkuleppel. Apellatsioonikohtu otsuses on õigesti lahendatud vaidlus palga suuruse üle.

Kassatsioonkaebuse väide, et hagejal oli tegevdirektorina õigus ise oma palka muuta ja tööandja kiitis

selle hiljem heaks, makstes lõpparveid lähtudes kuupalgast 2850 krooni, ei ole kooskõlas töölepingu

tingimustega ega seadusega. Hageja ei olnud ise endale tööandja ega saanud endaga kokku leppides

palgatingimusi muuta. Poolte kokkulepet palgatingimuste muutmiseks ei ole märgitud töölepingus ja

kohtule ei ole esitatud ka muud tõendit, mis kinnitaks, et kostja oleks hagejaga kokku leppinud

suuremas palgas, kui töölepingus märgitud. Tõendeid, et palgatingimused muutusid paremaks

tulenevalt seadusest, haldusaktist või kollektiivlepingust, mis kohustaks tööandjat suuremat palka

maksma, ei ole kohtule esitatud. Asjaolu, et tööandja on maksnud lõpparveid arvutatuna kuupalgast

2850 krooni, ei ole tööandja heakskiit suurema palga maksmiseks, vaid tööandja suva, mis ei muuda

töölepingus kokkulepitud palgatingimusi. Kuna hagejal ei ole alust suurema palga järgi arvutatud

hüvitiste nõudmiseks, siis ei ole põhjust nõude aegumise üle arutleda.

Juhindudes TsMS § 362 p 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. oktoobri 1999. a otsus ja asi saata uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Hageja kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Kostja kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Advokaadibüroole Rutt Teeveer 24. novembril 1999. a tasutud kautsjon 438

(nelisada kolmkümmend kaheksa) krooni.

A. Kull, J. Luik, T. Vernik