3-2-1-28-00 · Riigikohus

3-2-1-28-00

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 22. märtsil 2000. a

Endel Pärnamäe hagi Sillamäe linna vastu kahju hüvitamise nõudes.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja H. Jõks, liikmed L. Laarmaa ja T. Vernik, vaatas

21. veebruaril 2000. a läbi Endel Pärnamäe kassatsioonkaebuse alusel Viru Ringkonnakohtu

tsiviilkolleegiumi 8. novembri 1999. a otsuse tsiviilasjas nr II-2-194/99. Istungist võttis osa kostja

esindaja vandeadvokaat I. Koolmeister.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

Sillamäe Linnavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjon

tunnistas 26. juuli 1994 otsusega nr 14 Endel Pärnamäe omandireformi õigustatud subjektiks

Johannes Pärnamäele kuulunud talumaa Aavasalu A-16, kinnistu nr 4026 pindalaga 24,7 ha suhtes.

Hageja sai ülalnimetatud maa ja metsa eest kompensatsiooni 112 600 EVP krooni. Kuna

kompensatsioon oli arvestatud valla piires asuva maa maksumuse järgi, maa aga asub linna piirides,

esitas hageja 8. märtsil 1995. a avalduse kompensatsiooni ümberarvestamiseks. Sillamäe

Linnavalitsus määras 14. augusti 1996. a korraldusega nr 1-6/29 hagejale täiendava kompensatsiooni

461 400 EVP krooni. Rahandusministeerium keeldus 27. jaanuaril 1997. a täiendava kompensatsiooni

maksmisest. Linnavalitsus tühistas 20. veebruari 1997. a korraldusega 14. augusti 1996. a täiendava

kompensatsiooni määramise korralduse ja määras hagejale uue kompensatsiooni 179 400 krooni.

Endel Pärnamäe palus TsK § 448 ja 449 alusel välja mõista kostjalt kahju 161 490 krooni.

Kompensatsiooni uuesti määramise avalduse esitas ta 8. märtsil 1995. a. Kompensatsioon määrati

14. augustil 1996. a. Hageja leidis, et kostja töötajad venitasid tema avalduse lahendamisega ja

seetõttu sai ta kahju 161 490 krooni, s.o 461 400 EVP krooni x 0,35 (1 EVP krooni kurss krooni

suhtes). Rahandusministeerium on keeldunud täiendava kompensatsiooni väljamaksmisest põhjusel,

et maareformiga seonduvate õigusakti muutmise seadus, mis jõustus 7. juunil 1996. a muutis maa

hindamise seadust maa maksumuse määramise osas. Seadus ei oma tagasiulatuvat jõudu ning ei anna

õigust taotleda varem vastuvõetud kompensatsiooniotsuste ümbervaatamist muutunud seaduse alusel.

Sillamäe Linnakohus rahuldas hagi ja mõistis hagejale välja 161 490 krooni. Linnakohus leidis, et

hagejal oli õigus saada kompensatsiooni õigusvastaselt võõrandatud maa eest ning osa

kompensatsioonist on hagejale välja makstud. Kostja süü hagejale kahju tekitamises seisnes tema

avalduse läbivaatamisega venitamises. Hageja esitas 8. märtsil 1995. a avalduse täiendava

kompensatsiooni määramiseks. Kostja määras täiendava kompensatsiooni 461 400 EVP krooni

14. augustil 1996. a. 19. veebruari 1997. a maa hindamise akti nr 3-97 kohaselt määrati hagejale

maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse alusel kompensatsioon 292 000 krooni. Akti

alusel tühistas linnavalitsus 14. augusti 1996. a täiendava kompensatsiooni määramise korralduse ja

20. veebruari 1997. akorraldusega nr 1-6/1 määras hagejale täiendava kompensatsiooni 179 400

krooni. Kuna kostja venitas hageja avalduse läbivaatamisega, sai hageja kahju 161 490 krooni, s.o

kompensatsioon 461 400 EVP krooni x 0,35. 14. detsembril 1994. a vastu võetud maa hindamise

seaduse muutmise seaduse alusel oli hagejal õigus nõuda kompensatsiooni uuesti määramist, sest

linna piires asuva õigusvastaselt võõrandatud maa hinna arvutamise aluseks võeti maa ruutmeetri

hind ja tuli arvestada koefitsienti 0,2. 7. juunil 1996. a jõustunud maareformiga seonduvate

õigusaktide muutmise seadus kehtestas aga linna maa maksumuse määramisel koefitsiendi 0,1.

Kuna linnavalitsus rahuldas hageja taotluse kahel korral, ei olnud hagejal alust korraldusi

halduskohtus vaidlustada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Viru Ringkonnakohus tühistas 8. novembri 1999. a otsusega linnakohtu otsuse ja uue otsusega jättis

hagi rahuldamata. Hageja avalduse lahendamisel toimis kostja Vabariigi Valitsuse 13. juuli 1993. a

määrusega nr 216 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise korra

kohaselt. Nimetatud korra p 30 järgi korraldab kohaliku omavalitsuse täitevorgan kompensatsiooni

suuruse arvutamist ja määrab selle suuruse. Kompensatsiooni maksmisega tegeleb

rahandusministeerium, mitte kostja. Õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimise avalduse

menetlemiseks ei ole kohaliku omavalitsuse täitevorganile ette nähtud tähtaega.

Kahju hüvitamiseks TsK § 448 järgi puuduvad alused. Õigusvastaselt võõrandatud vara eest

kompensatsiooni määramise korra p 5 kohaselt, kui isik leiab, et kohaliku omavalitsuse täitevorgani

korraldus vara kompenseerimise kohta on ebaõige, on tal õigus taotleda täitevorganilt selle muutmist

või tühistamist. Puuduvad tõendid linnavalitsuse 20. veebruari 1997. a korralduse vaidlustamise

kohta. Korraldus on saadetud täitmiseks EV Rahandusministeeriumi.

II. Kassatsioonkaebus ja põhjendused

Hageja palus tühistada ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja

protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning saata asi esimese astme kohtule uueks

läbivaatamiseks.

Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et puuduvad alused kahju hüvitamiseks TsK § 448 järgi. Hageja

kahju on saamatajäänud tulu 461 400 EVP krooni. Täiendav kompensatsioon selles suuruses tulenes

avalduse esitamise ajal kehtinud maa hindamise seadusest. Kui linnavalitsus oleks kompensatsiooni

ümberarvestuse teinud põhjendamatu viivituseta enne maareformiga seonduvate õigusaktide

muutmise seaduse jõustumist 7. juunil 1996. a, oleks ta saanud sellise kompensatsiooni. Kahju

tekitati õigusvastase tegevusega, mis seisnes avalduse menetlemises üks aasta ja viis kuud.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 333 lg 1 p 3 sätteid. Ringkonnakohus pidi esimese astme kohtu

otsuse tühistama ja saatma asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks põhjusel, et kostjaks

peab olema Sillamäe linn, mitte linnavalitsus

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Kostja leidis, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.

Ekslik on hageja seisukoht, et õigusvastaselt võõrandatud vara eest maksmata kompensatsioon on

õigustatud subjekti saamatajäänud tulu ja kahju tsiviilõiguslikus mõttes. Õigusvastaselt võõrandatud

vara kompenseerimismenetlus toimub halduskorras. Kostja õigusvastane tegevus ja süü hagejale

kahju tekitamises on tõendamata.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegiumi istungil jäi kostja esindaja vastuse väidete juurde ning palus jätta ringkonnakohtu otsuse

muutmata.

Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

Õigusvastaselt võõrandatud maa kompenseerimise viis ja ulatus tuli õigusvastaselt võõrandatud vara

maksumuse määramise ja kompenseerimise seaduse § 1 lg 2 kohaselt määrata kindlaks eraldi

seadustega. Sama seaduse § 15 lg 1 kohaselt vara eest saadava kompensatsiooni suuruse

kindlaksmääramist korraldab vara tagastamist ja kompenseerimist otsustav linnavalitsus, kes kinnitab

kindlaksmääratud kompensatsiooni suuruse. Õigusvastaselt võõrandatud maa kompenseerimiseks

maa hindamise alused ja korra määrab kindlaks maa hindamise seadus.

Õigusvastaselt võõrandatud maa kompenseerimiseks määras Sillamäe Linnavalitsus korraldusega

nr 1-8/52 10. augustil 1994. a hagejale kompensatsiooni 112 600 EVP krooni. 19. jaanuaril 1995. a

jõustunud maa hindamise seaduse muutmise seadus, muutis linna või alevi territooriumil või valla

kompaktse hoonestusega alal asunud või nimetatud territooriumi koosseisu pärast 1940. aasta

16. juunit läinud õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramise alust ja andis õigustatud

subjektile õiguse nõuda varem määratud kompensatsiooni uuesti määramist selle seaduse alusel.

Ringkonnakohus tuvastas, et hageja esitas kompensatsiooni uuesti määramise avalduse 8. mail

1995. a ja 14. augusti 1996. a korraldusega määrati hagejale kompensatsioon 461 400 EVP krooni.

7. juunil 1996. a jõustunud maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadusega muudeti

uuesti õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramise aluseid. 20. veebruaril 1997.a tühistas

linnavalitsus 14. augusti 1996. a korralduse ja määras hagejale õigusvastaselt võõrandatud maa eest

täiendavalt kompensatsiooni 179 400 EVP krooni. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 13. juuli 1993. a

määrusega nr 216 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise korra

p-le 5 on isikul, kes leiab, et korraldus vara kompenseerimiseks on ebaõige, taotleda täitevorganilt

selle muutmist või tühistamist. Kui täitevorgan jätab korralduse muutmata või tühistamata, on isikul

õigus pöörduda küsimuse lahendamiseks kohtusse.

Maa hindamise seaduse muutmise seaduse II punkt sätestas: ?Enne maa hindamise seaduse (RT 1992,

30, 398) jõustumist maa hinna seaduse (RT 1992, 30, 398) ja enne käesoleva seaduse jõustumist maa

hindamise seaduse alusel määratud kompensatsiooni suurus õigusvastaselt võõrandatud maa eest jääb

kehtima, kui õigustatud subjekt ei nõua selle uuesti määramist käesoleva seaduse alusel?. Sillamäe

Linnavalitsus määras hagejale kompensatsiooni 7. juunil 1996. a jõustunud maareformiga seonduvate

õigusaktide muutmise seaduse §-ga 9 lg 8 p 3 muudetud maa hindamise seaduse §-s 6 ettenähtud

määrades. Kuigi maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadus ei võimaldanud

kompensatsiooni ümberarvestust, ei keelanud ta varem maa hindamise seaduse muutmise seaduse

alusel esitatud avalduste lahendamist.

Ringkonnakohus on põhjendatult jätnud TsK § 448 alusel hagi rahuldamata. Sillamäe Linnavalitsus

on määranud hagejale õigusvastaselt võõrandatud maa eest täiendava kompensatsiooni. Seda

korraldust ei ole õigusvastaseks tunnistatud.

Vastavalt TsMS § 72 lg 3 on kostja isik, kelle vastu on hagi esitatud. Hagiavalduses väitis hageja, et

temale põhjustas kahju kohalik omavalitsus oma töötajate tegevusetusega, kuid märkis kostjaks

kohaliku omavalitsuse täitevorgani. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 2 lg 1 järgi on

kohalik omavalitsus põhiseaduses sätestatud omavalitsusüksus - vald või linn. Sama seaduse § 4 lg 2

kohaselt on linnavalitsus volikogu poolt moodustatud täitevorgan ja § 30 lg 1 p 4 kohaselt esindab

linnavalitsus avalik-õigusliku isikuna valda või linna kohtus. Seega saab kostjaks lugeda Sillamäe

linna, keda on esindanud Sillamäe Linnavalitsus. Ringkonnakohus ei ole rikkunud TsMS § 333 lg 1

p 3 sätestatut.

Juhindudes TsMS § 362 p 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 8. novembri 1999. a otsus muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

H. Jõks, L. Laarmaa, T. Vernik