3-2-1-24-00 · Riigikohus

3-2-1-24-00

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 8. märtsil 2000. a

AS Räpina Kreis hagi Eesti Varakindlustuse AS vastu 79 500 krooni saamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, kooseisus eesistuja J. Odar, liikmed L. Laarmaa ja A. Kull, vaatas

kirjalikus menetluses 21. veebruaril 2000. a läbi Eesti Varakindlustuse AS kassatsioonkaebuse alusel

Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 23. novembri 1999. a otsuse tsiviilasjas nr II-2-341/99.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

Põlva Maakohtule esitatud hagis palus AS Räpina Kreis Eesti Varakindlustuse AS-lt täiendava

kindlustushüvitise 79 500 krooni väljamõistmist. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja

5. detsembril 1997. a kindlustuslepingu, millega kindlustati hageja vara, sh Räpinas Pargi 30a asuv

kauplusehoone taastamisväärtuses 300 000 krooni. 11. detsembri 1997. a kindlustusjuhtumi käigus

hävis täielikult 71,7 m2 kindlustatud pinda. Esmalt otsustas kostja hüvitada hagejale juriidiliste

isikute kindlustamise üldtingimuste (edaspidi Üldtingimuste) p 7.2.1 kohaselt kindlustusobjekti

jääkväärtuse 117 000 krooni ning seda ületava osa eest maksta hüvitist vastavalt sihtotstarbelistele

kulutustele, mis on tehtud kindlustusobjekti taastamiseks kindlustuskohas. Seejärel otsustas kostja

Üldtingimuste p 7.2.3 alusel hüvitada hagejale täiendavalt 100 500 krooni, sest kindlustusobjekti

taastamist või asendamist pole Räpina Linnavalitsuse vastuseisu tõttu võimalik korraldada. Selle

hüvitiseosa väljamaksmisel lähtuti kahjustatud konstruktiivelemendi osatähtsusest hoone

üldmaksumuses. Leiti, et kindlustusobjektist on pärast kindlustusjuhtumit säilinud 26,5%, s.o 79 500

krooni. Hageja leidis, et kostja peab talle hüvitama samaväärse hoone soetamiskulud Üldtingimuste

p 7.2.1 alusel.

Põlva Maakohtu 28. mai 1999. a otsusega hagi rahuldati. Maakohtu otsuse põhjendustel tuleb

vaidluse lahendamisel lähtuda eelkõige pooltevahelisest lepingust. Selle kohaselt kindlustas hageja

vaidlusaluse hoone taastamisväärtuses, taassoetamisväärtuses 300 000 krooni omavastutusega 3000

krooni. Pooled ei leppinud kokku, et lähtutakse vara jääkväärtusest. KS § 16 sätestab, et

kindlustusväärtus on kindlustatava vara maksumus, mis määratakse kindlaks kindlustuslepingu

sõlmimise momendil kas seaduse või kindlustusandja ja kindlustusvõtja vahelise kokkuleppe alusel

ning mis ei tohi olla suurem kui kindlustatud vara taastamisväärtus vara hävimise või kahjustamise

korral. Pooled leppisid kokku kindlustusväärtuses 300 000 krooni. Ühiselt leiti, et õigem oleks

juhinduda OÜ E-Konsult poolt antud eksperthinnangust. Selles leitakse muu hulgas, et hoone

taastamisväärtus on 310 495 krooni. Kuna poolte kokkulepe jääkväärtust ei puuduta, siis ei ole hoone

jääkväärtus ja ekspertide arvamused selles osas olulised. Seega oleks vastavalt lepingu tingimustele

kostja pidanud maksma hagejale kindlustushüvitisena 297 000 krooni (kindlustusväärtusest lahutada

omavastutus).

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tartu Ringkonnakohtu 23. novembri 1999. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ega pidanud TsMS § 330 lg 5

kohaselt vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi. Pooltevahelise kindlustuslepingu

kohaselt on ka Üldtingimused kindlustuslepingu dokumendiks. Üldtingimuste p 7.2.1 järgi võib

kindlustusjuhtumist tekkinud kahju hüvitamine toimuda kahjustunud või hävinenud vara taastamise

või taassoetamise teel ning p 7.2.3 kohaselt kasutatakse rahalist hüvitamist juhul, kui taastamist,

taassoetamist või asendamist pole võimalik korraldada. Antud juhul pole kahju hüvitamine taastamise

teel võimalik, sest Räpina linna seisukoha järgi pole hävinenud hoone kohale võimalik uut hoonet

ehitada nii, et see vastaks ehitus- ja tuletõrjenormidele. Kindlustusvõtja soovis kahju hüvitamist

taassoetamise teel, millest teatas ka kindlustusandjale. Kui kindlustusväärtuseks on taastamis- või

taassoetamisväärtus, siis toimub Üldtingimuste p 7.2.1 järgi hüvitise maksmine kindlustusobjekti

jääkväärtust ületava osa eest vastavalt sihtotstarbelistele kulutustele, mis on tehtud kindlustusobjekti

taassoetamiseks kindlustuskohas kahe aasta kestel, lähtudes ajast, mil maksti välja kindlustushüvitis

jääkväärtuse ulatuses. Kindlustusvõtja on tõendanud kindlustusandjale sihtotstarbelisi kulutusi

kindlustusobjekti taassoetamiseks. Hoone jääkväärtus on tähtis niivõrd, kuivõrd Üldtingimuste

p 7.2.1 kohaselt makstakse hüvitist eelkõige kindlustusobjekti jääkväärtuse osas ja seejärel vastavalt

sihtotstarbelistele kulutustele.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada. Kaebuse põhjenduste kohaselt on

ringkonnakohus ebaõigesti kohaldanud KS § 16 ja 19. Ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud

Üldtingimusi, mille p 5 sisust tuleneb, et taassoetamist kui kahju hüvitamist ei saa rakendadahoonete

ja rajatiste puhul. Üldtingimuste p 5.3.1 räägib ainult esemete taassoetamisest. Hoonet esemeks

nimetada ei saa. Hoonete taassoetamise välistab Üldtingimuste p-s 7.2.1 sätestatud nõue

kindlustusobjekti taastamiseks või taassoetamiseks kindlustuskohas. Kindlustuspoliisil on

kindlustuskohaks märgitud Räpina, Pargi 30a. Hageja omandatud teine kauplusehoone aga sellel

aadressil ei asu. Hoone ja rajatis on AÕS § 10 mõttes asendamatu asi, mille taassoetamine ei ole

mõeldav.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Vastuses kassatsioonkaebusele leiab hageja, et kostja on esitanud kassatsioonkaebuses nõudmisi,

mida ta ei ole varem kohtule esitanud. Väiteid KS §-de 16 ja 19 ebaõige kohaldamise kohta pole

varem esitatud. Kaebuses ei ole selgitatud, milles nende paragrahvide ebaõige kohaldamine seisneb.

Ringkonnakohus on lepingu juurde kuulunud kindlustustingimusi tõlgendanud õigesti. Kostja

viidatud Üldtingimuste p 5.3.1 ei välista hoonete kindlustamist taassoetamisväärtuses. Arusaamatu on

kaebuse seisukoht, et hoone pole ese.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 2 alusel tühistada protsessiõiguse

normi olulise rikkumise tõttu.

Ringkonnakohus leidis, et kuna kindlustuslepingu (Üldtingimuste p 7.2.1) järgi võib

kindlustusjuhtumist tekkinud kahju hüvitamine toimuda ka kahjustunud või hävinenud vara

taassoetamise teel ning kindlustusvõtja on selleks tehtud kulutused tõendanud, siis on õigesti hagi

rahuldatud. Ringkonnakohus on jätnud vastamata kostja apellatsioonkaebuse väitele, mis on ka

kassatsioonkaebuse põhiväiteks, et kindlustuslepingu (Üldtingimuste p 5.2) kohaselt ei olnud

kindlustusobjektiks olev hoone kindlustatud taassoetamisväärtuses. Apellatsioonikohus ei oleks

tohtinud jätta sellele väitele vastamata, sest see oli esitatud juba esimese astme kohtus, kuid sellega

mittenõustumist kohus otsuses ei põhjendanud. Seega on apellatsioonikohus rikkunud TsMS § 330

lg-t 6.

Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse eeltoodud väitele vastama ja

põhjendama, miks ta leiab, et kindlustusobjektiks olev hoone oli kindlustatud taassoetamisväärtuses,

samal ajal kui kindlustuslepingu (Üldtingimuste p 5.2) järgi võib hoonete ja rajatiste

kindlustusväärtuseks olla taastamisväärtus või jääkväärtus.

Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 23. novembri 1999. a otsus tühistada ja saata asi

samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Eesti Varakindlustuse AS-le 17. detsembril 1999. a tasutud kautsjon 795 (seitsesada

üheksakümmend viis) krooni.

J. Odar, L. Laarmaa, A. Kull