3-2-1-16-00 · Riigikohus

3-2-1-16-00

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 29. märtsil 2000. a

AS Piplast hagi AS Pioneer vastu omandiõiguse tunnustamiseks ning vara väljanõudmiseks

võõrast ebaseaduslikust valdusest.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja H. Jõks, liikmed A. Kull ja J. Luik, vaatas avalikul

kohtuistungil 28. veebruaril 2000. a läbi AS Piplast kassatsioonkaebuse alusel Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 8. juuni 1999. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/445/99. Istungist võttis

osa AS Pioneer esindaja vandeadvokaat V. Brügel.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

1990. a likvideeriti Tallinnas Suur-Sõjamäe 27B 64331 m2 suurusel maatükil asunud Rakiste

Katsetehas (RKT) Pioneer. Tema kasutuses olnud vara anti rendile AS-le Engineering STS. 9. juunil

1994. a müüs Erastamisagentuur selle vara AS-le United Auto Radiators Eesti (muutis nime AS-ks

Pioneer). 17. juulil 1995. a kuulutas Tallinna Linnakohus välja AS Pioneer pankroti ning

15. detsembril 1995. a müüs pankrotihaldur võlgnikule kuulunud hooned AS-le Piriton (muutis nime

AS-ks Pioneer).

AS Piplast esitas Tallinna Linnakohtule 24. oktoobril 1997. ahagi, milles palus välja nõuda AS

Pioneer ebaseaduslikust valdusest kolm angaari, puithoone ja laoplatsi. Nõuet põhjendas hageja

sellega, et AS Engineering STS andis 1. jaanuaril 1992. a sõlmitud rendilepingu alusel teaduslik-

tööstuskooperatiivi Piplast kasutusse Suur-Sõjamäe 27B asuvad kolm angaari. 10. augustil 1993. a

müüs rendileandja nii angaarid kui ka samas paikneva puithoone ja laoplatsi hagejale. AS

Engineering STS jäi aga kasutama RKT Pioneer kuulunud hooneid ja muud vara. Seega asuvad

ühisel maatükil nii hagejale kui kostjale kuuluvad hooned ja rajatised. Kostja peab end ka hageja

hoonete ja rajatiste omanikuks ning võttis need 1997. a oktoobris omavoliliselt enda valdusesse.

Kostja vaidles hagile vastu, leides, et tema on väljanõutava vara omanik, sest omandas selle vara

heauskselt 15. detsembri 1995. a lepingu alusel. Hageja omandiõiguse tõendamiseks esitatud

lepingud on tegelikkusele mittevastavad ja eksitavad.

Tallinna Linnakohtu 2. veebruari 1999. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. AÕS § 80 alusel esitatud

hagi vaidlustamiseks pidi kostja AÕS § 83 lg 1 tulenevalt tõendama, et hageja ei ole vaidlusaluse

vara omanik või et selle vara omanik on kostja. Viimane tõendas, et ta omandas hagetava vara

heauskselt pankrotimenetluses. Hageja ei ole omandiõigust registris registreerinud, haldurile vara

välistamise taotlust esitanud ega andnud muul viisil kolmandatele isikutele teada oma õigustest osale

varast Suur-Sõjamäe 27B. Hagetava vara väljanõudmiseks alus puudub. Kohus leidis, et 10. augusti

1993. a tehingu kehtetuse üle ei ole võimalik otsustada, kuna kostja ei ole vastuhagi esitanud. Seega

on tehing kehtiv, kuigi tehingu tegemist tõendavate tõenditega on vastuolus AS Engineering STS

27. jaanuari 1994. a kiri hagejale ning hageja maksekorraldused 28. aprillist 1994. a ja 4. juulist

1994. a, milles viidatakse 1. jaanuaril 1992. a sõlmitud ja kehtivale rendilepingule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tallinna Ringkonnakohtu 8. juuni 1999. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohus nõustus linnakohtu otsuse põhjendustega, et kostja tõendas omandiõigust

vaidlusalusele varale. Hageja ei ole usaldusväärsete tõenditega tõendanud, et omandiõigus

vaidlusalusele varale on tekkinud õiguslikul alusel. TsK § 242 lg 1 kohaselt on ostu-müügilepingu

oluliseks tingimuseks selle hind. Hageja, esitades tõendina vaidlusaluse vara ostu-müügilepingu

1993. a, ei esitanud tõendeid selle vara eest tasumise kohta. Linnakohus on otsuses põhjendatult

tuginenud 28. aprilli 1994. a ja 4. juuli 1994. a maksekorraldustele, millistest nähtuvalt tasus hageja

peale ostu-müügitehingu sõlmimist 1994. a märtsis ja mais angaaride eest renti. Hagi omandiõiguse

tunnustamiseks esitas ta alles nelja aasta möödudes. Ringkonnakohus märkis, et AÕS § 95 ebaõiget

kohaldamist pole tuvastatud.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Hageja AS Piplast palus kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse normi väära

kohaldamise ja protsessiõiguse normi rikkumise tõttu tühistada.

Ringkonnakohus, eirates TsMS § 319 lg 1 nõudeid, asus kontrollima, kas 10. augusti 1993. a tehing

AS Engineering ja AS Piplast vahel on kehtiv. Erinevalt linnakohtust leidis apellatsioonikohus, et

hageja pole tõendanud omandi tekkimist vaidlusalusele varale õiguslikul alusel.

Kohus on valesti viidanud TsMS § 334 lg 1 p 1 sätetele. Kaevatava otsuse resolutsioonis otsustas

kohus jätta linnakohtu otsuse muutmata, kuid otsuse põhjendavast osast nähtub, et linnakohtu otsuse

põhjendusi on muudetud. Linnakohtu otsuses põhjendati hagi rahuldamata jätmist asjaoluga, et kostja

on heauskne omanik (AÕS § 95), kasseeritavas otsuses aga sellega, et hageja pole omandi õiguslikul

alusel tekkimist tõendanud (AÕS § 81). Kuna ringkonnakohus linnakohtu otsust sisuliselt muutis, siis

tulenevalt TsMS § 330 lg 5 ja 6 pidanuks kohus kasseeritavas otsuses vastama apellatsioonkaebuse

põhjendustele, mida ta ei teinud.

Ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 116 sätteid, lugedes tõendamatuks, et AS Piplasti omand

hagetavale varale tekkis õiguslikul alusel, kuigi kostja võttis selle hageja väite omaks.

Apellatsioonkaebuses leiti, et linnakohus on vääralt kohaldanud AÕS § 95, kuna otsuse põhjendavas

osas asus kohus seisukohale, et hagetava vara müümine pankrotihalduri poolt tõepoolest toimus ja

müümine vastas seadusele. Ringkonnakohus leidis, et hagi jääb rahuldamata seetõttu, et hageja pole

tõendanud omandi tekkimist varale õiguslikul alusel. Tulenevalt sellest ei ole apellatsioonikohtu viide

AÕS §-le 95 asjakohane.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Kostja on arvamusel, et kassaator on esitanud

protsessinormide väidetava rikkumisena asjaolusid, mis tegelikult puudutavad tõendite hindamist

apellatsioonikohtu poolt. Seaduslikud kassatsiooni alused kaebuses puuduvad. Hageja väide, et kuna

apellatsioonkaebuses vaidlustati vaid linnakohtu seisukohta, millega hagi rahuldamata jätmist

motiveeriti, siis on teiste asjaolude kontrollimine apellatsioonikohtu poolt protsessinormide

rikkumine, on vastuolus hageja apellatsioonkaebuse sisuga. Apellatsioonkaebuses pidas hageja

esimese astme kohtu otsust ebaõigeks tervikuna. Sellest tulenevalt palus hageja tühistada esimese

astme kohtu otsuse täies ulatuses ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Apellatsioonkaebusest

lähtuvalt kontrolliski apellatsioonikohus kaevatavat otsust täies ulatuses, mis on kooskõlas TsMS

§ 319 lg-ga 1.

Apellatsioonikohus ei ole rikkunud TsMS § 116, kuna kostja ei ole võtnud omaks hageja väidet

hagetava vara omandamisest õiguslikul alusel. Kostja pole kunagi tunnustanud 10. augusti 1993. a

ostu-müügilepingut.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 2 alusel protsessiõiguse

normi olulise rikkumise tõttu.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei ole täiendav tõendite analüüs vajalik, kuna linnakohtu otsus on

käsitletud tõenditega vastavuses. Otsusest nähtuvalt on aga apellatsioonikohuskohus tõendite

hindamise tulemusena asunud seisukohale, et hageja ei ole väljanõutavale varale omandi tekkimist

tõendanud. Linnakohtu otsuse muutmisega, mida otsuses arusaadavalt ei kajastata, rikkus

ringkonnakohus TsMS § 330 lg 4.

Linnakohus luges 10. augusti 1993. a ostu-müügilepingulepingu kehtivaks. Hagi rahuldamata jätmist

põhjendas linnakohus AÕS § 95 lg 1 mõttes vara heauskselt omandanud kostjalt selle väljanõudmise

aluse puudumisega. Apellatsioonikaebusest nähtuvalt hageja vaidlustas nimetatud sätte kohaldamise

õigsuse. Apellatsioonikohus jättis selle tähelepanuta. Seega ei ole ringkonnakohus järginud TsMS

§ 330 lg 6 nõuet vastata otsuses apellatsioonkaebuse põhjendustele.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb silmas pidada, et hageja võis vaidlusaluse vara 10. augusti 1993. a

lepingu järgi omandada vaid juhul, kui selle vara võõrandamine ei olnud seadusega keelatud. Seega

on vajalik tuvastada vaidlusaluse vara omanik nimetatud lepingu sõlmimise ajal. Kui vaidlusalune

vara omanikuks oli riik, tuleb kohtul asja lahendamisel juhinduda Eesti Vabariigi Ülemnõukogu

Presiidiumi 17. juuli 1990. a otsuse privatiseerimisprotsessi korraldamise esmajärgulistest abinõudest

punktist 1, millega peatati kuni omandi privatiseerimist reguleerivate Eesti Vabariigi normatiivaktide

vastuvõtmiseni riigi omandis olevate ettevõtete ja muude organisatsioonide põhikirjafondi varaga

kõik tehingud, mis põhjustavad selle vara omandivormi muutmise. Seejuures ei oma tähtsust asjaolu,

kelle bilansis oli riigi vara kajastatud või kes seda kasutas.

Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium

o t s u s t a s :

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 8. juuni 1999. a otsus ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada AS-le Piplast 7. juulil 1999. a tasutud kautsjon 5470 (viis tuhat nelisada

seitsekümmend) krooni.

H. Jõks, A. Kull, J. Luik