3-1-1-29-00 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 21. märtsil 2000

3-1-1-29-0

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi

kriminaalasja

A. T. süüdistuses KrK § 15 lg 2, § 17 lg 6 ja § 141 lg 2 p 3 järgi;

S. T. süüdistuses KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 ning § 185 lg 2 järgi;

V. V.süüdistuses KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 ning § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa V. V. kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas, Andrei ja S. T. kaitsja vandeadvokaat Sirje Must, kannatanu S. K. ja

riigiprokurör Marge Püss. Kohtuistungil osales tõlk Lüüli Lomp.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Süüdimõistetutest anti A. T. kohtu alla süüdistatuna KrK § 141 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi, S. T. süüdistatuna KrK § 141 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 ning § 185 lg 2 järgi ning

V. V. süüdistatuna KrK § 141 lg 2 p-de 1, 3 ja 4, § 185 lg 2 ning § 139 lg 3 p 1 järgi. Koos eeltoodud isikutega anti kohtu alla V. Ž., V. R., J. K., A. A. ja A. An., kuid

nende osas kassatsioonkaebust esitatud ei ole.

2. Kohtla-Järve Linnakohtu 21. septembri 1999. a otsusega tunnistati A. T. süüdi KrK § 17 lg 6 ja § 140 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ja talle mõisteti karistuseks kaks aastat

vabadusekaotust poolkinnises vanglas.

S. T. tunnistati süüdi ja teda karistati KrK § 141 lg 2 p 1 järgi seitsmeaastase vabadusekaotusega ning KrK § 185 lg 2 järgi kuuekuulise vabadusekaotusega. KrK

§ 40 lg 1 alusel liideti mõistetud karistused osaliselt ning lõplikuks karistuseks mõisteti S. T.-le kuritegude kogumi eest seitse aastat ja kolm kuud vabadusekaotust

kinnises vanglas.

Sama otsusega tunnistati V. V. süüdi ja teda karistati KrK § 141 lg 2 p 1 järgi vabadusekaotusega kuueks aastaks ning KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi

vabadusekaotusega üheks aastaks. Süüdistuses KrK § 185 lg 2 järgi mõisteti V. V. kuriteokoosseisu puudumise tõttu õigeks. KrK § 40 lg 1 alusel liideti karistused

osaliselt ning lõplikuks karistuseks mõisteti kuritegude kogumi eest kuus aastat ja kuus kuud vabadusekaotust. KrK § 41 alusel liideti karistusele eelmise

kohtuotsusega mõistetud kandmata karistus osaliselt ning lõplikuks karistuseks mõisteti V. V.-le seitse aastat vabadusekaotust.

Linnakohus, hinnates kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis, luges tõendatuks, et A. T., S. T. ja V. V. sõitsid 10. septembril 1994. a Tartusse eesmärgiga

röövida sõiduauto ning X autoturul valiti sellel eesmärgil välja S. K.-le kuuluv sõiduauto Volkswagen Passat nr X. Ülesanded jaotati omavahel järgmiselt: V. V., olles

esitlenud end ostjana, tegi S. K.-le ettepaneku sõita autoteenindustöökotta ja lasta tuttaval mehhaanikul autot kontrollida. Teatanud A. T.-le ja S. T.-le S. K.-i

nõustumisest, leppis V. V. nendega kokku edaspidise tegevuse. Sõidul Narva maantee suunas palus V. V. S. K.-il auto peatada ning võtta peale S. T.-i, keda esitles

tuttava automehhaanikuna. Narva maanteel palusid V. V. ja S. T. auto mootori kontrollimiseks kinni pidada, ning tegid S. K.-le ettepaneku lubada autot juhtima S. T.

S. T. keeras auto maanteelt kõrvale ja V. V., kes istus S. K. taga, pani kannatanule vastu pead relvataolise eseme ja nõudis rahulikuks jäämist. S. T. pidas auto kinni

ning vedas koos V. V.-ga S. K. autost välja. S. T. tõukas kannatanu maha ning pani tema käed raudu. S. T. võttis kannatanu taskust koti, milles olid dokumendid ja

6000 krooni raha. Seejärel sõitis S. T. S. K. autoga ära. Samal ajal sõitis A. T. V. V. autoga kuriteopaika, et V. V. K-J.-le viia.

Linnakohus kvalifitseeris V. V. ja S. T. kuriteo ümber KrK § 141 lg 2 p 1 järgi. Süüdistustest jäeti välja KrK § 141 lg 2 p-d 3 ja 4. A. T.-le süüksarvatud kuriteo

kvalifitseeris kohus ümber KrK § 17 lg 6 ja § 140 lg 2 p-de 1 ning 2 järgi. Linnakohtu hinnangul puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et A. T. oli teadlik kavatsusest

kasutada võõra auto hõivamisel relvataolist eset ning käsitas seda täideviija ekstsessina. Küll aga oli linnakohtu arvates tõendatud kohtualuste varasem kokkulepe

võõra auto hõivamiseks, mille toimepanemine oli mõeldav ainult vägivallaga või sellega ähvardamisega. A. T. tegevust tuleb linnakohtu hinnangul käsitada

avalikule vargusele kaasaaitamisena, s.o nõuandega ja soodustingimuste loomisega.

3. Kohtla-Järve Linnakohtu 21. septembri 1999. a otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused kohtualune S. T., tema kaitsja vandeadvokaat Sirje Must, kohtualune A.

T., tema kaitsja vandeadvokaat Ann Saar, süüdimõistetu V. V. kaitsja Valli Murde, kannatanu S. K. ning apellatsioonprotesti esitas Ida-Viru prokurör Inna Kirsipuu.

S. T. ja A. T. ning nende kaitsjad leidsid oma apellatsioonkaebustes, et kohtualuste süü on tõendamata ning palusid kohtualuste õigeksmõistmist.

V. V. kaitsja palus linnakohtu otsuse tühistada, tunnistada V. V. süüdi KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning vabastada ta karistusest KrK § 47 ja 471 sätete

kohaldamisega. Süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi palus kaitsja mõista V. V.ile karistuseks rahatrahv.

Kannatanu leidis oma apellatsioonkaebuses, et kõik kohtualused peavad kandma võrdset vastutust ning kergema karistuse mõistmine A. T.-le ei ole põhjendatud.

Prokuröri apellatsioonprotestis paluti linnakohtu otsus osaliselt tühistada, mõista A. T., S. T. ja V. V. S. K. suhtes toimepandud kuriteos süüdi KrK § 141 lg 2 p-de 1

ja 3 järgi ning karistada neid sanktsiooni piires.

4. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 7. detsembri 1999. a otsusega tühistati Kohtla-Järve Linnakohtu 21. septembri 1999. a otsus osaliselt. A. T. tunnistati

süüdi KrK § 15 lg 2, § 17 lg 6 ja § 141 lg 2 p 3 järgi ning talle mõisteti karistuseks kaks aastat vabadusekaotust KrK § 39 sätete kohaldamisega. S. T. ja V. V.

tunnistati süüdi KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi, jättes karistused muutmata. Prokuröri apellatsioonprotest ja kannatanu apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt, teised

apellatsioonkaebused jäeti rahuldamata.

Kriminaalkolleegiumi hinnangul tõendavad auto röövimist relva abil nii kannatanu S. K.i poolt kogu kriminaalmenetluse käigus antud ühetaolised ütlused, kui ka

kohtualuse V. V. esimese astme kohtus antud ütlused. Ringkonnakohus leidis, et eeltoodud järeldust kinnitavad ka teised kriminaalasjas kogutud tõendid. T.-de

väidet, et V. V. rõõnab neid seoses võlasuhte olemasoluga, ei pidanud ringkonnakohus tõendatuks. Samuti on kriminaalkolleegiumi arvates T.-de osavõtt autoröövist

tõendatud. Ringkonnakohus ei nõustunud A. T. tegevusele esimese astme kohtu poolt antud õigusliku hinnanguga ning kvalifitseeris tema tegevuse relvastatud

röövimisele kaasaaitamise katsena.

Ringkonnakohus jättis rahuldamata V. V. kaitsja V. Murde poolt KrK § 501 alusel esitatud taotluse põhjendusel, et seda on võimalik lahendada pärast kohtuotsuse

jõustumist.

Menetlus Riigikohtus

5. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 7. detsembri 1999. a kohtuotsuse peale esitasid kassatsioonkaebused süüdimõistetud S. T. ja A. T. ning V. V. kaitsja

V. Murde.

5.1 S. T. ja A. T. eitavad täielikult oma süüd S. K. auto ning dokumentide röövimises ning kinnitavad, et ei viibinud 10. septembril 1994. a, s.o neile süüksarvatud

kuriteosündmuse ajal Tartus.

5.2 S. T. ei nõustu ringkonnakohtu järelduste ja motiividega, et ta pani autoröövi toime relvaga. Kassaatorite arvates on ringkonnakohus nii nende osavõtu kui ka

eelneva kokkuleppe olemasolu tõendamisel tuginenud kannatanu S. K. ja kaaskohtualuse V. V. vastuolulistele ja mitteusaldusväärsetele ütlustele. Mõlemad

süüdimõistetud leiavad, et ringkonnakohtu otsus on selles osas motiveerimata.

5.3 Veel leiavad kassaatorid, et ringkonnakohtu otsuses sisalduvad järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele, mis tõi kaasa kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise.

Väidetavalt ei ole ringkonnakohus motiveerinud, miks ta ei nõustu esimese astme kohtu õigusliku hinnanguga kuritegudele. See on käsitatava kriminaalseaduse

olulise rikkumisena AKKS § 39 lg 3 p 7 mõttes.

5.4 S. T. juhib kassatsioonkaebuses tähelepanu asjaolule, et tema äratundmiseks esitamine viidi läbi ebakorrektselt ning väidab, et kannatanu ei tundnud teda ka

edaspidi ära. Kassaator tugineb Riigikohtu 8. aprilli 1997. a lahendile nr 3-1-1-36-97 ja väidab, et tegemist on lubamatu tõendiga.

Lisaks eeltoodule viitavad S. T. ja A. T. KrMK § 50, § 56, § 268 lg 2, § 274 p-de 2 ja 3, KrK § 48 lg 2 sätete rikkumistele.

5.5 S. T. palub end õigeks mõista süüdistuses KrK § 185 lg 2 järgi kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

5.6 A. T. arvab kaebuses, et kannatanu pidas V. V. ähvardust ekslikult oma elule ja tervisele ohtlikuks ning viidates Riigikohtu 13. jaanuari 1998. a otsusele, leiab, et

tegemist oli avaliku vargusega.

5.7 V. V. kaitsja V. Murde palub ringkonnakohtu otsuse osaliselt tühistada ja teha uus otsus. Vastavalt KrK § 501 sätetele tunnistada, et V. V. poolt antud olulised

tõendid on viinud kuriteo tehiolude väljaselgitamiseni ja kurjategija süüdimõistmiseni. Tulenevalt eeltoodust taotleb kaitsja V. V. vabastamist karistuse kandmisest.

Kaitsja arvates tõlgendas ringkonnakohus ebaõigesti kriminaalseadust, jättis kohaldamisele kuulunud seaduse kohaldamata ning V. V.-le mõisteti põhjendamatult

raske karistus.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium, ära kuulanud kaitsjad, kes toetasid kassatsioonkaebusi, kannatanu ja prokuröri, kes taotlesid kassatsioonkaebuste rahuldamata

jätmist, leidis, et kassatsioonkaebustes toodud väited ei anna küllaldast alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

6.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium ei tuvastanud ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi poolt kriminaalmenetluse seaduse olulisi rikkumisi, mis tooksid kaasa

kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmise.

6.2 Kassaatorite väide, et ringkonnakohtu otsus ei ole motiveeritud ja tegemist on AKKS § 39 lg 3 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisega,

mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise on alusetu. Ringkonnakohus on olemasolevaid tõendeid hinnanud kooskõlas KrMK § 50 nõuetega ja piisavalt motiveerinud,

miks ta jõudis linnakohtust erinevatele järeldustele kuriteo kvalifitseerimisel ja millistel tõenditel need järeldused põhinevad.

6.3 Kassatsioonkaebustes viidatud Riigikohtu lahendite ja käesoleva kriminaalasja vahel puudub analoogia, mistõttu need ei saa olla aluseks S. T. ja A. T. käitumise

kriminaalõiguslikul kvalifitseerimisel.

6.4 Karistusest vabastamine KrK § 501 lg 1 alusel toimub riikliku süüdistaja taotlusel KrMK §-s 336 ettenähtud korras.

6.5 Kassaatorite muudes taotlustes korratakse apellatsioonkaebustes esitatud väiteid, mis on ümber lükatud ja millele on vastatud Viru Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi otsuses.

Juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 7. detsembri 1999. a kohtuotsus A. T., S. T. ja V. V. süüdistusasjas jätta muutmata.

2. Kassatsioonkaebused jätta rahuldamata.

3. Välja mõista V. V.-lt 1610.70 krooni kohtukulu kaitsjatasu näol riigieelarve tuludesse.

Kohtuotsus jõustub 21. märtsil 2000. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Peeter Vaher

Liikmed Eerik Kergandberg, Lea Kivi