3-4-1-3-00 · Riigikohus

3-4-1-3-2000

O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 8. märtsil 2000

Õiguskantsleri taotluse tunnistada kehtetuks Keila Vallavolikogu määrused, mis reguleerivad

Keila vallas tulirelvadest laskeharjutuste korraldamist, läbivaatamine

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, koosseisus eesistuja Uno Lõhmus, liikmed Tõnu Anton,

Lea Kalm, Ants Kull ja Jüri Põld, vaatas 26. jaanuari 2000. a istungil õiguskantsleri esindaja Aare

Reenumäe, justiitsministri esindaja Priit Kama ja Keila valla esindaja Riho Ringi osavõtul ning

kolleegiumi sekretäri Piret Lehemetsa juuresolekul läbi õiguskantsleri 6. detsembri 1999. a taotluse.

I. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keila Vallavolikogu andis 28. oktoobril 1998. a välja määruse nr 36 "Keila valla

haldusterritooriumil tulirelvadest laskeharjutuste korraldamise korra kinnitamine" (RTL 1998,

327/328, 1340). Selle määrusega kinnitati "Keila valla haldusterritooriumil tulirelvadest

laskeharjutuste korraldamise kord" (edaspidi: Kord). Korraga reguleeriti ükskõik kelle poolt

igasuguste laskeharjutuste korraldamine Keila valla haldusterritooriumil.

2. Õiguskantsler leidis, et Keila Vallavolikogu on oma määrusega reguleerinud küsimusi, mis on

riigielu küsimused. Nende küsimuste reguleerimine ei kuulu kohaliku omavalitsuse pädevusse

vastavalt Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (edaspidi: KOKS) §-le 6 lg 3 p 2. 24. aprillil

1999. a tegi ta Keila Vallavolikogule ettepaneku viia see määrus ja Kord kooskõlla Põhiseaduse ja

seadustega.

3. Keila Vallavolikogu arutas õiguskantsleri ettepanekut ja andis 26. mail 1999. a välja määruse nr 50

"Keila Vallavolikogu 28. oktoobri 1998 määruse nr 36 muutmine". Selle määrusega tühistati Keila

Vallavolikogu 28. oktoobri 1998. a määruse nr 36 "Keila valla haldusterritooriumil tulirelvadest

laskeharjutuste korra kinnitamine" preambulas viide KOKS "paragrahvi 6 lõike 2 punktile 2" ja

asendati see osundusega sama seaduse "paragrahvi 6 lõike 3 punktile 2". Määruses sisaldub säte

"Käesolev määrus jõustub avalikustamisel".

4. Õiguskantsler leidis, et ka vallavolikogu 26. mai 1999 määrus nr 50 on vastuolus nii Põhiseaduse

kui ka KOKS § 23 lg-s 3 sätestatuga, mille kohaselt üldist tähendust omavad volikogu määrused

jõustuvad kolmandal päeval pärast nende avalikustamist kohaliku omavalitsuseüksuse põhimääruses

sätestatud korras, kui määruses eneses ei ole näidatud hilisemat tähtpäeva. Keila

Vallavolikogu 28. oktoobri 1998. a määrust nr 36 käsitas vallavolikogu üldist tähtsust omava

määrusena ja avaldas selle Riigi Teataja Lisas. Osundatud määruse muutmise määrus tuleb anda ning

jõustada samas korras. 8. juunil 1999. a tegi õiguskantsler Keila Vallavolikogule ettepaneku viia

volikogu 26. mai 1999 a määrus nr 50 selle väljaandmise ja jõustamise korra osas kooskõlla

Põhiseaduse ja seadusega.

5. Seepeale andis Keila Vallavolikogu 21. juunil 1999. a välja määruse nr 55 "Keila Vallavolikogu

26. mai 1999 määruse nr 50 muutmine". Määrusega tühistati Keila Vallavolikogu 26. mai 1999. a

määruse nr 50 "Keila Vallavolikogu 28. oktoobri 1998 määruse nr 36 muutmine" punkt 2 ja sõnastati

see järgmiselt: "Käesolev määrus jõustub 30. juunil 1999."

6. 6. detsembril 1999. a pöördus õiguskantsler Riigikohtusse taotlusega tunnistada kehtetuks vastuolu

tõttu Põhiseaduse ja seadusega:

Keila Vallavolikogu 28. oktoobri 1998. a määrus nr 36 "Keila valla haldusterritooriumil tulirelvadest

laskeharjutuste korraldamise korra kinnitamine";

Selle määrusega kinnitatud "Keila valla haldusterritooriumil tulirelvadest laskeharjutuste

korraldamise kord";

Keila Vallavolikogu 26. mai 1999. a määrus nr 50 "Keila Vallavolikogu 28. oktoobri 1998 määruse

nr 36 muutmine";

Keila Vallavolikogu 21. juuni 1999. a määruse nr 55 "Keila Vallavolikogu 26. mai 1999 määruse

nr 50 muutmine" punkt 1.

7. Õiguskantsler leiab oma taotluses, et Keila Vallavolikogu 26. mai 1999. a määrusest nr 50 nähtub

volikogu tahe asendada üksnes vallavolikogu 28. oktoobri 1998. a määruse nr 36 "Keila valla

haldusterritooriumil tulirelvadest laskeharjutuste korraldamise korra kinnitamine" preambulas sõnad

"paragrahvi 6 lõike 2 punktile 2" sõnadega "paragrahvi 6 lõike 3 punktile 2". Õiguskantsleri arvates

on mõlema määruse väljaandmisel hoidutud viimast 28. oktoobri 1998. a määrust nr 36 kooskõlla

Põhiseaduse ja seadusega ning täitmast tema ettepanekut.

Õiguskantsler nendib, et 21. juuni 1999. a määrus nr 55 on jõustatud kooskõlas seadusega, kuid selle

määruse punkt 1 on vastuolus Põhiseaduse ja seadusega. KOKS §-s 23 ei ole osundatud määruse

väljaandmise ajal alust, mille kohaselt valla- või linnavolikogu ühte ja sama määrust oleks õigus

volikogu äranägemisel jõustada kaks või enamgi korda.

Taotluses asutakse seisukohale, et Keila Vallavolikogu 28. oktoobri 1998. a määrus nr 36 "Keila valla

haldusterritooriumil tulirelvadest laskeharjutuste korraldamise korra kinnitamine" on seadusevastane

järgmistel põhjustel:

Põhiseaduse § 154 lg 1 sätestab: "Kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud

omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt." KOKS § 7 lg 1 sätestab, et volikogul ja

valitsusel on õigus anda üldaktidena määrusi. Seaduse alusel antavate õigusaktidena on valla- ning

linnavolikogude, aga samuti valla- ning linnavalitsuste üld- ja üksikaktid põhiseadusest tulenevalt

seaduse suhtes nii eksekutiiv- kui ka haldusaktid. Haldusaktid peavad olema kontrollitavad ning

antud nii seaduse alusel kui ka olemuslikult kohaliku elu küsimuse kohta. Õigustloovad haldusaktid

on kontrollitavad, kui nad on motiveeritud ja sisaldavad viidet konkreetsele seadusesättele, samuti ka

seaduse alusel ning täitmiseks antud õigusakti sättele. Kontrollitav motivatsioon antakse

normitehnika üldtunnustatud reeglite kohaselt õigusakti preambulas. Keila Vallavolikogu on määruse

nr 36 preambulas viidanud määruse alusena KOKS § 6 lg 2 p-le 2. Sellist viidatud sätet aga KOKS-s

ei ole ja seetõttu pole määrus kontrollitav.

Keila Vallavolikogu 28. oktoobri 1998. a määrusega nr 36 kinnitati "Keila valla haldusterritooriumil

tulirelvadest laskeharjutuste korraldamise kord", milles määratletakse Relvaseaduses juba kasutatud

mõisteid. Volikogu pole pädev määratlema seaduses juba määratletud mõisteid.

Naabrusõiguse käsitamine Korra punktis 1 on vastuolus Põhiseaduse ja Asjaõigusseadusega.

Ohutusnõuete kehtestamine lasketiirudele ja laskepaikadele, samuti muude piiravate nõuete

kehtestamine ei ole antud kohaliku omavalitsuse pädevusse. Need nõuded kehtestatakse vastavalt

Relvaseaduse § 1 lg-le 3 ja § 58 lg-le 5 Vabariigi Valitsuse määratud korras.

Korra punktid 2 ja 3, mis reguleerivad litsentseeritud laskeharjutuste korraldajate tegevust ja

erilubade taotlemist Keila Vallavalitsuselt, on vastuolus Põhiseaduse ja seadusega, sest nendega

reguleeritakse samuti riigielu küsimusi. Neid küsimusi reguleerivad Relvaseaduse § 48 lg-d 1 ja 2,

§ 58 lg 10 ja Metsaseaduse § 32 lg 4.

Korra alapunkt 3.4, mis näeb ette edasikaebe korra Keila Vallavalitsuse otsuse peale, piirab

Põhiseaduse § 15 lg-s 1 sätestatud igaühe õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral

kohtusse.

Piiratud on Vabariigi Valitsuse seaduse § 85 lg-tes 1-4 sätestatud maavanema õigust seaduslikkuse

järelevalveks.

8. 27. jaanuaril 2000, päev pärast Riigikohtu istungit, tunnistas Keila Vallavolikogu vaidlustatud

määrused kehtetuks.

II. ÕIGUSLIK PÕHJENDUS

Asjaosaliste põhjendused

9. Riigikohtu istungil täpsustas õiguskantsleri esindaja kantsleri taotlust. Täpsustatud taotluse

kohaselt leiab õiguskantsler, et Keila Vallavolikogu 28. oktoobri 1998. a määrus nr 38 "Keila valla

haldusterritooriumil tulirelvadest laskeharjutuste korraldamise korra kinnitamine" ja sellega

kinnitatud "Keila valla haldusterritooriumil tulirelvadest laskeharjutuste korraldamise kord" ning

määrus 26. mai 1999. a nr 50 ja 21. juuni 1999. a määruse nr 55 punkt 1 on vastuolus Põhiseaduse

§ 32 lõikega 2 ning § 154 lõikega 1, KOKS § 6 lg-tega 1 ja 2 ning lg 3 p-dega 1 ja 2, Relvaseaduse

§ 1 lg-tega 1 ja 3 koostoimes §-ga 2 ning sama seaduse § 48 lg-tega 1, 2, ja 6, §-ga 58,

Asjaõigusseaduse §-ga 140 koostoimes § 143 lg-dega 1 ja 2, Vabariigi Valitsuse seaduse § 85 lg-tega

1-4. Õiguskantsleri esindaja rõhutas, et vaidlustatud määrustega ületas Keila Vallavolikogu oma

pädevust, reguleerides riigielu küsimusi.

10. Keila valla esindaja seletas kohtuistungil, et vajaduse reguleerida Keila valla haldusterritooriumil

laskeharjutuste korraldamist tingis Klooga laskevälja kasutamine kaitsejõudude poolt. Kuna

kaitsejõudude poolt laskeharjutustel ohutuse tagamine on Relvaseaduses sätestatud korras

reguleerimata, siis valla elanike ohutuse ja naabrusõiguste tagamiseks võttis volikogu vastu

laskeharjutuste korraldamise korra.

11. Justiitsminister oma kirjalikus arvamuses ja tema esindaja kohtuistungil pidasid õiguskantsleri

taotlust osaliselt põhjendatuks. Ohutuse tagamine on Põhiseaduse üldpõhimõte ja üksikisikute

põhiõiguste tagamise vahend, mistõttu ei saa eitada Keila Vallavolikogu õigust määruse

kehtestamiseks. Samas on laskeharjutuste korraldamiseks loa nõudmine volikogu poolt määratud

tingimustel vastuolus Põhiseadusega. Vastuolu Põhiseaduse § 15 lg-ga 1 ja Vabariigi Valitsuse

seaduse § 85 lg-tega 1-4 puudub. Õiguskantsleri taotlus tunnistada kehtetuks Keila Vallavolikogu

26. mai 1999. a määrus nr 50 ei ole põhjendatud. Tegemist ei ole õigusliku aluse muutmisega, vaid

tühise tähtsusega kirjavea parandamisega. Vallavolikogu 21. juuni 1999. a määruse nr 55 punkt 1 on

vastuolus Põhiseadusega.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi seisukoht

12. Eesti Vabariigi kaitseministri 28. veebruari 1997. a käskkirjaga nr 47 jäeti riigi omandisse Klooga

laskevälja maaüksus asukohaga Harju maakond, Keila vald, Klooga alevik. Maaüksuse pindala on

792,2 ha ja selle sihtotstarve on riigikaitsemaa. Laskevälja maaüksus anti kaitseministri 17. märtsi

1997. a käskkirjaga nr 53 Eesti Rahuvalve Üksikkompanii valdusesse.

13. Relvaseaduse § 1 lg 3 kohaselt kehtestatakse kaitsejõudude lasketiirudele ja laskepaikadele

esitatavad nõuded ja kasutamise kord Vabariigi Valitsuse või tema volitatud ministri määrusega, kui

seadus ei sätesta teisiti. Vabariigi Valitsuse 2. detsembri 1997. a määrusega nr 235 anti

kaitseministrile volitus kehtestada kaitsejõudude lasketiirudele ja laskepaikadele esitatavad nõuded ja

kasutamise kord. 1. veebruaril 2000 teatas kaitseminister Riigikohtule, et kaitsejõudude lasketiirudele

ja laskepaikadele kehtestatavad nõuded ja kasutamise kord on kooskõlastamisel Kaitsejõudude

Peastaabis ja kehtestatakse kaitseministri poolt lähemal ajal. Seega oli Keila Vallavolikogu määruse

vastuvõtmise ajal laskeharjutuste korraldamine kaitsejõudude laskepaikades kaitseministri määrusega

õiguslikult reguleerimata.

14. Laskeharjutused on seotud ohuga inimeste elule ja tervisele. Seetõttu peavad laskepaikadele

esitatavad nõuded ja kasutamise kord tagama, et relvade kasutamine ei ohustaks laskepaikades ning

nende läheduses viibivaid inimesi, sh kaitseväelasi.

Igaühe õigust elule ja tervisele kaitseb Põhiseadus (§-d 16 ja 28). Põhiseaduse § 14 kohaselt on

õiguste ja vabaduste tagamine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohaliku omavalitsuse

kohustus. Kui mõni reguleerimist vajav valdkond on seotud ohuga elule või tervisele, siis vahetegu

riigi- ja kohaliku elu küsimuste vahel pole määrav. Kohalik omavalitsusorgan peab aga jälgima, et

tema õigusakt oleks kooskõlas Põhiseaduse ja seadustega.

15. Lähtudes Relvaseaduse § 1 lg-st 3 on Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium

seisukohal, et see seadus ei reguleeri kaitsejõudude lasketiirude ja laskepaikade rajamise, pidamise ja

kasutamise korda. Relvaseaduse § 58 sätestab nõuded üksnes tsiviillasketiirudele ja -paikadele. Keila

Vallavolikogu poolt Korra punktis 3 sätestatud laskeharjutuste korraldaja kohustus taotleda

vallavalitsuselt eriluba on vastuolus Relvaseaduse §-ga 58.

Vastavalt Relvaseaduse § 58 lg-le 6 annab loa laskevõistluste või -harjutuste läbiviimiseks

politseiprefektuur kohaliku omavalitsuse täitevorgani nõusolekul. Riigikohus soostub seega

õiguskantsleri põhjendusega, et volikogu poolt kehtestatud loakord ei olnud seadusega kooskõlas.

16. Seetõttu tunnistab kolleegium Keila valla haldusterritooriumil tulirelvadest laskeharjutuste korra

vastuolus olevaks Relvaseadusega.

17. Kuna Keila Vallavolikogu 27. jaanuaril k. a tühistas õiguskantsleri poolt vaidlustatud määrused,

siis ei pea Riigikohus vajalikuks anda hinnangut õiguskantsleri taotluses esitatud teistele põhistustele

ega saa ka neid määrusi kehtetuks tunnistada.

18. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on seisukohal, et senikaua, kui Vabariigi Valitsus või

tema poolt volitatud minister pole määranud kindlaks nõudeid kaitsejõudude laskepaikadele ja nende

kasutamise korda, ei tohi sellistes laskepaikades laskeharjutusi korraldada.

Juhindudes Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 4 lg 1 p-st 4, Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium

o t s u s t a b:

Tunnistada, et Keila Vallavolikogu poolt kehtestatud Kord Keila valla haldusterritooriumil

tulirelvadest laskeharjutuste korraldamise kohta oli seadusevastane.

Otsus jõustub väljakuulutamisest, on lõplik ega kuulu edasikaebamisele.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi esimees

U. Lõhmus