3-2-1-15-00 · Riigikohus

3-2-1-15-00

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 22. märtsil 2000. a

Heldur Paluotsa hagi Tõnu Väljani vastu kahju hüvitamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja L. Laarmaa, liikmed J. Luik ja T. Vernik, vaatas

21. veebruaril 2000. a läbi Heldur Paluotsa kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu

tsiviilkolleegiumi 18. oktoobri 1999. a otsuse tsiviilasjas nr II-2-270/99. Istungist võttis osa kostja

esindaja vandeadvokaat K. Bachmann.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

Autoavariis 27. oktoobril 1993. a sai surma Milvi Paluots. Tartu Linnakohtu 13. juuni 1994. a

otsusega tunnistati avariis KrK § 204 lg 1 järgi süüdi Tõnu Väljan.

Tartu Linnakohtule 20. oktoobril 1997. a esitatud hagis palus Heldur Paluots välja mõista abikaasa

surmaga põhjustatud kahju 1996. a eest, kuna ta oli abikaasa ülalpidamisel tema surmani.

Kostja leidis, et tsiviilasi tuleb lõpetada. Hagejal ei ole õigust uuesti pöörduda kohtusse hagiga, kuna

samadel alustel sama eseme osas samade poolte vahel on jõustunud kohtuotsus.

Tartu Linnakohtu 5. aprilli 1999. a otsusega hagi rahuldati ja kostjalt mõisteti välja hageja kasuks

hüvitis 1996. aasta eest 9941 krooni. Kostja menetluse lõpetamise taotluse jättis kohus rahuldamata,

leides, et iseseisvate hagidena erinevate perioodide eest hüvitise saamiseks esitatud nõudeid ei saa

käsitleda hagi eseme samasusena. Kuna seadusest tulenevalt on hagejal õigus saada ülalpidamist

eluaegselt, siis ei ole esitatud hagi täpselt piiritletav ning antud hagi esemeks on 1996. aasta eest

nõutav hüvitis. Kohus tuvastas, et kostjalt on jõustunud kohtuotsuste järgi TsK §-de 448; 463 ja 464

alusel hageja kasuks välja mõistetud hüvitis 1994. a ja 1995. a eest.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tartu Ringkonnakohtu 18. oktoobri 1999. a otsusega tühistati linnakohtu otsus protsessinormide

olulise rikkumise tõttu ning asi saadeti uueks arutamiseks samale kohtule.

Linnakohtu 1995. a otsuse kohaselt on 20. novembril 1933. a sündinud hagejale määratud

vanaduspension 12. detsembril 1992. a. Tema abikaasa sai surma 27. oktoobril 1993. a.

Ringkonnakohus leidis, et TsK § 463 lg 2 alusel hagi rahuldamiseks tuleb lisaks jõustunud

kohtuotsusega tsiviilasjas tuvastatud ülalpidamise faktile, tuvastada: kas hagejal oli õigus

ülalpidamist saada, kas tegemist oli abi vajava isikuga, ning kas tema abikaasa varaline seisund

võimaldas ülalpidamist anda. PkS § 21 kohaselt abikaasa on kohustatud abi vajavat töövõimetut

abikaasat ülal pidama, kui kohustatud abikaasa varaline seisund ülalpidamist võimaldab.

II. Kassatsioonkaebus ja põhjendused

Hageja H. Paluots palus ringkonnakohtu otsuse tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja

protsessiõiguse normide rikkumise tõttu.

TsK § 465 lg 1 kohaselt peab kahju tekitaja hüvitama kahju, mis ületab saadava toetuse või

invaliidsuspensioni. Hageja ei saa käesoleval ajal ei toetust ega ka invaliidsus- või

toitjakaotuspensioni.Vanaduspension seaduse kohaselt arvestamisele ei kuulu. TsK § 464 lg 2

kohaselt on hüvitise saamise õigus töövõimetul isikul, kes oli kannatanu ülalpidamisel tema surma

päeval. Ülalpeetavaks loetakse ka vanaduspensionil olevaid isikuid.

Ringkonnakohtu otsus ei ole kooskõlas TsMS § 94 lg 2 sätestatuga. Asjaolu, et hageja oli abikaasa

ülalpidamisel on tõendatud jõustunud kohtuotsustega.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Kostja leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 362 p 3 alusel ja asjas menetlus

lõpetada.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 2 alusel tühistada protsessiõiguse

normi rikkumise tõttu ja saata asi uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonikohtu otsuse kohaselt tühistati

linnakohtu otsus protsessiõiguse normide olulise rikkumise tõttu. Otsuses ei ole viidatud milliseid

protsessiõiguse norme linnakohus rikkus ning milles nende rikkumine väljendub. Seega ei vasta

apellatsioonikohtu otsus TsMS § 330 lg-s 4 sätestatud nõudele: märkida otsuse põhjendavas osas

seadused, mida ringkonnakohus kohaldas.

Jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et hageja oli ülalpeetav, kes sai abikaasa eluajal temalt

ülalpidamist. Seetõttu kolleegium ei nõustu apellatsioonikohtu seisukohaga, et TsK § 463 lg 2 ja 464

lg 2 alusel hagi rahuldamiseks peab kohus lisaks ülalpidamise faktile tuvastama, kas tegemist oli abi

vajava isikuga, ning kas hageja abikaasa varaline seisund võimaldas ülalpidamist anda. Hagi on

esitatud ülalpidaja surma põhjustamisega tekitatud kahju hüvitamiseks. TsK § 464 lg 2 alusel on

õigus kahju eest hüvitisele töövõimetuil isikuil, kes olid surnu ülalpidamisel või kellel oli tema surma

päevani õigus saada temalt ülalpidamist. Nimetatud isikutele hüvitatakse kahju vastavalt TsK § 463

lg-le 2 selle osa suuruses, mida nad said või mida neil oli õigus saada enda ülalpidamiseks

surmasaanu eluajal. Seega nende sätete alusel on õigus kahju hüvitamisele isikuil, keda seadus

käsitab ülalpeetavana ja kes surmasaanult ülalpidamist said ning isikuil, kes küll ülalpidamist ei

saanud, kuid kellel oli õigus seda saada surmasaanu eluajal.

Juhindudes TsMS § 362 p 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 18. oktoobri 1999. a otsus ja saata asi

samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Heldur Paluotsale 10. novembril 1999. a tasutud kautsjon 200 (kakssada krooni).

J. Luik, L. Laarmaa, T. Vernik