3-2-1-22-00 · Riigikohus

3-2-1-22-00

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 22. märtsil 2000. a

Korteriühistu Sõle 74 hagis Viktoria Bojarina vastu tasumata maksete saamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus, eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja J. Luik, vaatas kirjalikus

menetluses 21. veebruaril 2000. a läbi Viktoria Bojarina kassatsioonkaebuse alusel Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 29. septembri 1999. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/567/99.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

Tallinna Linnakohtu otsuse kohaselt kuulub Viktoria Bojarinale omandiõiguse alusel korter nr 4

korteriühistus (KÜ) Sõle 74. Korteriühistu asutati 14. detsembril 1996. a ja kanti registrisse 7. aprillil

1997. a. KÜ üldkoosolek otsustas 1. novembril 1997. a hakata kohaldama KÜ põhikirja p 35 lg 6 ja

sisse nõudma maksete tähtajaks tasumata jätmise eest viivist 0,5% päevas maksmisele kuuluvast

summast kuni võla täieliku tasumiseni.

Hageja palus kostjalt välja mõista tasumata kommunaalmaksed alates 1997. aasta juulist kuni

1. veebruarini 1999. a, samuti osamaksu ja viivise, kokku 53 199. 05 krooni.

Kostja hagi ei tunnistanud, kuna ta pole esitanud avaldust korteriühistusse astumiseks ja pole seega

ühistu liige. Kuna poolte vahel ei ole sõlmitud ka teeninduslepingut, ei ole hagejal alust esitada

temale rahalisi nõudeid.

Tallinna Linnakohus rahuldas 1. märtsi 1999. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt välja 53 199 krooni 5

senti ja riigilõivu 2 355 krooni 95 senti. KÜS § 17 lg 1 järgi kohaldatakse selle seaduse sätteid ka

vallasasjana erastatud või osaliselt erastatud elamu mõtteliste osade ühiseks valdamiseks või

kasutamiseks asutatud korteriühistu suhtes. KÜS § 5 lg 1 kohaselt on KÜ liikmeteks kõik ühe

korteriomanditeks jagatud kinnisasja korteriomanikud, kui korteriühistu moodustamise otsus on

tehtud käesolevas seaduses sätestatud korras. Kostja kuulumist korteriühistusse tõendab ka

korteriühistu 14. detsembri 1996. a asutamiskoosoleku otsus, mille vastuvõtmisel ta osales. Ühistu

üldkoosoleku otsusega 19. aprillist 1997. a määrati kindlaks nii ühistu osamaksu kui igakuuliste

sihtotstarbeliste maksete suurus. Kostja on tarbinud kommunaalteenuseid, mida talle vahendas

korteriühistu. Teenuste eest tuleb ühistule tasuda. Vastavalt põhikirjale määratakse sihtotstarbelised

maksed üldkoosoleku otsusega ja sellest tuleb lähtuda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse 27 906 krooni 65 sendi viiviste väljamõistmise osas ja

jättis selles osas hagi rahuldamata. Riigilõivu nõuti kostjalt hagejale sisse 1211 krooni 70 senti ja

kohtuotsus jäeti muutmata 25 292 krooni 40 sendi väljamõistmise osas.

Ringkonnakohus nõustus linnakohtuga, et korteri omanikuna on kostja seaduse järgi KÜ liige. KÜS

§ 17 lg 1 kohaselt kohaldatakse vallasasjana erastatud või osaliselt erastatud elamu mõtteliste osade

ühiseks valdamiseks ja kasutamiseks asutatud KÜ suhtes korteriühistuseaduse sätteid. Seega on

linnakohus põhjendatult välja mõistnud elamu haldamisega seotud kulud ja tasu kasutatud teenuste

eest. Hagejal oli õigus kehtestada vastavalt põhikirjale ühistu liikmetele osamaksu, lähtudes liikme

korteri mõttelise osa suurusest ja teisi makseid ühistu tegevusest tulenevate kulutuste hüvitamiseks.

Kuna vaidlustatud ei ole, et ühistu kulutusi kandis ja kohtul ei olnud alust kahelda, et hageja ka elamu

haldamiseks kulutusi tegi, on kostja kui korteri omanik kohustatud nende hüvitamisest osa võtma

korteriühistu määratud korras.

Ringkonnakohus leidis, et kuna kostja võlgnevuse tekkimise ajal ei näinud korteriühistuseadus ette

viivist, siis ei ole põhjendatud kostjalt maksete tähtajaks tasumata jätmise eest viivise

väljamõistmine. KÜS § 7 lg 4 , mis kehtestas viivise majandamiskulude maksmisega viivitamise eest

0,07 % päevas, jõustus 27. märtsil 1999. a.

II. Kassatsioonkaebus ja põhjendused

Kostja palub tühistada ringkonnakohtu otsuse 25 292 krooni 40 sendi väljamõistmise osas ja saata asi

uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtusse. Tulenevalt KÜS §-st 1 lg 2 pidid kohtud arvestama

ühistuseaduse (ÜS) §-de 1; 3 lg 1 p 1; 8 lg 3; 11; 13 ja § 14 sätteid, mis reguleerivad korteriühistu

liikmeks astumist. Seega on kostja alusetult loetud KÜ liikmeks ja pandud talle KÜ Sõle 74

põhikirjast tulenevad kohustused. Korteriomaniku kaasamine KÜ liikmeks ilma omaniku soove

arvestamata on vastuolus Põhiseaduse §-s 48 sätestatuga, mis annab igaühele valikuõiguse, kas

astuda mittetulundusühingu liikmeks või mitte. Tema korteriühistu liikmeks arvamisega on rikutud ka

korteriühistu Sõle 74 põhikirja, mille kohaselt ühistu liikmeks võetakse isiku kirjaliku avalduse alusel

juhatuse otsusega.

Soojust, gaasi, elektrit, sooja ja külma vett ei toimeta kohale KÜ, vaid tootjad. KÜ-l ei ole õigust

sõlmida nende nimel lepinguid vahetult tarbijatega.

Ringkonnakohus ületas apellatsioonkaebuse piire, vaadates asja läbi sisuliselt ilma seda esimese

astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata.

Ringkonnakohus ei tagastanud apellandile riigilõivu ja ei nõudnud proportsionaalselt hagejalt sisse

kohtukulusid kostja kasuks.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Vastustaja peab kaebust põhjendamatuks ja palub apellatsioonikohtu otsuse muutmata jätta.

IV. Riigikohtu põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebus ei anna alust ringkonnakohtu otsuse muutmiseks.

Ekslik on kassaatori väide, et KÜS § 1 lg 2 järgi tuli korteriühistu asutamisel ja liikmeks astumisel

järgida Eesti Vabariigi ühistuseaduse sätteid. KÜS § 1 lg 2 enne 10. juulit 1998. a kehtinud

redaktsiooni kohaselt rakendati korteriühistu suhtes ühistuseaduse sätteid korteriühistuseaduses

reguleerimata küsimustes. KÜ Sõle 74 asutamise ajal kehtinud KÜS § 3 lg 1 kohaselt toimus

korteriühistu asutamine mittetulundusühingu seaduses ettenähtud korras. Liikmelisust korteriühistus

reguleeris ja reguleerib aga KÜS § 5, mille alusel on korteriühistu liikmeks kõik ühe

korteriomanditeks jagatud kinnisasja korteriomanikud, kui korteriühistu moodustamise otsus on

tehtud samas seaduses sätestatud korras. Tulenevalt KÜS §-st 17 lg 1 kohaldatakse korteriühistu

seadust ka vallasasjana erastatud või osaliselt erastatud elamu mõtteliste osade ühiseks valdamiseks

ja kasutamiseks asutatud korteriühistu suhtes. Seega, teinud kindlaks KÜ Sõle 74 moodustamise

korteriühistuseaduses sätestatud korras, on kohtud põhjendatult leidnud, et kostja on KÜ liige seaduse

järgi kooskõlas KÜS §-ga 5 lg 1. Kui korteriühistu põhikirjas sätestatu on vastuolus

korteriühistuseaduses kehtestatuga, siis tuleb juhinduda viimasest.

Nõustuda ei saa kaebuse väitega, et kostja on arvatud korteriühistu liikmeks tema tahte vastaselt ja

sellega on rikutud tema põhiseaduse §-s 48 sätestatud õigust. Eluruumide erastamise seaduse § 2 lg 1

kohaselt on eluruumide erastamise eesmärgiks võimaluse andmine omandada üüritud eluruume ning

tagada selle kaudu elamute parem hooldamine ja säilimine. Sama seaduse paragrahvi 1 lg 1 järgi

kehtestab seadus ka erastamise tingimused ja enne 27. märtsi 1999. a kehtinud § 15 lg 1 sätestas

elamu ühiseks valdamiseks ja kasutamiseks korteriühistu moodustamise, kui pärast erastamist oli

elamus viis või enam omanikku. Eelnevast järeldub, et eluruumi erastamise tingimuseks oli ka

korteriühistu asutamine, kui elamus oli pärast korterite erastamist viis või enam omanikku. Seega

valides üüritud eluruumi erastamise nõustus kostja ka liikmelisusega korteriühistus.

Kolleegium märgib, et üldjuhul võttis eluruumi erastaja korteriühistu liikmeks astumise kohustuse

endale vabatahtlikult ka eluruumi ostu-müügilepingus.

Rahuldades kostja apellatsioonkaebuse osaliselt pole ringkonnakohus ületanud apellatsioonkaebuse

piire ja on kooskõlas TsMS §-s 60 lg 11 kehtestatuga muutnud linnakohtu otsust ka kostjalt hageja

kasuks sissenõutava riigilõivu osas. Õigusabi kulu proportsionaalseks sissenõudmiseks hagejalt

kostjale puudus alus, sest enne 1. jaanuari 2000. a kehtinud TsMS § 61 nägi ette mitte iga isiku, vaid

ainult advokaadi poolt osutatud õigusabi vajaliku ja põhjendatud kulu sissenõudmise. Seda on

märkinud ka apellatsioonikohus oma protokollilises määruses, keeldudes õigusabi kulu tõendavate

dokumentide vastuvõtmisest.

Asjakohane pole kassaatori väide, et KÜ-l ei ole õigust sõlmida tootjate nimel lepinguid vahetult

tarbijatega. Asjast ei nähtu, et KÜ Sõle 74 oleks sõlminud mõne lepingu soojuse, gaasi, elektrit, sooja

või külma vee tootja nimel.

Juhindudes TsMS §-st 362 p 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 29. septembri 1999. a otsus jätta muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

J. Odar, H. Jõks, J. Luik