3-2-1-41-00 · Riigikohus

3-2-1-41-00

M Ä Ä R U S

Tartus 28. märtsil 2000. a

Vladimir Popovi kaebus Tallinna Linnakohtu täitevosakonna juhataja otsusele.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja T. Vernik, vaatas

kirjalikus menetluses 13. märtsil 2000. a läbi V. Popovi erikaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu

tsiviilkolleegiumi 6. detsembri 1999. a määruse tsiviilasjas nr II-2/1307/99.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

Tallinna Linnakohtu täitevosakonnas algatatud täitemenetluses arestis kohtutäitur 30. juuli 1999. a

vara üleskirjutamise ja arestimise aktiga V. Popovile ja S. Gontšarovale kuuluva korteri 6 Tallinnas

Aru 6/Nisu 25. Korteri hinnaks määras täitur 700 000 krooni. Nimetatud korter oli panditud

laenulepingu tagamiseks, mille laenuandja AS Hansapank ennetähtaegselt lõpetas. Tallinna

Linnakohtu täitevosakonna juhataja 24. augusti 1999. a otsusega jäeti rahuldamata Vladimir Popovi

kaebus, milles ta palus lugeda alusetuks täituri poolt korteri hindamine ja lugeda selle hinnaks 1,1

miljonit krooni. Nimetatud hinna määrasid kinnisvarabüroo Mendelson & Co asjatundjad 22. juulil

1999. a, enne korteri arestimist. Täitevosakonna juhataja otsuse kohaselt määras täitur korteri hinna

juhindudes TSM § 51 õigesti, lähtudes kohalikust keskmisest müügihinnast, kuna võlgnik ja

sissenõudja ei leppinud kokku selle hinnas. Võlgnik on taotlenud korteri müüki täituri kontrolli all ja

ta võib otsida ostja, kes maksab korteri eest 1, 1 miljonit krooni. Kui võlgnik soovib siiski arestitud

korteri uut hindamist, siis tulenevalt TMS §-st 51 lg 2 tuleb tal tasuda ette hindamise kulud ja täitur

kutsub hindamiseks asjatundja.

Tallinna Linnakohtu 22. oktoobri 1999. a määrusega jäeti rahuldamata V. Popovi kaebus Tallinna

Linnakohtu täitevosakonna juhataja otsusele. Kaebuses paluti täitevosakonna juhataja otsus tühistada

ja ning tunnistada üleskirjutamise aktis märgitud majaosa maksumuseks 1,1 miljonit krooni. Määruse

põhjenduste kohaselt järgis kohtutäitur notariaalselt tõestatud lepingulisest suhtest tuleneva

vaidlustamata varalise nõude täitmisel TMS §-s 51 sätestatud vara hindamist reguleerivaid sätteid.

Kuna V. Popov ei soovinud hindamise kulusid ette tasuda, jättis ta ise kasutamata seadusest tuleneva

õiguse lasta vara väärtus kindlaks määrata asjatundjal. Kohtu pädevusse kuulub kaebuse lahendamine

täitevosakonna juhataja otsuse peale, mitte aga nõue tunnistada arestimise aktis märgitud vara

hinnaks 1,1 miljonit krooni. Seetõttu võttis kohus seisukoha ainult täitevosakonna juhataja otsuse

seaduslikkuse kohta.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium jättis linnakohtu määruse muutmata. Määruse põhjenduste

kohaselt ei olnud V. Popov nõus täituri poolt määratud korteri hinnaga. Vastavalt TMS § 51 lg 2 pidi

ta uut hindamist nõudes hindamiskulud ette tasuma. Seda tegemata oli ta ise eelnevalt tellinud

kinnisvarabüroolt Mendelson & Co eksperthinnangu korteri turuväärtuse määramiseks. Kuna võlgnik

ei pidanud kinni täitemenetluse seadustiku nõuetest, jättis linnakohus põhjendatult kaebuse

täitevosakonna juhataja otsusele rahuldamata.

II. Erikaebus ja selle põhjendused

Erikaebuses palus V. Popov ringkonnakohtu määruse tühistada ja uue määrusega tunnistada

kohtutäituri tegevuse majaosa hindamisel ebaseaduslikuks. Kassaator leidis, et nii linna- kui

ringkonnakohus rikkusid TsMS § 231 lg 4 nõudeid, kuna ei hinnanud tõendina kassaatori poolt

esitatud majaosa hindamise ekspertiisotsust. Vastavalt TsMS §-le 130 lg 5 oli tal õigus esitada asja

tundva asutuse arvamus, mida kohus pidi hindama dokumentaalse tõendina.

III. Vastus erikaebusele

Vastuses erikaebusele peab AS Hansapank kaebust alusetuks.

IV. Riigikohtu määruse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebus ei anna alust apellatsioonikohtu seadusliku määruse

tühistamiseks.

TMS § 77 lg 1 ja 2 kohaselt võib võlgnik või sissenõudja esitada täitevosakonna juhatajale kaebuse

täituri tegevuse peale lahendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumisel. Kaebuse kohta

tehtud täitevosakonna juhataja otsuse peale võib esitada kaebuse maa- või linnakohtule, kus

täitevosakond asub. Seega kaebamisel täituri tegevuse peale kontrollitakse tema tegevuse

seaduslikkust. Täituri tegevust täitemenetluses reguleerib täitemenetluse seadustik. Selle paragrahv

51 lg 1 sätestab, et kui võlgnik ja sissenõudja ei saavuta kokkulepet üleskirjutatud vara hinnas, hindab

vara täitur, lähtudes kohalikust keskmisest müügihinnast. Sama paragrahvi lõikest 2 tuleneb, et kui

võlgnik või sissenõudja täituri määratud hinna vaidlustab, kutsub vara väärtuse kindlaksmääramiseks

asjatundja täitur, kui hindamise vaidlustanud isik on tasunud ette hindamise kulud. Eelnevast

järeldub, et kohtute seisukoht, mille kohaselt kohtu pädevusse ei kuulu sissenõude pööramisel

võlgniku vallasvarale selle hinna määramine, on õige. Seega ei pidanud kohus põhjendama, miks ta

kinnisvarabüroo arvamust korteri hinna kohta ei arvesta. Eeltoodust tulenevalt pole asjakohane ka

kaebaja viide TsMS §-le 130 lg 5. Lähtudes täiturile täitemenetluse seadustikus pandud ülesannetest

ning nende täitmiseks antud õigustest (TMS §-d 10 lg 3; 28; 32; 33; 50 lg 1; 51; 56 lg 2,3; 58; 60

lg 2), samuti võlgnikule antud õigustest (TMS §-d 26; 50 lg 5, 8), on täituril tsiviilnõuete täitmisel

keskne roll, mis teenib tsiviilnõude täitmise eesmärki - tagada tsiviilnõude sundtäitmisega

sissenõudja huvide kaitse pärast seda, kui võlgnik pole oma kohustust vabatahtlikult täitnud. Seega ei

pidanud väljaspool täitemenetlust võlgniku tellitud arvamust arvestama ega arvestamata jätmist

põhjendama ka täitur, kes otsustab üleskirjutatud vara hinnaga seonduvad küsimused iseseisvalt.

Kuna täituri tegevus üleskirjutatud korteri hinna määramisel on olnud kooskõlas täitemenetluse

seadusega ja võlgnikule on selgitatud tema õigusi, siis tuleb nõustuda kohtute seisukohaga, et võlgnik

ise jättis kasutamata talle antud võimaluse lasta asjatundjal määrata korteri hind seaduses ettenähtud

korras.

Juhindudes TsMS §-st 362 p 1, kolleegium

m ä ä r a s:

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 6. detsembri 1999. a määrus jätta muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

J. Odar, H. Jõks, T. Vernik