3-2-1-23-00 · Riigikohus

3-2-1-23-00

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 2. märtsil 2000. a

Gennadi Rumjantsevi hagi AS EVK Grupp vastu ühekordse toetuse saamiseks seoses hageja

kui turvatöötaja invaliidistumisega.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja T. Vernik vaatas

kirjalikus menetluses 7. veebruaril 2000. a läbi AS EVK Grupp kassatsioonkaebuse alusel Tartu

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. novembri 1999. a otsuse tsiviilasjas nr II-2-254/99.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

Viljandi Maakohtu 26. märtsi 1999. a otsusega rahuldati Gennadi Rumjantsevi hagi ning kostjalt

mõisteti välja ühekordne toetus 76 245 krooni

Kohus tuvastas, et G. Rumjantsev töötas alates 3. veebruarist 1995. a turvatöötajana Viljandi

Valvekeskuses, kelle õigusjärglaseks on AS EVK Grupp. Hageja töökohustuseks olid väljasõidud

häire korral. 2. detsembril 1996. a tungiti kallale valvatavale objektile. Kallaletungija kinnipidamisel

sündmuskohal toimus rüselus, mis tipnes lasuga teise turvatöötaja T. Henki relvast. Hageja sai

haavata töökohustuste täitmisel kuritegeliku ründe tõkestamisel teise turvatöötaja relvast. Tekitatud

kehavigastus põhjustas II grupi invaliidsuse.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt maksab tööandja turvateenistuse seaduse (TTS) § 20 lg 1 p 1

kohaselt turvatöötajale, kellele tööülesannete täitmisel tekitati seoses kallaletungiga kehavigastus, mis

põhjustas invaliidistumise, ühekordset toetust I ja II grupi invaliidsuse korral kahe ja poole aasta

palga ulatuses.

TTS §-s 20 ei ole mõiste "kallaletung" seotud objekti ega ka subjektiga, samuti puudub viide tahtluse

vormile. Seega ei pea turvatöötaja olema kallaletungi vahetu objekt. Hageja invaliidistus teise isiku

tegevuse tulemusena. Seaduse mõtte kohaselt peab iga turvatöötaja olema turvateenistuses oleku ajal

õiguslikult kaitstud ja julgestatud tagatistega. TTS § 20 lg 1 p 1 sätestatud toetus on kahju

tekitamisest tulenevatest kohustistest eraldiseisev turvatöötaja tagatis. Kuivõrd T. Henk pani toime

teo, mille suhtes algatati kriminaalsasi, mis lõpetati leppimise, mitte aga kuriteokoosseisu puudumise

tõttu, ja määruses märgitakse T. Henki poolt hagejat kahjustavat tegevust, siis on alus TTS § 20 lg 1

p 1 kohaldamiseks. Tegemist on seoses kallaletungiga tekitatud kehavigastusega, mis põhjustas

hageja invaliidistumise.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata. TTS § 20 kohaldamiseks tuleb tuvastada, kas

töötaja täitis tööülesandeid, kas toimus kallaletung ning kas kehavigastus tekkis seoses tööülesannete

täitmisega. Vaidlust pole selles, et hagejale tekitati invaliidistumise põhjustanud kehavigastus ajal,

mil ta täitis tööülesandeid, mis tulenesid kallaletungist valvatavale objektile. Seega oli tuvastatud, et

hageja täitis tööülesandeid seoses ründega valvatavale objektile ning sai sealjuures kehavigastuse.

Ringkonnakohus pidas põhjendamatuks kostja väidet, et puudus põhjuslik seos kinnipeetava isiku

käitumise ja saabunud tagajärje vahel.

II. Kassatsioonkaebus ja põhjendused

Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta

hagi rahuldamata. TTS § 20 lg 1 p 1 tõlgendamisel tuleb lähtuda Vabariigi Valitsuse 13. detsembri

1994. a määrusega nr 459 kinnitatud "Tööülesannete täitmisel invaliidistunud turvatöötajale ja

tööülesannete täitmisel hukkunud turvatöötaja ülalpidamisel olnud perekonnaliikmetele või omastele

toetuse määramise ja maksmise korra" (korra) punktist 1.1, mille kohaselt makstakse ühekordset

toetust turvatöötajale, kellele tema tööülesannete täitmisel tungiti kallale ja tekitati kehavigastus, mis

põhjustas invaliidsuse. Seega saab TTS § 20 lg 1 tõlgendada selliselt, et toetust makstakse vaid siis,

kui toimus kallaletung turvatöötajale endale ning selle tagajärjel tekitati talle kehavigastus.

Käesoleval juhul ei toimunud kallaletung mitte turvatöötajale, vaid valvatavale objektile. Hageja

invaliidistumine oli põhjuslikus seoses küll kallaletungiga kaitstavale objektile ning kaastöötaja

õigusvastase käitumisega, kuid see polnud põhjustatud otsesest ründest G. Rumjantsevi tervisele.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Vastuses kassatsioonkaebusele palus hageja kaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata

jätta. Vastuses leitakse, et korra p 1.1 ei saa olla turvateenistuse seadusest tulenevate õiguslike

garantiide kitsendava tõlgendamise aluseks.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebus ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse muutmiseks.

Ei saa nõustuda kaebaja väitega, et TTS § 20 lg 1 tõlgendamisel tuleb lähtuda korra p 1.1. TTS § 20

lõikes 4 delegeeriti Vabariigi Valitsusele sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud toetuste

arvutamise korra kehtestamine. Toetuse saamise aluste kehtestamist Vabariigi Valitsusele ei

delegeeritud, need sätestati turvateenistuse seaduses.

Tööandja vastutus on kehtestatud seoses kallaletungiga kaasneva kõrgendatud ohuga turvatöötajale.

Turvateenistuse seaduse §-s 20 lg 1 ei piirata kallaletungi objekti ainult turvatöötajaga. Seega tuleb

kallaletungi all osundatud normi mõttes mõista ka rünnet valvatavale objektile. Seejuures ei kujuta

ohtu mitte ainult kallaletungija, vaid oht võib lähtuda ka teiste isikute tegevusest, mis on seotud

kallaletungiga valvatavale objektile. Osundatud norm ei sea tööandja vastutust sõltuvusse sellest,

kelle tegevus turvatöötaja kehavigastuse ja invaliidistumise põhjustas. Küll peab turvatöötajale

kehavigastus olema tekitatud tööülesannete täitmisel ja seoses kallaletungiga. Vaidlust pole selles, et

hageja invaliidistumine oli põhjuslikus seoses kallaletungiga kaitstavale objektile. Olles tuvastanud

invaliidistumise põhjustanud kehavigastuse tekkimise asjaolud - tööülesannete täitmise ajal

kallaletungi valvatavale objektile ja kallaletungija kinnipidamisel hagejale kehavigastuse tekitamise

kaastöötaja poolt, on kohtud põhjendatult kohaldanud TTS § 20 lg 1.

Juhindudes TsMS §-st 362 p 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. novembri 1999. a otsus jätta muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

J. Odar, H. Jõks, T. Vernik