3-2-1-27-00 · Riigikohus

3-2-1-27-00

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 23. märtsil 2000. a

Malle Unti hagi Lembit Peetri vastu omandiõiguse tunnustamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa, vaatas

28. veebruaril 2000. a läbi M. Unti kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu

tsiviilkolleegiumi 28. oktoobri 1999. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/601/99. Istungil osales hageja

M. Unt.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

Hageja palus TsÜS § 111 ja § 112 lg 1 ja lg 2 p 1 ning AÕS § 40 ja § 80 alusel tunnustada tema

omandiõigust põllumajandusreformi käigus Suigu OÜ poolt 10. juunil 1993. a aktiga nr 2 talle üle

antud Suigu külas asuvale elamule nr 67, laudale ja kuurile. Samuti palus hageja ennistada

rikkumiseelse olukorra ning mõista vara välja kostja ebaseaduslikus valdusest.

Kostja L. Peetri hagi ei tunnistanud. Vaidlusalused hooned kui maatüki olulised osad kuuluvad temale

vastavalt AÕS §-dele 8 ja 16. Hageja ei esitanud tõendeid, mis kinnitaks käesoleval ajal tema

omandiõigust. Vastavalt Pärnumaa Hooneregistri teatises nr 11601 sisalduvale märkusele olid

vaidlusalused hooned enne kinnistamist registreeritud OÜ Suigu nimele.

Pärnu Maakohtu 31. märtsi 1999. a otsusega tunnistati hageja õigust Suigu külas asuvale elamule

nr 67, laudale, kuurile ja otsustati ennistada rikkumiseelne olukord ning nõuda vara välja kostja

ebaseaduslikust valdusest.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt otsustas Suigu kolhoosi põllumajandusreformi komisjon 24. mail

1993. a erastada hagejale tööosakute eest Suigu külas asuva elamu nr 67. Elamu üleandmine hageja

omandisse toimus 10. juuni 1993. a aktiga. Vastavalt põllumajandusreformi seaduse §-le 25 läks

omandiõigus üleantavale varale üle akti alusel. Muid täiendavaid toiminguid seadus ette ei näe. Seega

on hageja kooskõlas AÕS § 81 sätestatuga tõendanud, et tema omand tekkis õiguslikul alusel. Elamu

üleandmise aktid jäid endise kolhoosi esimehe, praeguse Are vallavanema L. Pahki valdusse, kes pidi

need registreerima inventariseerimise büroos. Suigu kolhoos lõpetas tegevuse 17. veebruaril 1993. a

põllumajandusreformi komisjoni otsuse nr 17 alusel ja tegevust alustas OÜ Suigu. Tunnistaja

L. Pahki - OÜ Suigu esimehe - ütluste kohaselt esitas ta hageja erastamisdokumendid Pärnumaa

Hooneregistrile 10. juunil 1993. a. Kuna OÜ-l Suigu puudus majavalduse omandiõiguse dokument,

siis ei võetud seda hooneregistris arvele ei OÜ Suigu ega hageja nimele. Are Vallavalitsus andis

13. septembril 1996. a Are valla ehitusmääruse 4. peatüki p 4.6 alusel välja kasutusloa ja Pärnumaa

Hooneregister kandis hooned OÜ Suigu nimele. Selle kohta, et hooned erastati Malle Untile,

puudusid Hooneregistril andmed.

Maakohus nõustus kostja vastuväidetega selles, et Pärnu Maakohtu Kinnistusameti 13. mai 1997. a

otsuse tagajärjel läks kostjale AÕS § 16 järgi üle omandiõigus kinnisasjale, milleks AÕS § 8 järgi on

maatükk koos selle oluliste osadega.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja jättis M. Unti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse

põhjenduste kohaselt tuvastas maakohus õigesti, et vaidlusalused hooned asuvad kostja kinnistul.

Maakohus jättis tähelepanuta, et hagimenetluses saab omandiõigust tunnistada vaidluse lahendamise

aja seisuga. Kohtuotsusest ei selgunud, millisel õiguslikul alusel kuuluvad need hooned hagejale

käesoleval ajal. Asja väljanõudmine AÕS § 80 järgi saab olla omaniku nõue ja selle rahuldamine on

seotud omandiõiguse tunnustamisega. AÕS § 16 lg 1 järgi on maatükiga püsivalt ühendatud ehitis

selle oluline osa. Vastavalt AÕS § 136 lg 1 ulatub kinnisomand samuti maatükiga püsivalt ühendatud

ehitistele. Seega eeldatakse reeglina kinnisasjal asuva ehitise kuulumist kinnisasja omanikule.

II. Kassatsioonkaebus ja põhjendused

Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada.

Maakohus tunnustas õigesti vaidlusaluse elamu omandiõiguse üleminekut ja kuuluvust hagejale.

AÕS § 81 kohaselt piisab omandiõiguse tunnustamiseks sellest, kui omanik tõendab, et tema omand

on tekkinud õiguslikul alusel. Õiguslikuks aluseks oli 10. juuni 1993. a vara üleandmise akt. Alates

10. juunist 1993. a on vara olnud kassaatori omandis ja valduses. Tühistades maakohtu otsuse ei

andnud apellatsioonikohus õiguslikku hinnangut hageja põllumajandusreformi seaduse § 25 alusel

tekkinud omandiõigusele. See võtab hagejalt võimaluse vaidlustada või raskendab vallavalitsuse

eksliku tagastamiskorralduse vaidlustamist halduskorras.

Vastustaja peab kassatsioonkaebust põhjendamatuks ja palub see rahuldamata jätta. AÕS § 80

kohaselt saab omandi tunnustamise nõuet esitada hagi esitamise aegne omanik hagi esitamise aja

õigussuhte alusel. Taotledes omandiõiguse tunnustamist elamule, jättis hageja tähelepanuta, et hoone

on kostjale tagastatud maatüki oluline osa ja seega kostja omandis.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegiumi istungil jäi kassaator kaebuse juurde ja lisas, et on vaidlustanud halduskohtus

vallavalitsuse korralduse, millega tagastati maatükk valla endisele maanõunikule L. Peetrile.

Halduskohus peatas asjas menetluse kuni selle tsiviilasja lahendamiseni.

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus kuulub tühistamisele TsMS § 363 p 2 alusel

protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

TsMS § 330 lg 4 järgi märgitakse apellatsioonikohtu otsuse põhjendavas osas muuhulgas

apellatsioonikohtu tuvastatud asjaolud ning kohaldatud seadus. Seaduse õige kohaldamine eeldab

asjaolude tuvastamist. Tühistanud maakohtu otsuse, ei märgi apellatsioonikohus, kas hageja oli

vaidlusaluse ehitise kui vallasasja omanik. Kui oli, siis millise seaduse järgi muutus ehitis maatüki

oluliseks osaks ja millal lõppes hageja omand ehitisele. Ehitise kui vallasasja muutumist maatüki

oluliseks osaks reguleeritakse asjaõigusseaduse rakendamise seaduses. Iseenesest õige on

apellatsioonikohtu märgitu, et AÕS § 16 lg 1 kohaselt on maatükiga püsivalt ühendatud ehitis selle

oluline osa, kui puuduvad sama paragrahvi lõikes 21 sätestatud asjaolud. AÕS § 15 lg 2 järgi ei või

asi ja tema olulised osad olla erinevate õiguste ja kohustuste esemeks, s.h erinevate isikute omandis,

kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Eelnevast järeldub, et kui ehitis on muutunud maatüki oluliseks

osaks, siis ei saa ehitise ja maatüki omandit lahutada.

Eelnev ei välista aga nõuet, kui kinnistusregistri osa avamise õiguslikuks aluseks olnud vallavalitsuse

korraldus (AÕS RakS § 10 lg 1) õigusvastasuse tõttu ära langeb (AÕS § 57 lg 1). Samuti pole

välistatud kahju hüvitamise nõue.

Nõustuda ei saa kassaatori väitega, et ringkonnakohtu otsus võttis talt võimaluse vaidlustada

vallavalitsuse tagastamiskorraldust halduskohtumenetluses. HKS § 17 sätestab, et asjaolud, mis on

tuvastatud jõustunud kohtuotsusega tsiviil- või kriminaal- või haldus- või haldusõiguserikkumise

asjas, ei vaja tõendamist halduskohtumenetluse asjas, kui sellest võtavad osa samad protsessiosalised.

Haldusasjas on protsessiosaliseks ka vallavalitsus, kuid vald pole protsessiosaliseks selles tsiviilasjas.

Juhindudes TsMS §-st 362 p 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 28. oktoobri 1999. a otsus tühistada ja saata asi

uueks läbivaatamiseks samale kohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Tagastada Malle Untile 25. novembril 1999. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

J. Odar, H. Jõks, L. Laarmaa