3-1-1-47-00 · Riigikohus

KOHTUMÄÄRUS9

Tartus 29. märtsil 2000

3-1-1-47-0

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil läbi vandeadvokaadi

abi Andres Simsoni erikaebuse

Tallinna Ringkonnakohtu kohtuniku Jüri Paabu 10. märtsi 2000. a määruse peale, millega tagastati läbivaatamatult K. J. kaitsja Toomas Pikamäe

apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 17. veebruari 2000. a otsuse peale K. J. süüditunnistamises ja karistamises KrK § 250 lg 1 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa K. J. kaitsja vandeadvokaat Kalev Lill ja riigiprokurör Tatjana Vassilevskaja.

Asjaolud ja menetluse käik

1. K. J. tunnistati Harju Maakohtu 17. veebruari 2000. a otsusega süüdi KrK § 250 lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks arest 2 kuud ja 16 päeva.

2. Kohtualuse K. J. kaitsja vandeadvokaadi abi Toomas Pikamäe esitas Harju Maakohtu 17. veebruari 2000. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotleti

kohtuotsuse tühistamist AKKS § 31 p 1 alusel ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks. Apellandi arvates jättis kohus välja selgitamata kriminaalasjas tähtsust

omavad asjaolud, kui ei rahuldanud kaitsja taotlust määrata K. J. suhtes kohtumeditsiiniline ekspertiis, selgitamaks välja, kas kohtualune on kaitseväeteenistuseks

kõlblik või mitte.

3. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi kohtunik Jüri Paap, juhindudes AKKS §-dest 8 ja 13, jättis 3. märtsi 2000. a määrusega apellatsioonkaebuse

käiguta. Määruses märgitakse, et kuna kaebuses ei ole näidatud, millise AKKS § 39 lg-s 3 loetletud kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisega on kaitsja

arvates tegemist, siis palutakse see puudus kõrvaldada 13. märtsiks 2000. a.

4. K. J. kaitsja T. Pikamäe esitas 8. märtsil 2000. a ringkonnakohtule kirjaliku vastuse tema apellatsioonkaebuse käiguta jätmise määruse peale. Kaitsja leidis, et

kaebuse käiguta jätmine määruses märgitud alustel oli põhjendamatu, sest kaebuses ei olnud puudusi AKKS § 8 mõttes. Vastuses märgiti sedagi, et

apellatsioonkaebuses kasutatud väljendit - kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine - tuleks mõista tavakeele tähenduses ja mitte käsitada seda õigusliku

mõistena, mille sisu on avatud AKKS § 39 lg-s 3. Kaitsja arvates ei ole käesolevas kriminaalasjas tegemist kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisega AKKS §

39 lg 3 mõttes ning sellest tulenevalt ei ole sellele viitamine võimalik ega ka mitte vajalik. Samas ei välistanud kaitsja, et Harju Maakohus, mõistes K. J. süüdi KrK §

250 lg 1 järgi, rikkus oluliselt kriminaalmenetluse seadust AKKS § 39 lg 4 mõttes.

5. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi kohtuniku J. Paabu 10. märtsi 2000. a määrusega, juhindudes AKKS §-st 13, jäeti K. J. kaitsja T. Pikamäe

eelnimetatud apellatsioonkaebus läbi vaatamata.

Määruses leiti, et apellant ei ole kaebuses esinevaid puudusi kõrvaldanud ning sellest tulenevalt ei ole võimalik seda kriminaalasja apellatsioonikorras menetleda.

Määruse kohaselt ei ole kaebusest ega vastusest võimalik mõista, mis on apellatsioonkaebuse esitamise alus, s.t milles seisnes kriminaalmenetluse seaduse oluline

rikkumine. Samas leidis kohtunik, et väitlus juriidilises dokumendis kasutatavate mõistete tähendusest tavakeeles on õigusemõistmises lubamatu.

Menetlus Riigikohtus

6. Kohtualuse K. J. kaitsja vandeadvokaadi abi Andres Simson esitas Riigikohtule erikaebuse, milles taotleb Tallinna Ringkonnakohtu kohtuniku J. Paabu poolt 10.

märtsil 2000. a tehtud määruse tühistamist ja kriminaalasja saatmist samale kohtule apellatsiooni korras arutamiseks. Tuginedes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8.

septembri 1998. a määrusele 3-1-1-90-98 (RT III, 98, 27, 263) rõhutatakse erikaebuses, et vaidlustatud määrus on põhjendamatu, sest ringkonnakohtul puudusid

AKKS § 10 sätestatud seaduslikud alused nii apellatsioonkaebuse käiguta - kui ka läbivaatamata jätmiseks. Kaitsja on jätkuvalt seisukohal, et apellatsioonkaebuses

on selgelt väljendatud apellandi nõuete sisu, motiivid ja taotlused ning see, millises osas maakohtu otsust vaidlustatakse. Kaitsja selgitab veelkord, et antud asjas

seisneb kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine kohtualuse suhtes kohtumeditsiiniekspertiisi tegemata jätmises, mille tõttu jäid välja selgitamata

kriminaalasjas olulist tähtsust omavad asjaolud. Kaitsja leiab, et AKKS § 39 lg-le 3 viitamata jätmine ei saa olla apellatsioonkaebuse läbivaatamatult tagastamise

aluseks. Erikaebuses märgitu kohaselt "apellatsioonkaebuses üksnes ühe taotluse esitamine ei võta meilt õigust esitada menetluse käigus täiendavaid taotlusi määrata

ekspertiisi (AKKS § 15 lg 1) või paluda teha ringkonnakohtul uus otsus. Ekslik on nõuda meilt kõikide taotluste esitamist apellatsioonkaebuses".

7. Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas kaitsja - vandeadvokaat K. Lill erikaebuses sisalduvat taotlust. Prokurör nentis AKKS-i õigusliku regulatsiooni

lünklikust, kuid leidis kokkuvõtvalt siiski, et vaidlustatud kohtumäärus on seaduslik ja kooskõlas kohtupraktikas valitsevate seisukohtadega.

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste seletused, leidis, et puudub alus erikaebuse

rahuldamiseks ning märgib põhjenduseks järgnevat.

8.1 Erikaebuses viidatakse Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. septembri 1998. a määrusele 3-1-1-90-98 (RT III, 98, 27, 263), milles on AKKS § 10 teksti

refereerides märgitud, et ringkonnakohus võib jätta apellatsiooni käiguta siis kui see ei vasta AKKS §-s 8 sätestatud nõuetele. Läbi vaatamata võib ringkonnakohus

jätta apellatsioonkaebuse siis, kui apellant ei ole ringkonnakohtu poolt määratud tähtajaks kõrvaldanud apellatsiooni käiguta jätmist tinginud asjaolusid ega

põhjendanud nende kõrvaldamise võimatust või kui apellatsiooni esitas AKKS §-s 5 nimetamata isik. Oluline on siiski rõhutada, et ainuüksi AKKS § 8 grammatilise

tõlgendamise pinnalt ei ole alati võimalik öelda, millistele nõuetele peaks apellatsioon vastama ja seetõttu on vältimatult vaja täiendavalt kasutada ka AKKS-i

süstemaatilist tõlgendamist. Just sellise - süstemaatilise tõlgendamise vajadus tõusetub juhul, mil apellant - tuginedes AKKS § 31 p-le 3 ja §-le 33 taotleb

kriminaalasja tagastamist esimese astme kohtule kriminaalmenetluse seaduse olulisele rikkumise motiivil.

8.2 Eesti tänases kohtupraktikas on kriminaalmenetluse teoorias aktsepteerituga kooskõlas üldtunnustatud arusaam, et "kriminaalmenetluse seaduse olulise

rikkumise" mõiste ei saa kriminaalmenetluse erinevates staadiumides olla erinev. Seega tuleb kõnealuse mõiste määratlemisel kogu Eesti kriminaalmenetluses

lähtuda AKKS § 39 lg-tes3 ja 4 sätestatust ja seda vaatamata asjaolule, et kõnealune paragrahv paikneb kassatsioonimenetlust käsitlevas peatükis. Kirjeldatud

arusaama on kajastatud näiteks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruses 3-1-1-22-00 (RT III, 00, 6, 66). Selles määruses on rõhutatud, et ringkonnakohus on

õigustatud (AKKS § 33 alusel) tagastama kriminaalasja uueks arutamiseks eeskätt vaid AKKS § 39 lg-s 3 loetletud kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise

tuvastamisel. Riigikohtu käsitletavas lahendis rõhutatakse sedagi, et ringkonnakohus võib KrMK § 1 p-le 4 tuginevalt tagastada kriminaalasja uueks arutamiseks ka

kriminaalmenetluse seaduse sellise rikkumise tuvastamisel, mis ei sisaldu AKKS § 39 lg 3 loetelus, kuid mis on Riigikohtu varasemas praktikas tunnistatud

kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks AKKS § 39 lg 4 mõttes. Kolmandaks on Riigikohtu käsitletavas lahendis rõhutatud seda, et mingil juhul ei saa

aktsepteeritavaks tunnistada seda, kui ringkonnakohus viitab kriminaalasja uueks arutamiseks saatmisel ainuüksi AKKS §-le 33.

8.3 Kooskõlas eeltooduga peab ka kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saata sooviv apellant apellatsioonkaebuses täpselt märkima millise

kriminaalmenetluse seaduse olulisele rikkumise motiivil (millist AKKS § 39 lg-s 3 loetletud rikkumist või Riigikohtu varasemas praktikas AKKS § 39 lg 4 kohaselt

oluliseks tunnistatud rikkumist silmas pidades) taotletakse kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist.

8.4 Erikaebuses märgitakse, et käsitletavas kriminaalmenetluses seisnes kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine kohtualuse suhtes kohtumeditsiiniekspertiisi

tegemata jätmises, mille tõttu jäid välja selgitamata kriminaalasjas olulist tähtsust omavad asjaolud. Tegelikult ei sisaldu kõnealune rikkumine AKKS § 39 lg 3

loetelus ja sellist rikkumist ei ole tunnistatud kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks ka mitte AKKS § 39 lg 4 alusel. Seega ei olnud apellant

menetletavas kriminaalasjas õigustatud taotlema kriminaalasja tagastamist esimese astme kohtule uueks arutamiseks. See ei tähenda aga hoopiski apellandi

kaebeõiguse piiramist, sest kohtumeditsiiniekspertiisi tegemata jätmise motiivil ja tuginevalt AKKS § 31 p-le 1 ning § 32 vastavale punktile oleks apellant võinud

taotleda apellatsioonikohtu poolt uue otsuse tegemist. Seejuures - kooskõlas AKKS § 17 lg-s 4 sätestatuga - oleks apellant võinud taotleda ka ringkonnakohtu poolt

kohtumeditsiiniekspertiisi määramist. Käesoleva punkti lõpetuseks peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et AKKS-s fikseeritud ja

kriminaalmenetluse teoorias üldaktsepteeritud arusaam, et mitte igasugune kriminaalmenetluse seaduse rikkumine ei pea kaasa tooma kriminaalasja tagastamist

uueks arutamiseks alamastme kohtule lähtub kriminaalmenetluse ökonoomia põhimõttest.

8.5 Nõustuda ei saa erikaebuses märgituga, et "apellatsioonkaebuses üksnes ühe taotluse esitamine ei võta meilt õigust esitada menetluse käigus täiendavaid taotlusi

määrata ekspertiisi (AKKS § 15 lg 1) või paluda teha ringkonnakohtul uus otsus. Ekslik on nõuda meilt kõikide taotluste esitamist apellatsioonkaebuses". Vastavalt

AKKS § 20 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust reeglina üksnes apellatsiooni piires ning vastavalt sama paragrahvi teisele

lõikele ei ole apellandil kohtuistungil õigust väljuda apellatsiooni piiridest. Seega juhul, mil apellant taotleb kriminaalasja tagastamist uueks arutamiseks ilma

konkreetsele kriminaalmenetluse seaduse olulisele rikkumisele viitamata ei ole apellatsiooni piirid tegelikult määratletud ja ringkonnakohus peab apellatsiooni

käiguta jättes andma apellandile võimaluse puude kõrvaldamiseks. Just selliselt toimiski Tallinna Ringkonnakohus käesoleva kriminaalasja menetlemisel. Kui

ringkonnakohus ei oleks jätnud apellatsiooni käiguta ja apellant oleks hakanud taotlema uue otsuse tegemist kohtuistungil, oleks olnud tegemist AKKS §-s 20

sätestatu rikkumisega.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1, § 65 lg-st 3 ja § 72 lg-st 2, Riigikohtu kriminaalkolleegium

m ä ä r a s :

1. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 10. märtsi 2000. a määrus K. J. süüdistusajas KrK § 250 lg 1 järgi jätta muutmata.

2. Erikaebus jätta rahuldamata.

3. Mõista K. J.-lt välja riigituludesse kohtukuluna kaitsjatasu summas 495 kr 60 s (nelisada üheksakümmend viis krooni ja kuuskümmend senti) kaitsja esinemise

eest Riigikohtus.

Kohtumäärus jõustub 29. märtsil 2000. a ega ole edasi kaevatav.

Eesistuja Jüri Ilvest

Liikmed Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg