3-4-1-1-00 · Riigikohus

3-4-1-1-2000

OTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 17. märtsil 2000

Õiguskantsleri taotluse tunnistada osaliselt kehtetuks seadus "Riigi 1999. aasta lisaeelarve"

läbivaatamine

Riigikohtu üldkogu, koosseisus eesistuja Uno Lõhmus, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Henn Jõks,

Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Ants Kull, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Jaano Odar, Jüri

Põld, Hele-Kai Remmel, Jüri Rätsep, Harri Salmann, Peeter Vaher ja Triinu Vernik, vaatas

17. veebruari 2000. a istungil õiguskantsler Eerik-Juhan Truuvälja, õiguskantsleri asetäitja-nõunik

Aare Reenumäe ja justiitsministri esindaja Priit Kama osavõtul ning kolleegiumi sekretäri Piret

Lehemetsa juuresolekul läbi õiguskantsleri 5. novembri 1999. a taotluse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Riigikogu võttis 28. juunil 1999. a vastu seaduse "Riigi 1999. aasta lisaeelarve".

2. Õiguskantsler tegi 24. septembril 1999. a Riigikogule ettepaneku seaduse "Riigi 1999. aasta

lisaeelarve" kooskõlla viimiseks Põhiseaduse § 3 lg-s 1 ja § 116 lg-s 2 sätestatuga. Õiguskantsler

leidis, et seaduse "Riigi 1999. aasta lisaeelarve" § 1 kulude poole osa 155 allosa "Eraldised valla- ja

linnaeelarvetele" kirje "Elamuseaduse täitmiseks -103 000 000" ja tulude poole osa 013 kirje

"013.99.05. Riigimetsa Majandamise Keskuse eelarveaasta lõpu jäägi vähendamine 33 000 000" ning

§ 4 on vastuolus Põhiseadusega.

3. Riigikogu arutas õiguskantsleri ettepanekut 29. septembril 1999. a ega võtnud seda vastu.

4. 5. novembril 1999. a tegi õiguskantsler Riigikohtule taotluse tunnistada kehtetuks seaduse "Riigi

1999. aasta lisaeelarve" § 1 kulude poole osa 155 allosa "Eraldised valla- ja linnaeelarvetele" kirje

"Elamuseaduse täitmiseks -103 000 000" ja tulude poole osa 013 kirje "013.99.05. Riigimetsa

Majandamise Keskuse eelarveaasta lõpu jäägi vähendamine 33 000 000". Õiguskantsler leidis, et

seaduse "Riigi 1999. aasta lisaeelarve" § 1 kulude poole osa 155 allosa "Eraldised valla- ja

linnaeelarvetele" kirje "Elamuseaduse täitmiseks -103 000 000" ja tulude poole osa 013 kirje

"013.99.05. Riigimetsa Majandamise Keskuse eelarveaasta lõpu jäägi vähendamine 33 000 000" ning

§ 4 on vastuolus Põhiseaduse § 3 lg-s 1 ja § 116 lg-s 2 sätestatuga. Põhiseaduse § 3 lg 1 kohaselt

teostatakse riigivõimu üksnes Põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Vastavalt

Põhiseaduse § 116 lg-s 2 sätestatule ei tohi Riigikogu kustutada ega vähendada riigieelarvesse või

selle eelnõusse võetud kulusid, mis on ette nähtud muude seadustega.

Elamuseaduse § 33 lg 5 järgi eraldab vahendid vastavate eluruumide ehitamiseks või ostmiseks riik,

kui kohaliku omavalitsuse üksusel ei ole võimalik eluruumi vastu anda, kusjuures vahendite

taotlemise ja eraldamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus. 10. märtsil 1999. a andis Vabariigi

Valitsus Elamuseaduse § 33 lg 5 täitmiseks korralduse nr 315-k, millega ta eraldas reservfondist

103 000 000 krooni kohaliku omavalitsuse üksustele eluruumide ehitamiseks või ostmiseks.

Riigieelarve seaduse §-s 14 sätestatakse, et summade võtmisel riigieelarve eelnõusse seadustega

ettenähtust erinevas suuruses esitab Rahandusministeerium koos riigieelarve eelnõuga Vabariigi

Valitsusele vastavate seaduste muutmise eelnõud. Sama seaduse § 16 lg 2 p 3 järgi tuleb Vabariigi

Valitsusel riigieelarve eelnõu esitamisel Riigikogule lisada sellele eelnõule §-st 14 tulenevad

seaduseelnõud. Kuna Elamuseaduse § 33 lg 5 ei ole muudetud, siis on seadusega "Riigi 1999. aasta

lisaeelarve" Elamuseaduse täitmiseks tehtud eraldiste kustutamine vastuolus Riigieelarve seaduse §-s

14 ja § 16 lg 2 p-s 3 ning Põhiseaduse § 3 lg-s 1 ja § 116 lg-s 2 sätestatuga.

Seaduse "1999. aasta riigieelarve" § 5 järgi on 1999. aasta metsatulu 731 949 000 kr. Sellest jäetakse

Riigimetsa Majandamise Keskusele (edaspidi: Keskus) riigimetsa majandamiseks 604 289 000 kr ja

Keskuse eelarveaasta lõpu jäägiks 36 628 000 kr. Metsaseaduse § 50 lg 2 alusel kantakse

uuendusraieteks müüdud raieõiguse tasust ja uuendusraietest saadud metsamaterjali müügist

Keskusele laekunud rahast 22% riigieelarvesse ja 4% Keskkonnafondi. 16. juunil 1999. a vastu

võetud Keskkonnakasutusest laekuva raha kasutamise seadusega muudeti Metsaseaduse seda sätet ja

sõnastati § 50 lg 2 järgmiselt: "Uuendusraieteks müüdud kasvava metsa raieõiguse tasust ja

uuendusraietest saadud metsamaterjali müügist Keskusele laekunud rahast kantakse 26 protsenti

riigieelarvesse." Metsaseaduse § 50 lg 3 järgi jäetakse sama paragrahvi 2. lõikes nimetamata

metsatulu Keskuse käsutusse ja seda kasutatakse metsa uuendamiseks, kasvatamiseks ja kasutamiseks

ning metsakaitseks ja nende tegevuste korraldamiseks. Sama seaduse § 51 lg 1 alusel kinnitab

keskuse eelarve keskkonnaministri ettepanekul Vabariigi Valitsus, lähtudes riigieelarve seadusega

sätestatud metsatulust, riigimetsa majandamiseks jäetud metsatulu osast ja eelmisest aruandeaastast

ületulnud metsatulu jäägist. Seega on Metsaseadusega Keskusele ette nähtud kindel tulude ja kulude

(metsatulu jääk selle osana) baas. Seaduse "Riigi 1999. aasta lisaeelarve" §-s 4 sätestatakse, et

seaduse "1999. aasta riigieelarve" §-s 5 asendatakse Keskuse eelarveaasta lõpu jääki kroonides

tähistav arv "36 628 000" arvuga "3 628 000". Seega on seaduse "Riigi 1999. aasta lisaeelarve" § 1

kirje 013.99.05. ja § 4 vastuolus Metsaseaduse § 50 lg-s 3 ja § 51 lg-s 2 p-s 1 ning Põhiseaduse § 116

lg-s 2 sätestatuga.

Neil põhjustel ning juhindudes Põhiseaduse § 142 lg-st 2 ja Õiguskantsleri seaduse § 18 lg-st 1 tegi

õiguskantsler Riigikohtule ettepaneku tunnistada seaduse "Riigi 1999. aasta lisaeelarve" § 1 kulude

poole osa 155 allosa "Eraldised valla- ja linnaeelarvetele" kirje "Elamuseaduse täitmiseks -103 000

000" ja tulude poole osa 013 kirje "013.99.05. Riigimetsa Majandamise Keskuse eelarveaasta lõpu

jäägi vähendamine 33 000 000" ning § 4 kehtetuks.

5. 5. jaanuaril 2000 arutas õiguskantsleri taotlust põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium.

Põhimõttelistes küsimustes ilmnenud seisukohtade lahknemise tõttu otsustas kolleegium anda

õiguskantsleri taotluse läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule.

ÕIGUSLIK PÕHJENDUS

Asjaosaliste põhjendused

6. Riigikohtu istungil jäi õiguskantsler taotluse juurde. Ta rõhutas, et kehtiv positiivne õigus ei tee

vahet seadusel materiaalses ja formaalses mõttes, need on sageli kattuvad mõisted ning vahetegu ei

oma praktilist väärtust. Kattuvus seisneb selles, et seadus sisaldab nii üld- kui ka individuaalseid

norme. Õigustloov akt on üldnorme sisaldavate aktide üldnimetus ning võib olla dualistliku

iseloomuga. Seadus võib olla dualistliku iseloomuga selles mõttes, et tal on tunnused, mis

iseloomustavad teda kui seadust materiaalses mõttes ja seadust formaalses mõttes. Need, kes lähtuvad

sellest, et Riigieelarve seadus on seadus formaalses mõttes, eeldavad, et see seadus ei sisalda ühtegi

üldnormi. Eesti õiguspraktikas sisaldab Riigieelarve seadus üldnorme, järelikult on see seadus, millel

on dualistlik iseloom. Seadus "1999. aasta riigieelarve" sisaldab nii üldnorme kui ka individuaalseid

ettekirjutusi. Õiguskantsleri seaduse kohaselt kuulub õiguskantsleri pädevusse igasuguste seaduste

Põhiseadusele või seadusele vastavuse kontrollimine.

7. Justiitsministri arvamuse kohaselt tuleb õiguskantsleri taotlus jätta rahuldamata, sest õiguskantsler

ei ole pädev teostama järelevalvet seaduse "Riigi 1999. aasta lisaeelarve" üle. Õiguskantsleri poolt

põhiseaduslikkuse järelevalve korras vaidlustatud lisaeelarve kirjeid ja nimetatud seaduse § 4 tuleb

mõista kui seadust üksnes formaalses mõttes. Õiguskantsleril ei ole pädevust järelevalveks selliste

seaduste üle, sest tulenevalt Põhiseaduse § 139 lg-st 1 teostab ta järelevalvet üksnes õigustloovate

aktide üle. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus ei tee vahet materiaalsel ja

formaalsel seadusel, hõlmates mõlemad põhiseaduslikkuse järelevalve menetlusse. Formaalsete

seaduste kontrollimine Riigikohtus toimub Vabariigi Presidendi ja kohtute taotlusel. Kui aga

Riigikohus leiab, et õiguskantsler on pädev lisaeelarve seadust kontrollima, ja Riigikohus menetleb

taotlust, siis on seaduse "Riigi 1999. aasta lisaeelarve" vaidlustatud kirjed vastuolus Põhiseaduse

§ 116 lg-ga 2, § 154 lg-ga 2 ja § 3 lg-ga 1.

Üldkogu seisukoht

I

8. Põhiseaduse XII peatükis "Õiguskantsler" kasutatakse seoses põhiseaduslikkuse järelevalvega

terminit "õigustloov akt". Põhiseaduse sellesse peatükki kuuluva § 139 lg 1 alusel teostab

õiguskantsler järelevalvet õigustloovate aktide Põhiseadusele ja seadustele vastavuse üle.

Paragrahvi 142 lg 1 alusel teeb õiguskantsler akti vastuvõtnud organile ettepaneku viia see

Põhiseaduse või seadusega kooskõlla, kui ta leiab, et seadusandliku või täidesaatva riigivõimu või

kohaliku omavalitsuse õigustloov akt on Põhiseaduse või seadusega vastuolus.

9. Õiguskantsleri taotluse menetlemisel Riigikohtus tõstatas justiitsminister küsimuse õiguskantsleri

pädevusest vaidlustada seadus "Riigi 1999. aasta lisaeelarve", põhjendusega, et see on formaalne

seadus. Õiguskantsler ei nõustunud justiitsministri väitega.

Riigikogu arutas õiguskantsleri ettepanekut viia seaduse "Riigi 1999. aasta lisaeelarve" kooskõlla

Põhiseaduse § 3 lg-s 1 ja § 116 lg-s 2 sätestatuga. Riigikogu ei võtnud ettepanekut vastu, kuid ei

vaidlustanud õiguskantsleri õigust teostada järelevalvet aastaeelarve või lisaeelarve seaduse üle. Ka

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi istungil esitas Riigikogu esindaja õiguskantsleri taotluse

kohta üksnes sisulisi vastuväiteid.

10. Riigikohtu üldkogu märgib, et Eesti kehtiv õigus ei erista seadust materiaalses ja formaalses

mõttes.

11. Seadus on õigustloov akt, mis sisaldab õigusnorme. Eesti õiguspraktikas on seadusi, mis

sisaldavad nii õigusnorme kui ka üksikregulatsioone. Selliseks seaduseks on seadus "1999. aasta

riigieelarve". See seadus sätestab lisaks riigieelarve kehtestamisele kohalikesse eelarvetesse makstava

toetuse arvutamise valemi, määrab kindlaks rahvapensioni ja lastetoetuse määra ja riigiteenistujate

palgaastmestiku kõrgema määra, annab ministeeriumidele ja teistele riiklikele institutsioonidele loa

muuta teatud riigieelarve kulude jaotust, sätestab riikliku pensionikindlustuse reservi ja riikliku

ravikindlustuse reservi moodustamise.

Riigikohtu üldkogu leiab, et seadus "Riigi 1999. aasta lisaeelarve" on seaduse "1999. aasta

riigieelarve" täiendus. Lisaeelarve seadusele õigusliku hinnangu andmine pole võimalik ilma

1999. aasta eelarve seadust käsitlemata.

12. Seadust, mis sisaldab nii õigusnorme kui ka üksikregulatsioone, käsitab Riigikohus õigustloova

aktina. Seetõttu Riigikohtu üldkogu leiab, et õiguskantsleril on õigus teostada Põhiseaduse § 139 lg 1

alusel järelevalvet nii riigi aastaeelarve kui ka lisaeelarve Põhiseadusele ja seadustele vastavuse üle,

ning menetleb õiguskantsleri taotlust.

II

13. Õiguskantsler väidab, et seaduse "Riigi 1999. aasta lisaeelarve" § 1 kulude poole osa 155 allosa

"Eraldised valla- ja linnaeelarvetele" kirje "Elamuseaduse täitmiseks -103 000 000" (krooni) ja tulude

poole osa 013 kirje "013.99.05. Riigimetsa Majandamise Keskuse eelarveaasta lõpu jäägi

vähendamine 33 000 000" (krooni) ning § 4, millega seaduse "1999. aasta riigieelarve" §-s 5 asendati

keskuse eelarveaasta lõpu jääki kroonides tähistav arv "36 628 000" arvuga "3 628 000", on vastuolus

Põhiseaduse § 3 lg-ga 1 ja § 116 lg-ga 2. Nende sätetega Riigikogu kustutas või vähendas

riigieelarvesse võetud kulusid, mis on ette nähtud Elamuseaduse§ 33 lg-ga 5 ning Metsaseaduse § 50

lg-ga 3 ja § 51 lg 2 p-ga 1.

Põhiseaduse § 3 lg 1 kohaselt teostatakse Eestis riigivõimu üksnes Põhiseaduse ja sellega kooskõlas

olevate seaduste alusel. Vastavalt Põhiseaduse § 116 lg-le 2 ei tohi Riigikogu kustutada ega

vähendada riigieelarvesse või selle eelnõusse võetud kulusid, mis on ette nähtud muude seadustega.

14. Elamuseaduse § 33 näeb ette tagatised üürnikele, kellega ei soovita sõlmida uut üürilepingut

põhjusel, et eluruum on elamiseks vajalik üürileandjale või tema perekonnaliikmetele või üürilepingu

ese on välja arvatud eluruumide hulgast seoses ümberehitamisega mitteeluruumiks või füüsilise

kulumise tõttu või kui see remondi käigus ei jäänud alles, oluliselt vähenes või suurenes. Nendel

alustel võib üürnikku, kellel oli eluruumi tagastamisel kehtiv üürileping, ja temaga koos elavaid

isikuid välja tõsta ainult juhul, kui riigiasutus või kohaliku omavalitsuse organ annab üürnikule ja

temaga koos elavatele isikutele vastu teise eluruumi või kui riigiasutus, kohaliku omavalitsuse organ

või üürileandja saavutavad üürniku ja temaga koos elavate isikutega kokkuleppe neile sobiva

eluruumi andmiseks. Kokkuleppeks võib olla ka senise eluruumi vabastamise eest rahalise

kompensatsiooni maksmine. Elamuseaduse § 33 lg 5 näeb aga ette, et kui kohalikul

omavalitsusüksusel ei ole võimalik eluruumi vastu anda, eraldab vahendid vastavate eluruumide

ehitamiseks või ostmiseks riik. Vahendite taotlemise ja eraldamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.

15. Riigikohtu üldkogu märgib kõigepealt, et uue üürilepingu sõlmimisest keeldumine Elamuseaduse

§ 33 lg 1 p-de 2 ja 3 alusel puudutab nii omandireformi käigus tagastatud eluruumide üürileandjate

kui ka üürnike huve.

Omandireformi eesmärgina määratleb Omandireformi aluste seaduse § 2 muu hulgas omandiõiguse

rikkumisega tehtud ülekohtu heastamist ning eelduste loomist turumajandusele üleminekuks. Säte,

mille kohaselt vara tagastamine ja kompenseerimine endistele omanikele või nende õigusjärglastele

ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut, peab tagama

erinevate huvide tasakaalustatuse ja sotsiaalse õigluse.

Seetõttu on riik kohustatud mitte üksnes reguleerima omanike ja üürnike vahekordi tagastatud

elamutes, vaid ka hoolitsema selle eest, et seadusesätted reaalselt toimiksid. Omanike ja üürnike

õigused oleksid näilised, kui riik ei eraldaks raha eluruumide ehitamiseks ja ostmiseks, et saavutada

omandireformi eesmärgid.

16. Elamuseaduse § 33 lg 5 paneb riigile kohustuse eraldada raha eluruumide ehitamiseks või

ostmiseks, kuid ei näe ette selle suurust. Raha vajaduse ja suuruse üle otsustamine on võimalik vaid

konkreetsete faktide või kohalike omavalitsusorganite argumenteeritud taotluste alusel. Riigikohtule

esitatud materjalide põhjal ei ole üldkogul käesoleva põhiseadusliku vaidluse lahendamisel võimalik

hinnata, kas 1999. aasta riigieelarves valla- ja linnaeelarvetele Elamuseaduse täitmiseks eraldatud

summa kustutamisega peatati 1999. aastaks Elamuseaduse § 33 lg 5 täitmine de facto. Neil

kaalutlustel ei saa Riigikohtu üldkogu soostuda õiguskantsleri väitega, et seaduse "Riigi 1999. aasta

lisaeelarve" § 1 osa 155 allosa "Eraldised valla- ja linnaeelarvetele" kirje "Elamuseaduse täitmiseks

-103 000 000" on vastuolus Põhiseaduse § 3 lg-ga 1 ja § 116 lg-ga 2.

Üldkogu on aga seisukohal, et riik on kohustatud täitma Elamuseaduse § 33 lg-ga 5 temale pandud

kohustused sõltumata sellest, kas riigieelarve vastavad summad ette näeb või mitte.

III

17. Üldkogu leiab, et seaduse "Riigi 1999. aasta lisaeelarve" § 1 tulude poole osa 013 kirje

"013.99.05. Riigimetsa Majandamise Keskuse eelarveaasta lõpu jäägi vähendamine 33 000 000"

(krooni) ning § 4 ei ole vastuolus Metsaseaduse § 50 lg-ga 3 ja § 51 lg 2 p-ga 1.

Metsaseaduse § 50 lg-st 3 tuleneb, et Keskuse käsutusse jäetakse riigimetsa majandamisest saadav

tulu (metsatulu), välja arvatud riigieelarvesse kantav osa. Riigieelarvesse kuulub kandmisele

vastavalt sama seaduse § 50 lg-le 2 uuendusraieteks müüdud kasvava metsa raieõiguse tasust ja

uuendusraietest saadud metsamaterjali müügist Keskusele laekunud rahast 26 protsenti. Sama

seaduse § 51 lg 2 p 1 järgi kaetakse Keskuse kulusid Keskuse käsutusse jääva metsatulu arvel.

Tulenevalt Metsaseaduse § 51 lg-st 1 lähtutakse eelmisest aruandeaastast ületulnud metsatulu jäägist

ka Keskuse eelarve kinnitamisel.

Ülaltoodud sätetest tulenevalt on Metsaseadusega ette nähtud kindel osa metsatulust, mis jääb

Keskuse käsutusse. Metsatulu eelarveaasta lõpu jääk läheb üle Keskuse järgmise aasta eelarvesse

ning selle äravõtmine Keskuselt oleks Metsaseadusega vastuolus.

Seaduse "1999. aasta riigieelarve" §-s 5 sätestatud Keskuse eelarveaasta lõpu jääk ei olnud aga

Metsaseaduse (jõustus 9. jaanuaril 1999. a) § 50 lg 3 ja § 51 lg 2 p 1 järgi Keskuse kulude katteks

jääv metsatulu. Selle jäägi moodustasid Metsaameti eriarvel olnud Metsakapitali summad, mis

kuulusid üleandmisele Keskusele (Metsaseaduse § 60 lg 2). Keskus ise moodustati Metsamajanduse

Ökonoomika- ja Infokeskuse, Keskkonnaministeeriumi hallatavate metskondade, Sagadi

koolituskeskuse, Räpina metsakooli, Marana puukooli ja Kullenga puukooli ühendamisega

1999. aasta 1. jaanuari seisuga (Metsaseaduse § 60 lg 1).

Seetõttu asub üldkogu seisukohale, et seaduse "Riigi 1999. aasta lisaeelarve" § 1 tulude poole kirjega

013.99.05. ja §-ga 4 ei vähendatud Metsaseaduse § 50 lg-ga 3 ja § 51 lg 2 p-ga 1 ette nähtud kulusid.

18. Põhiseaduse § 115 lg 1 järgi võtab Riigikogu iga aasta kohta seadusena vastu riigi kõigi tulude ja

kulude eelarve. Seega peaks riigieelarve määrama kindlaks ka Keskuse kulud. Seadustega

"1999. aasta riigieelarve" ja "Riigi 1999. aasta lisaeelarve" ei olnud Keskuse kulud riigieelarve

kulude poole vastava kirjega kindlaks määratud. Seepärast ei saanud seaduse "Riigi 1999. aasta

lisaeelarve" tulude poole osast kirje "013.99.05. Riigimetsa Majandamise Keskuse eelarveaasta lõpu

jäägi vähendamine 33 000 000" kustutada või vähendada riigieelarvesse võetud kulusid.

19. Seaduse "1999. aasta riigieelarve" §-ga 5 määrati, et 1999. aasta metsatulu on 731 949 000 kr,

millest jäetakse Keskusele riigimetsa majandamiseks 604 289 000 kr ja Keskuse eelarveaasta lõpu

jäägiks 36 628 000 kr. Seaduse "Riigi 1999. aasta lisaeelarve" § 1 tulude poole kirjega

013.99.05. vähendati Keskuse eelarveaasta lõpu jääki 33 000 000 kr. Seega ei ole 1999. aasta

riigieelarve tulude ja kulude poolel arvele võetud teadaolevat metsatulu 731 949 000 kr ja kulusid

seoses riigimetsa majandamisega 604 289 000 kr.

Seaduse "Riigi 1999. aasta lisaeelarve" § 1 kirjet Keskuse eelarveaasta lõpu jäägi vähendamise kohta

tuleb mõista kui sellise seni arvele võtmata tulu osa vähendamist, mida riigieelarve ei kajasta.

Osutatud vastuolu sisuks on Põhiseaduse § 115 lg-ga 1 sätestatud eelarve kõikehaaravuse, ühtsuse ja

läbipaistvuse põhimõtte rikkumine.

1999. aasta riigieelarve ei sisalda riigi kõiki tulusid ja kulusid. Põhiseaduse § 116 lg-s 2 sätestatud

keeld eeldab olukorda, kus on järgitud Põhiseaduse § 115 lg-ga 1 sätestatud põhimõtteid.

Juhindudes Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 19 lg 1 p-st 1, Riigikohtu

üldkogu

o t s u s t a b:

Jätta rahuldamata õiguskantsleri taotlus tunnistada kehtetuks seaduse "Riigi 1999. aasta

lisaeelarve" § 1 kulude poole osa 155 allosa "Eraldised valla- ja linnaeelarvetele" kirje

"Elamuseaduse täitmiseks -103 000 000" ja tulude poole osa 013 kirje "013.99.05. Riigimetsa

Majandamise Keskuse eelarveaasta lõpu jäägi vähendamine 33 000 000" ning paragrahv 4.

Otsus jõustub väljakuulutamisest, on lõplik ega kuulu edasikaebamisele.

Riigikohtu esimees U. Lõhmus