3-2-1-34-00 · Riigikohus

3-2-1-34-00

M Ä Ä R U S

Tartus 30. märtsil 2000. a

Ants Põldsami ja Karin Ellandi hagi Pärnu linna vastu pärandi vastuvõtmise fakti ja vara

võõrandamise õigusvastasuse fakti tuvastamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja A. Kull, vaatas

kirjalikus menetluses 20. märtsil 2000. a läbi Ants Põldsami erikaebuse alusel Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 14. oktoobri 1999. a määruse tsiviilasjas nr II-2/755/99.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

Ants Põldsam ja Kari Elland palusid 1998. a esitatud hagis: 1) tuvastada Pärnus Tallinna mnt 41

asuva hoone õigusvastase võõrandamise fakt ja 2) tuvastada Pärnus Tallinna mnt 41 asuva kinnistu ja

sellel oleva hoone kui pärandvara vastuvõtmine Hans ja Karl Põldsami poolt.

Pärnu Linnakohtu 20. aprilli 1999. a otsusega hagi rahuldati. Kohus tuvastas, et 10. septembril

1930. a suri Pärnus Tallinna mnt 41 asuva kinnistu ja sellel asuva elumaja omanik Villem Põldsam,

kes testamenti ei teinud. Kuni oma surmani 19. juunil 1936. a valdas ja kasutas kinnisvara Villem

Põldsami abikaasa Johanna Põldsam. Tema surmajärgselt läks kinnisvara Villem ja Johanna Põldsami

poegade Hans ja Karl Põldsami valdusse. Hans Põldsam arreteeriti õigusvastaste repressioonide

käigus 8. oktoobril 1940. a ja ta suri 1942. a vangilaagris. Peale Hans Põldsami vahistamist jäi hoone

Karl Põldsami valdusse ja kasutusse. Karl Põldsam vahistati 14. juulil 1941. a ja saadeti Siberisse,

kus ta suri 4. oktoobril 1957. a.

Balti eraseaduse §-d 1881, 2630 ja 2631 sätestavad pärijate ringi ning kehtestavad, et kui keegi

pärijatest pärimise ajal omab eset oma faktilises valduses ja kui ta üheaastase tähtaja lõppemiseni ei

anna selle pärandi suhtes positiivset vastukaja, siis loetakse ta pärandi vastuvõtnuks. Seega olid Hans

ja Karl Põldsamid oma vanemate pärandvara Pärnus Tallinna mnt 41 asuva hoone osas vastu võtnud

ja see oli nende valduses kuni vara õigusvastase võõrandamiseni.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tallinna Ringkonnakohus tühistas 14. oktoobri 1999. a määrusega linnakohtu otsuse

protsessiõigusnormide olulise rikkumise tõttu ning lõpetas asjas menetluse.

Määruse põhjenduste kohaselt tagastatakse või kompenseeritakse omandireformi objektiks olev

õigusvastaselt võõrandatud vara ORAS § 17 lg 6 järgi isikutele, kelle vara võõrandati repressioonide

tõttu või kes olid sunnitud vara ära andma või maha jätma reaalse repressiooniohu tõttu, ametiisiku

omavoli või ebaseadusliku otsuse alusel, pärast rehabiliteerimistunnistuse või võõrandamise

õigusvastasust tõendava kohtuotsuse esitamist. Alates 1. septembrist 1998. a kehtiva TsMS § 247 lg 2

kohaselt kuuluvad hagita menetluses läbi vaatamisele ka ORAS § 17 lg 6 alusel esitatud avaldused

vara võõrandamise õigusvastasuse tuvastamiseks. Seetõttu kuulub TsMS § 217 p 1 alusel

hagimenetlus lõpetamisele ja selles osas kohtuotsus tühistamisele.

Kuna pärandi vastuvõtmise fakti tuvastamist ei näe ette tsiviilkohtumenetluse seadustik ja see ei

tulene ka omandireformi aluste seadusest, siis ei kuulu ka see nõue kohtu pädevusse ja ka selles osas

tuleb hagimenetlus lõpetada TsMS § 217 p 1 alusel.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Erikaebuses palus A. Põldsam ringkonnakohtu määruse kui ebaseadusliku ja küüniliselt ebaõiglase

tühistada ja saata asi uueks arutamiseks samale kohtule.

8. augustil 1997. a teatas õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjon,

et kohtus on vajalik tuvastada Pärnus Tallinna mnt 41 asuva hoone õigusvastane võõrandamine.

8. oktoobril 1997. a jättis Pärnu Linnakohus nõutud juriidilise fakti tuvastamise avalduse läbi

vaatamata, sest Pärnu Linnavalitsus vaidles sellele vastu. Seetõttu esitaski ta 1998.a jaanuaris hagi.

Asjas menetluse lõpetamisega sattus apellatsioonikohus vastuollu TsÜS § 112 lg-s 1 ja lg 2 p-s 1

sätestatuga, mille kohaselt on hagejal võimalus kaitsta oma rikutud õigusi kohtus. Lõpetanud asjas

menetluse, pole apellatsioonikohus sõnagagi selgitanud, kuhu ja kelle vastu hageja nüüd võib

pöörduda.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Vastustaja peab ringkonnakohtu määrust põhjendatuks.

IV. Riigikohtu määruse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu määrus kuulub tühistamisele TsMS § 363 p 2 alusel

protsessiõiguse normi rikkumise tõttu.

Apellatsioonikohus on õigesti märkinud, et ORAS § 17 lg 6 järgi saab vara võõrandamise

õigusvastasust tõendada ka kohtuotsusega. Samas on ekslikult selle nõude osas menetlus lõpetatud

TsMS § 217 p 1 alusel asja tsiviilkohtumenetluse korras kohtu pädevusse mittekuulumise tõttu

põhjusel, et alates tsiviilkohtumenetluse seadustiku jõustumisest 1. septembril 1998. a tuvastatakse

vara õigusvastast võõrandamist hagita menetluses. Hagiavaldus esitati enne tsiviilkohtumenetluse

seadustiku jõustumist. Kolleegium leiab, et kui hagiavaldus on esitatud enne 1. septembrit 1998. a või

pärast nimetatud tähtpäeva on avalduse asemel hagita menetluses läbivaatamisele kuuluva asja

algatamiseks esitatud hagiavaldus, siis ei saa asjas menetlust lõpetada TsMS § 217 p 1 alusel või

keelduda avalduse menetlusse võtmisest TsMS § 149 lg 2 p 1 järgi, sest nii hagimenetlus kui hagita

menetlus on tsiviilkohtumenetlus. Kui saabunud hagiavalduse kontrollimisel kohus avastab, et

avalduse asemel hagita menetluses on esitatud hagiavaldus, siis tulenevalt TsMS §-st 149 lg 4 nõuab

kohus määratud tähtpäevaks avalduse vormistamise puuduste kõrvaldamist (nt protsessiosaliste

määratlemist). Kui apellatsiooniastmes selgub, et kohus lahendas hagimenetluses asja, mis kuulus

läbivaatamisele hagita menetluses, siis võib see olla kohtuotsuse tühistamise aluseks vaid juhul, kui

sellega kaasneb protsessiõiguse normi oluline rikkumine (eelkõige TsMS § 249 lg-s 2 ja 3 sätestatu

eiramine). Selline käsitlus ei ole vastuolus TsMS §-ga 249 ja tuleneb sama seadustiku §-s 3 sätestatud

tsiviilkohtumenetluse ülesandest - asi õigesti ja võimalikult kiiresti läbi vaadata ja lahendada.

Nõustuda ei saa apellatsioonikohtu seisukohaga, et pärandi vastuvõtmise fakti tuvastamine kohtus ei

tulene omandireformi aluste seadusest. ORAS § 16 lg 2 delegeeris Vabariigi Valitsusele

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduste esitamise ja

läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra kehtestamise. Vabariigi Valitsuse 28. augusti

1991. a määrusega nr 161 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja

kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra

p 22 sätestab, et kui vara võõrandamise õigusvastasust või muid tõendamist vajavaid asjaolusid ei ole

võimalik tõendada kirjalike tõenditega, on taotlejal õigus pöörduda nende faktide tõendamiseks vara

asukohajärgse kohtu poole.

Seega on ka pärandi vastuvõtmise tuvastamise osas menetluse lõpetamine põhjendamatu.

Kolleegium juhib tähelepanu ka TsMS § 218 lg-le 4. Kui kohus lõpetab asja menetluse selle tõttu, et

asi ei kuulu kohtu pädevusse tsiviilkohtumenetluse korras lahendamisele ja protsessiosalist ei esinda

advokaat, peab kohus osundatu järgi selgitama, kuhu avaldaja võib pöörduda. Selline selgitus

apellatsioonikohtu määruses puudub.

Juhindudes TsMS §-st 362 p 2, kolleegium

m ä ä r a s:

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 14. oktoobri 1999. a määrus tühistada ja saata asi

uueks läbivaatamiseks samale kohtule.

Erikaebus rahuldada.

Tagastada Harri Paabole 15. novembril 1999. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

J. Odar, H. Jõks, A. Kull