3-1-1-34-00 · Riigikohus

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 7. märtsil 2000 3-1-1-34-0 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Ott Järvesaar ning Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja I. V. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi. Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa I. V. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel ja riigiprokurör Marge Püss. Asjaolud ja menetluse käik 1. Narva Linnakohtu 5. oktoobri 1999. a otsusega tunnistati I. V. süüdi KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning talle mõisteti karistuseks vabadusekaotus kuueks kuuks. KrK § 41 alusel liideti mõistetud karistus eelmise kohtuotsusega mõistetud kandmata karistusele ja lõplikuks karistuseks loeti kaks aastat vabadusekaotust. KrK § 47 alusel vabastati I. V. karistuse kandmisest tingimisi kaheaastase katseajaga. Sama otsusega mõisteti süüdi R. L., kelle osas kohtuotsust vaidlustatud ei ole. 2. Narva Linnakohtu 5. oktoobri 1999. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Narva prokuratuuri abiprokurör Silvi Erro, kes taotles linnakohtu otsuse tühistamist I. V.-le ebaõige karistuse mõistmise motiivil ja palus karistada teda vabadusekaotusega kaheks aastaks poolkinnises vanglas. 3. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 27. detsembri 1999. a otsusega tühistati Narva Linnakohtu 5. oktoobri 1999. a otsus osaliselt, s.o I. V. vabastamise osas karistuse kandmisest tingimisi katseajaga KrK §-de 47 ja 471 alusel ja vabadusekaotuse kandmise koha määramise osas. Linnakohtu poolt mõistetud kuuekuulisele vabadusekaotusele liideti KrK § 41 alusel Narva Linnakohtu 26. juuni 19995. a otsusega mõistetud karistus täielikult ning lõplikuks karistuseks mõisteti I. V.-le kaks aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. I. V. karistuse hulka arvati eelvangistuses viibitud aeg 3. detsembrist kuni 27. detsembrini 1999. a, s.o 25 päeva. Karistuse kandmise alguseks määrati 28. detsember 1999. a. Muus osas jäeti linnakohtu otsus muutmata, apellatsioonprotest rahuldati osaliselt. Kriminaalkolleegium märkis muuhulgas, et prokuröri taotlus, määrata I. V. karistuse kandmise kohaks poolkinnise vangla, on põhjendamatu. Ringkonnakohus asus seisukohale, et I. V. on KrK § 23 lg 7 mõttes isik, kes on varem vabadusekaotuslikku karistust kandnud, kuna teda on Narva Linnakohtu 17. detsembri 1993. a otsusega karistatud vabadusekaotusega kaheksaks kuuks ja seitsmeks päevaks, kuigi KrK § 45 alusel arvestas linnakohus karistuse tähtaja hulka tema eelvangistuse aja 11. veebruarist 1993. a kuni 10. oktoobrini 1993. a ning luges sellega mõistetud karistuse kantuks. Ringkonnakohtu otsuses märgiti: "? , et kuna linnakohus luges eelvangistuse aja karistuse hulka ja luges karistuse kantuks, siis võib teha järelduse, kohtualune I. V. kandis vabadusekaotuslikku karistust". Tulenevalt eeltoodust määras ringkonnakohus süüdimõistetu karistuse kandmise kohaks kinnise vangla. Menetlus Riigikohtus 4. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 27. detsembri 1999. a otsuse peale esitas kassatsioonprotesti riigiprokurör Rita Hlebnikova, kes taotleb kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu kohtuotsuse osalist tühistamist I. V. karistuse kandmise koha osas ja KrK § 23 lg 6 alusel I. V. karistuse kandmise kohaks poolkinnise vangla määramist. Protestis märgitakse, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt loetakse isik varem vabadusekaotust kandnuks juhul, kui tema kinnipidamiskohas viibimise aluseks oli süüdimõistev kohtuotsus. Prokurör leiab, et I. V. on küll Narva Linnakohtu 17. detsembri 1993. a otsusega karistatud vabadusekaotusliku karistusega, kuid kohus luges karistuse kantuks tõkendina vahi all oldud ajaga, seega ei ole I. V. varem vabadusekaotust kandnud. 5. Riigikohtu istungil jäi prokurör kassatsioonprotesti juurde ja taotles selle rahuldamist. Kaitsja toetas kassatsioonprotesti ja taotles samuti selle rahuldamist. 6. Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis, et Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 27. detsembri 1999. a otsus I. V. süüdistusasjas kuulub kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu osaliselt tühistamisele. Asjas on võimalik teha uus otsus, raskendamata süüdismõistetu olukorda, kuna ei ole vaja täiendavalt tõendeid koguda ega muuta olemaolevatele tõenditele antud hinnangut. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi poolt kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine seisneb KrK § 23 lg 7 ebaõiges tõlgendamises ja selle kui kohaldamisele mittekuulunud seaduse kohaldamises ning kohaldamisele kuulunud KrK § 23 lg 6 mittekohaldamises. 7. KrK § 23 lg 7 kohaselt kannavad kinnises vanglas karistust varem vabadusekaotust kandnud või esimese astme kuriteo toimepannud isikud. I. V.-le määras ringkonnakohtu kriminaalkolleegium karistuse kandmise kohaks kinnise vangla, kuna luges ta isikuks, kes on varem vabadusekaotust kandnud. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks selgitada, et seaduse mõtte kohaselt tuleb ?varem vabadusekaotust kandnud? isiku all mõista isikut, kes varem toimepandud kuriteo eest oli süüdi mõistetud ja karistatud vabadusekaotusega ning kandis selle karistuse ära vabadusekaotuse kandmise kohas, millisteks KrK § 23 lg 3 kohaselt on kinnine, poolkinnine või avavangla. Täitemenetluse seadustiku § 169 lg 1 ja lg 3 kohaselt paigutatakse isikud, kelle suhtes on kohtueelse menetluse ajaks või kohtumenetluse ajal tõkendina kohaldatud vahistamist (eelvangistuses peetav) juurdlusorgani või uurija vahistusmääruse alusel ja kohtu loal või kohtumääruse alusel eelvangistusmajja või vangla eelvangistusosakonda või politsei arestimajja või arestikambrisse. Seega ei saa eelvangistuses pidamise kohta võrdsustada vabadusekaotuse kandmise kohaga KrK § 23 lg 3 mõttes. Narva Linnakohtu 17. detsembri 1993. a otsusega mõisteti I. V. karistuseks vabadusekaotus kaheksaks kuuks ja seitsmeks päevaks. KrK § 45 alusel arvestas linnakohus karistuse tähtaja hulka eelvangistuse aja 11. veebruarist 1993. a kuni 10. oktoobrini 1993. a ning luges sellega I. V.-le mõistetud karistuse kohtuotsuse kuulutamise ajaks kantuks. Seega on I. V. varem viibinud vaid eelvangistuses ja ta ei ole kandnud vabadusekaotust KrK § 23 lg-s 3 loetletud asutustes. Eeltoodu alusel on ringkonnakohtu kriminaalkolleegium ekslikult lugenud I. V. isikuks kes on varem vabadusekaotust kandnud. KrK § 23 lg 6 kohaselt peab I. V. temale mõistetud vabadusekaotust kandma poolkinnises vanglas. 8. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 27. detsembri 1999. a otsuse resolutiivosa p-s 1 on ebatäpsus, mis seisneb selles, et Narva Linnakohtu 5. oktoobri 1999. a otsus on tühistatud muuhulgas ka I. V.-le mõistetud vabadusekaotuse kandmise koha määramise osas. Narva Linnakohtu otsuse resolutiivosast nähtub, et linnakohus ei ole I. V.-le mõistetud karistuse kandmise kohta määranud (vt tl 405). Nimetatud ebatäpsus on võimalik samuti kõrvaldada Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt uue otsuse tegemisega. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 3 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s: 1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 27. detsembri 1999. a kohtuotsus I. V. süüdistusasjas osas, millega tühistati Narva Linnakohtu 5. oktoobri 1999. a kohtuotsus vabadusekaotuse kandmise koha määramise osas ning määrati karistuse kandmise kohaks kinnine vangla. 2. I. V. karistuse kandmise kohaks lugeda poolkinnine vangla. 3. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. 4. Kassatsioonprotest rahuldada. 5. Välja mõista I. V.-lt riigi eelarve tuludesse kohtukulu 867 krooni 30 senti kaitsjatasu katteks. Kohtuotsus jõustub 7. märtsil 2000. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Peeter Vaher Liikmed Ott Järvesaar, Jüri Rätsep