3-3-1-2-003-3-1-2-00 · Riigikohus

3-3-1-2-00 OTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 28. veebruaril 2000 Hoiupanga Liisingu AS kassatsioonkaebuse läbivaatamine HKS § 5 lg. 1 kohaldamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann vaatas 10. veebruaril 2000 avalikul kohtuistungil läbi Hoiupanga Liisingu AS kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu 19. novembri 1999. a. otsuse peale haldusasjas nr. II-3/209/99. Protsessiosalistena võtsid istungist osa Hoiupanga Liisingu AS esindaja vandeadvokaadi abi Toomas Vaher ja Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse esindaja vandeadvokaadi vanemabi Karl Kask. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. Hoiupanga Liisingu AS esitas 3. juunil 1998 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille kohaselt sõlmis ta 6. augustil 1997 aktsiaseltsiga Vana Müüri kapitalirendilepingud viimasele kuue veoki ja haagise rendile andmise kohta. Tulenevalt kapitalirendilepingutest omandas Hoiupanga Liisingu AS need sõidukid osaühingult Pentafleks. Kaebaja väitis, et tuginedes Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse poolt väljastatud sõidukite registreerimistunnistustele, ei tekkinud tal kahtlust sõidukite olemasolus ja seetõttu kandis ta OÜ Pentafleks arveldusarvele viimase poolt esitatud arve alusel 9 116 916 krooni. 26. augustil 1997 väljastas Eesti Riiklik Autoregistrikeskus nimetatud sõidukite kohta registreerimistunnistused, milles on märgitud sõidukite omanikuks Hoiupanga Liisingu AS. Vastavalt kapitalirendi lepingutele oli Vana Müüri AS kui rentnik volitatud Hoiupanga Liisingu AS esindajana sõidukid osaühingult Pentafleks vastu võtma. 13. novembril 1997 pöördus kaebaja poole Vana Müüri AS esindaja ja teatas, et talle pole sõidukeid üle antud. Selgitamaks sõidukitega seonduvaid asjaolusid pöördus Hoiupanga Liisingu AS 14. novembril 1997 avaldusega Riigi Kaitsepolitseiameti poole. Kaitsepolitseamet algatas kriminaalasja kelmuse, s.o. KrK § 143 lg. 2 p. 1 tunnustel. Eeltoodu põhjal taotles Hoiupanga Liisingu AS tunnistada täielikult seadusevastasteks Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse poolt teostatud alljärgnevad toimingud: 1) nimetatud sõidukite esmaregistreerimine 29. ja 31. mail 1997 ning 6. ja 7. juunil 1997, mil nende sõidukite omanikeks märgiti AS Klepta ja AS Ovis; 2) 30. mail 1997, 7. ja 9. juunil 1997 nende sõidukite osas autoregistrisse sissekannete tegemine omaniku vahetumise kohta, s.o. OÜ Pentafleks sõidukite omanikuna registrisse kandmine; 3) Hoiupanga Liisingu AS sõidukite omanikuna autoregistrisse sissekandmine 26. augustil 1997; 4) 26. augustil 1997 nende sõidukite kohta registreerimistunnistuste väljastamine; 5) nendele sõidukitele riiklike registreerimismärkide väljastamine; 6) nimetatud sõidukite osas enne igakordse sissekande tegemist autoregistrisse tehasetähise kontrollimata jätmine ja 7) nimetatud sõidukite osas sõidukite esmaregistreerimisel, samuti enne igakordse sissekande tegemist autoregistrisse omaniku vahetumisel liikluskindlustuse poliiside olemasolu kontrollimata jätmine. Tallinna Halduskohtu 3. juuni 1999. a. otsusega haldusasjas nr. 3-33/99 rahuldati Hoiupanga Liisingu AS kaebus osaliselt ning tunnistati kaebuses märgitud veokite ja haagiste osas täielikult

seadusevastasteks Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse toimingud 26. augustil 1997 autoregistrisse tehtud sissekannete tegemisel sõidukite omaniku vahetumise kohta ja nendele sõidukitele registreerimistunnistuste väljastamise. Halduskohus asus seisukohale, et kaebuse esitaja õigusi võivad rikkuda ebaõiged andmed autoregistris ainult kaebaja, mitte aga kolmandate isikute kohta. Kohus leidis, et Liiklusseaduse § 11 lg. 2 ja 3, Andmekogude seaduse § 3 lg. 3, § 18 lg. 2 p. 2 ja § 31, teede- ja sideministri 31. detsembri 1997. a. määrusega nr. 46 kinnitatud "Hallatava riigiasutuse Eesti Riiklik Autoregistrikeskus põhimäärus" punkti 2 järgi on Eesti Riiklik Autoregistrikeskus riikliku autoregistri pidaja. Selle registri eesmärgiks on koguda ja säilitada aktuaalses ning arhiiviregistris usaldusväärset teavet Eestis alaliselt või ajutiselt registreeritud sõidukite ja nende tehnoseisundi ning Eestis väljastatud sõiduki juhilubade ning nende kehtivusaja kohta. Andmekogude seaduse § 7 lg. 1 järgi on vastutav töötleja kohustatud tagama andmekogu pidamise ja selles sisalduvate andmete töötlemise täies vastavuses seaduse ja seaduse alusel vastuvõetud õigusaktidega. Tulenevalt Eesti Riikliku Autoregistri põhimääruse punktidest 1, 9, 10 ja 11 peavad registri andmed olema õiged ja vastama tegelikkusele. Kaitsepolitsei 5. mai 1998. a. kirjast nr. 1542 selgub, et Rootsi politsei- ja tolliasutustest ning Eesti Piirivalveametist saadud andmete kohaselt ei ole nimetatud sõidukeid Rootsis registreeritud, Eestis piiriületust ei ole fikseeritud. Kuna kaebuses märgitud sõidukid pole Eestisse saabunud, siis järelikult ei ole autoregistrikeskus nimetatud sõidukite osas 26. augustil 1997 muudatuste vormistamisel sõiduki omaniku vahetumise kohta kontrollinud sõiduki tehasetähist ega dokumentide vastavust, samuti sõidukil kehtiva liikluskindlustuse poliisi olemasolu. Sellega rikuti teede- ja sideministri 19. septembri 1994. a. määrusega nr. 57 kinnitatud "Mootorsõidukite ja haagiste riikliku registreerimise eeskirja" punkte 18, 22 ja 29. 14. juunil 1999 esitas Eesti Riiklik Autoregistrikeskus apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tallinna Halduskohtu 3. juuni 1999. a. otsuse ja teha uus otsus ning jätta Hoiupanga Liisingu AS kaebus rahuldamata. Apellant leidis, et halduskohus kohaldas seadust vääralt ja rikkus oluliselt protsessiõiguse norme. 15. juunil 1999 esitas Hoiupanga Liisingu AS apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsuse osas, millega jäeti kaebus rahuldamata, ja teha uus otsus ning rahuldada kaebus ja tunnistada vaidlustatud toimingud täielikult seadusevastasteks. Apellandi arvates rikuvad mistahes valed andmed autoregistris sõiduki omanikuks märgitud isiku õigusi. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 19. novembri 1999. a. otsusega haldusasjas nr. II- 3/209/99 rahuldati Riikliku Autoregistrikeskuse apellatsioonkaebus ja jäeti rahuldamata Hoiupanga Liisingu AS apellatsioonkaebus. Selle kohtuotsusega tühistati Tallinna Halduskohtu 3. juuni 1999. a. otsus osaliselt, s.o. osas, millega rahuldati Hoiupanga Liisingu AS kaebus Riikliku Autoregistrikeskuse toimingute seadusevastaseks tunnistamiseks, ja tehti uus otsus ning jäeti Hoiupanga Liisingu AS kaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt pole halduskohus kindlaks teinud, millist kaebuse esitaja subjektiivset õigust on vaidlustatud ja seadusevastaseks tunnistatud toimingutega rikutud. Ringkonnakohus märkis, et vaidlustatud "toimingutega kanti kaebuse esitaja sõidukite uue omanikuna registrisse vastavalt tema enda poolt esitatud avaldusele ja

selles toodud andmetele. Hoiupanga Liisingu AS ei ole pöördunud ARK-e poole, et väidetavalt ebaõiged andmed tegelikkusega vastavusse viia. Seega andmete õigsuse üle vaidlust pole tekkinud". Ringkonnakohus märkis, et meelevaldne ja õigusliku aluseta on kaebuse esitaja väide, et "autoregister riikliku registrina on loodud tagamaks isikutevahelise tsiviilkäibe kindlus". Andmekogude seaduse § 31 järgi luuakse riiklik register ministeeriumi seadusekohaste ülesannete täitmiseks. Autoregister on loodud EV Teede- ja Sideministeeriumi poolt Liiklusseadusest tulenevate ülesannete täitmiseks ja peab tagama, et liikluses osalevad üksnes tehnilistele nõuetele vastavad sõidukid. Vaidlustatud toimingutega ei ole rikutud kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi. Kui vaidlustatud toimingud ei riku kaebuse esitaja õigusi, ei pea kohus kontrollima seda, kas nende toimingute tegemisel järgiti õigusnorme. Seega tuleb jätta Hoiupanga Liisingu AS kaebus rahuldamata. 17. detsembril 1999 esitas Hoiupanga Liisingu AS selle otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus. Kassaator leiab, et ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti HKS § 5 lg. 1 ja kitsendas sellega kassaatori kaebeõigust. Autoregister on riiklik register, mille pidamisel ja millesse andmete kogumisel lähtutakse registri usaldusväärsuse printsiibist. Kassaator on seisukohal, et kui autoregistrisse on sõidukite kohta kantud mistahes valeandmeid, siis need valeandmed registris rikuvad sõiduki omanikuna märgitud isiku õigusi. Sõidukite omanikuna autoregistrisse kandmine 26. augustil 1997 ja sellele eelnenud ning sellega kaasnenud toimingud andsid kassaatorile aluse heauskselt eeldada, et ta saab need sõidukid enda omandisse ja kaudsesse valdusse, ning et sõidukite olemasolu ja tehniline vastavus Eestis kehtivatele nõuetele on väljaspool kahtlust. Riikliku Autoregistrikeskuse töötajad lõid vaidlustatud ebaseaduslike toimingutega nende kogumis tahtlikult või ettevaatamatult võimalused ja eeldused kassaatori suhtes kriminaalkuriteo (kelmuse) tunnustega teo toimepanekuks ning aitasid sellega kuriteole kaasa. Vaidlustatud toimingutega põhjustati olukord, kus kassaatori esindaja arvas heauskselt, et tasub ostu-müügi hinna reaalselt eksisteerivate, Eestis asuvate ja autoregistrisse kantud sõidukite eest. Kui Riikliku Autoregistrikeskuse töötajad oleksid registreerimisega kaasnevad kohustuslikud toimingud teostanud kooskõlas õigusaktidega, olnuks kassaatorite kahju tekkimine välistatud. Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leiab Eesti Riiklik Autoregistrikeskus, et ringkonnakohus kohaldas tol ajal kehtinud HKS § 5 lg. 1 õigesti. HKS § 8 lg. 4 kohaselt pidi kassaator põhjendama, miks ta luges vaidlustatud toiminguid oma õigusi rikkuvaks. Vastustaja leiab, et kassaatori poolt esile toodud väidetav õiguste rikkumine pettuse, kelmuse ja kahju tekkimise motiivil eeldab kehtetute tehingute, kuriteo ja kahju olemasolu. Kuna selliseid asjaolusid ei esine, on kassaatori väited õiguste rikkumisest oletuslikud ja paljasõnalised. Kassaatori käsitlus autoregistri ja selle andmete õiguslikust tähendusest pole kooskõlas seadusega. Tutvunud esitatud materjalidega ja kuulanud ära protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium leidis: 1. Andmekogude seaduse § 31 järgi on riiklik register selle seaduse mõistes Vabariigi Valitsuse poolt seaduse või välislepingu alusel asutatud ühe või mitme ministeeriumi ja Riigikantselei

seadusekohaste ülesannete täitmiseks vajalik andmekogu. Sama seaduse § 32 lg. 1 kohaselt asutab riikliku registri Vabariigi Valitsus määrusega. Vabariigi Valitsuse 5. mai 1994. a. määrusega nr. 150 on kinnitatud "Eesti riikliku autoregistri põhimäärus", mille punkt 2 sätestab: "Autoregistri asutamise ja pidamise eesmärk on koguda ja säilitada aktuaalses ja arhiivregistris usaldusväärset teavet Eestis alaliselt või ajutiselt registreeritud sõidukite ja nende tehnoseisundi ning Eestis väljastatud sõiduki juhilubade ja nende kehtivusaja kohta. Autoregistri andmeid kasutatakse riigivõimu- ja valitsemisorganite tegevuses, majandusprotsesside analüüsimisel, suunamisel ja prognoosimisel ning operatiivtalituste tegevuses". Teede- ja sideministri 31. detsembri 1997. a. määrusega nr. 46 moodustati 1. jaanuarist 1998 Eesti Riiklik Autoregistrikeskus, kinnitati selle põhimäärus ja struktuur. Hallatava riigiasutuse Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse põhimääruse punkti 2 kohaselt on autoregistrikeskuse põhiülesanneteks Eestis kasutatavate autode, busside ja nende haagiste, mootorrataste ja motorollerite ühtse riikliku tehnikapoliitika ja mootorsõidukijuhtide väljaõppe ühtse riikliku poliitika elluviimine ning sõidukite ja mootorsõidukijuhilubade riikliku registri pidamine. Sama põhimääruse punkt 14 sätestab, et autoregistrikeskus peab vastavalt andmekogude seadusele ja autoregistri põhimäärusele riiklikku registrit registrikesktalituse kaudu. Registriandmete sisulise tõesuse ja õigeaegse esitamise eest registreerijatelt laekuvate andmete osas vastutab Eesti riikliku autoregistri põhimääruse punkti 14 alapunkti 1 järgi andmete esitaja. Kui on tekkinud kahtlusi andmete õigsuses, on registripidajal õigus sama põhimääruse punkti 16 alapunkti 3 alusel teha järelepärimisi registriandmeid esitanud isikule. Antud asjas on ringkonnakohus tuvastanud, et "vaidlustatud toimingutega kanti kaebuse esitaja sõidukite uue omanikuna registrisse vastavalt tema enda poolt esitatud avaldusele ja selles toodud andmetele". Asja materjalidest ei nähtu, et Riiklik Autoregistrikeskus või selle büroo oleks registreerijatelt laekuvaid registriandmeid muutnud omal algatusel või keeldunud registris muudatuste tegemisest. Hoiupanga Liisingu AS ei ole taotlenud registriandmete muutmist nimetatud veokite ja haagiste osas või nende kustutamist registrist. Seega leidis ringkonnakohus põhjendatult, et kaebuse esitaja enda poolt esitatud andmete kajastumine riiklikus autoregistris ei saa kuidagi rikkuda tema õigusi. 2. Kuni 31. detsembrini 1999 kehtinud Halduskohtumenetluse seadustiku (HKS) § 5 lg. 1 kohaselt võis halduskohtu pädevusse kuuluva vaidluse haldusorgani õigusakti või toimingu õiguspärasuse üle tõstatada isik, kes leidis, et õigusakt või toiming rikub tema õigusi või piirab tema vabadusi. Kui halduskohus leidis, et vaidlustatud õigusakt või toiming ei riku kaebuse esitaja õigusi, jättis halduskohus kaebuse rahuldamata ega pidanud andma hinnangut õigusakti või toimingu õiguspärasusele. Eeltoodud põhjustel ei kuulu kassatsioonkaebus rahuldamisele. Juhindudes HKMS §-dest 72 lg. 1 p. 1 ja 90 lg. 2, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: Jätta Hoiupanga Liisingu AS esindaja vandeadvokaadi abi Toomas Vaheri kassatsioonkaebus

rahuldamata. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 19. novembri 1999. a. otsus haldusasjas nr. II-3/209/99 muutmata. Kanda kautsjon riigieelarve tuludesse. Otsus jõustub 28. veebruaril 2000 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann