3-2-1-44-00 · Riigikohus

3-2-1-44-00

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 21. märtsil 2000. a

Asta Hanschmidti hagis Maire-Barbara Risti ja Tallinna linna vastu tehingu kehtetuks

tunnistamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja A. Kull, liikmed H. Jõks ja T. Vernik,vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 13. märtsil 2000. a Asta Hanschmidti kassatsioonkaebuse alusel Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 29. märtsi 1999. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/279/99. Istungist

võttis osa hageja esindaja vandeadvokaat K. Roosalu.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

Tallinna Linnakohtu 29. detsembri 1998. a otsusega jäeti rahuldamata Asta Hanschmidti hagi

tunnistada TsK §-de 72 lg 1 p 6; § 51 lg 1 ja 62 lg 1 alusel kehtetuks 27. märtsil 1972. a Tallinna linna

ja Juline Brachmanni vahel sõlmitud Põllu 9/Silla 10 majavalduse ostu-müügileping. Lepingu

sõlmimisel esindas ostjat J. Brachmanni volitatud isik Hasso Lepik. Enne lepingu sõlmimist

23. märtsil 1972. a surnud J. Brachmanni õigusjärglaseks on Maire-Barbara Rist.

Otsuse põhjenduste kohaselt sätestas TsK § 73 lg 2, et õigused ja kohustused, mis tekkisid volikirja

saanud isiku tegude tagajärjel enne seda, kui see isik sai teada või pidi teada saama volikirja

kehtivuse lõppemisest, säilitavad jõu volikirja väljaandjale ja tema õigusjärglastele kolmandate

isikute suhtes. Nimetatut ei kohaldata, kui kolmas isik teadis või pidi teadma, et volikirja kehtivus on

lõppenud. Tunnistaja Hasso Lepik kinnitas, et ta ei olnud lepingu sõlmimise ajal teadlik volitaja

surmast. Hageja ei ole vastupidist tõendanud.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tallinna Ringkonnakohus jättis 29. märtsil 1999. a linnakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus

leidis, et linnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. TsK § 73 lg 2 ei

sätesta erandit volikirja kehtivuse lõppemise tagajärgede suhtes volikirja kehtivuse lõppemisel TsK

§ 72 lg 1 p-s 6 sätestatud alusel. Asjas ei ole tõendatud, et Tallinna linn või H. Lepik oleks olnud

vaidlustatud tehingu sõlmimisel teadlik J. Brachmanni surmast.

II. Kassatsioonkaebus ja põhjendused

Hageja palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja uue otsusega hagi rahuldada.

TsÜS § 2 lg 3 kohaselt tõlgendatakse seaduse sätet koos seaduse teiste sätetega, lähtudes seaduse

mõttest. Ringkonnakohus jättis TsK § 73 lg 2 sidumata tsiviilkoodeksi sätetega isiku õigusvõime ja

tehingute teostamise kohta. Apellatsioonkohus ei põhjendanud, miks ta jättis tähelepanuta

apellatsioonkaebuse väite ostja õigusvõime puudumise ja tehingu kehtetuse kohta TsK §-de10 ja 51

järgi.

Ostu-müügileping nõuab kahe õigusvõimelise subjekti olemasolu. Ostu-müügilepingu sõlmimise ajal

27. märtsil 1972. a õigusvõimeline ostja puudus. Seaduse mõtte kohaselt lõpeb tsiviilõiguste

omandamise õigus isiku surmaga sõltumata asjaolust, kas isiku poolt enne surma antud volikirja

alusel volinikuna tegutsev isik teadis või pidi teadma volitaja surmast.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Vastustajad M.-B. Rist, Tallinna linn ning kolmas isik A. Anni peavad kassatsioonkaebust

põhjendamatuks.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegiumi istungil jäi hageja esindaja kaebuse väidete juurde.

Kolleegium leidis, et alus ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks puudub.

Vaidlustatud lepingu sõlmimise ajal reguleeriti volikirja kehtivuse lõppemist TsK §-s 72 ja selle

tagajärgi §-s 73. TsK § 72 lg 1 p 6 järgi lõppes volikirja kehtivus ka selle väljaandnud isiku surmaga.

TsK § 73 lg-s 2 sätestati, et õigused ja kohustused, mis on tekkinud volikirja saanud isiku tegude

tagajärjel enne seda, kui see isik sai teada või pidi teada saama volikirja kehtivuse lõppemisest,

säilitavad jõu volikirja väljaandjale ja tema õigusjärglastele kolmandate isikute suhtes. Seda eeskirja

ei kohaldata, kui kolmas isik teadis või pidi teadma, et volikirja kehtivus on lõppenud. Osutatud norm

oli kehtestatud eesmärgiga kaitsta isikute huve, kelle ees esinemiseks volikiri oli antud. Volitaja

surma tõttu kehtivuse kaotanud volikirja alusel sõlmitud tehingust tekkisid õigused ja kohustused

mitte volitajal, vaid tema õigusjärglastel.

Juhindudes TsMS §-st 362 p 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 29. märtsi 1999. a otsus jätta muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

A. Kull, H. Jõks, T. Vernik