3-1-1-23-00 · Riigikohus

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 15. veebruaril 2000 3-1-1-23-0 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Jüri Ilvest ja Jüri Rätsep vaatas kassatsiooni korras läbi kriminaalasja A. U. süüdistuses KrK § 15 lg 2 - § 165 lg 2 p 1 ja § 204 lg 3 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu A. U., tema kaitsja vandeadvokaat Andres Saue ja riigiprokurör Tatjana Vassilevskaja. Asjaolud ja menetluse käik 1. A. U. oli antud kohtu alla süüdistatuna KrK § 204 lg 3 järgi selles, et tema, olles 26. jaanuaril 1999. a karistatud rahatrahviga mootorsõiduki juhtimise eest joobnuna, juhtis 19. aprillil 1999. a taas sõiduautot alkoholijoobes - seega Liikluseeskirja p 58.1. nõudeid eirates. KrK § 15 lg 2 - § 165 lg 2 p 1 järgi süüdistatuna oli A. U. antud kohtu alla selles, et ta tegi 19. aprillil 1999. a ülalkirjeldatud õigusrikkumise eest haldusõigusrikkumise protokolli koostamata jätmise eesmärgil konstaabel M. S.-le ja inspektor A. T.-le ettepaneku võtta temalt altkäemaksu 2000.- kr, asetades rahatähed politseiinspektorile sülle. Samuti peatas ta 20. aprilli 1999. a hommikul konstaabel M. S.-i ametiauto ja pani auto kindalaekasse viiesajakrooniseid rahatähti eesmärgiga, et viimane jätaks andmata ametliku käigu koostatud protokollile. Samal päeval pakkus A. U. juhtivkonstaabel V. J.-le altkäemaksu 2000.- kr eelmisel päeval toime pandud haldusõigusrikkumise eest karistusest vabanemiseks. Ükski nimetatud politseinikest pakutud raha vastu ei võtnud, mistõttu altkäemaksu andmine jäi lõpule viimata A. U. tahtest sõltumata. 2. Järva Maakohtu 22. oktoobri 1999. a otsusega mõisteti A. U. mõlemas talle esitatud süüdistustes õigeks. Kohus leidis, et uuritud tõendid ei kinnita veenvalt, et A. U. oli 19. aprillil 1999. a mootorsõidukit juhtides joobeseisundis. Kohus leidis, et politseinike poolt alkomeetri või indikaatorvahendi kasutamisele tuginev väide, et autojuht ei ole kaine, ei saa olla käsitatav tõendina, mis võimaldaks tunnistada isikut süüdi KrK § 204 lg 3 järgi. Kohtuotsuses märgitakse, et kuna alkoholijoove on kõrvalekalle isiku normaalsest psüühilisest seisundist, siis - kooskõlas KrMK § 58 lg-s 1 sätestatuga oleks tulnud joobe tuvastamiseks kindlasti määrata ekspertiis. Kohtuotsuses rõhutatakse, et igal juhul ei ole politseitöötaja see eriteadmistega isik, kes oleks pädev joovet tuvastama. Veel pidas kohus vajalikuks märkida, et seadusemuudatus, millega kehtestati KrK § 204 lg 3 kehtiv redaktsioon, jõustus 23. jaanuaril 1999. a. Kohtualust karistati halduskorras 19. jaanuari 1999. a rikkumise eest 26. jaanuaril 1999. a. Seega - leidis kohus - karistati A. U. enne seaduse jõustumist asetleidnud rikkumise eest. Puutuvalt altkäemaksu andmise katse süüdistusse leidis kohus, et lootes vältida võimalikku tüli või vaenusuhteid kohalike politseinikega, nõustus kohtualune lihtsameelselt pakkuma trahviks niipalju raha kui nõutakse, vaatamata sellele, et ta ei olnud alkoholijoobes. Samuti puudus kohtu arvates tegu, mida oleksid politseiametnikud saanud tegemata jätta või teha kohtualuse huvides, sest protokolli lihtne annulleerimine ei olnud kohtu arvates võimalik. Kohus leidis veel seda, et politseinike arvamust, et neile pakuti altkäemaksu, ei saa lugeda tõendiks põhjusel, et politseinikud käsitasid pakutavat raha samaaegselt ka trahvirahana. Kohtuotsuses nenditakse, et kaks esimest altkäemaksu pakkumist pole tõendatud ja raha panemist ametiauto kindalaekasse saab vaadelda üksnes trahviraha tasumisena. Samuti polnud kohtu arvates tõendatud altkäemaksu pakkumine V. J.-le. 3. Järva Maakohtu 22. oktoobri 1999. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Järva Prokuratuuri prokurör Anu Kaldasaun. Apellant leidis, et kohtualuse alkoholijoove tehti kindlaks vastavate mõõteriistadega kooskõlas seadusega, joovet kinnitasid tunnistajad ja ka A. U. ise esimesel seletuse andmisel. Peale selle ei nõudnud ta joobe olemasolu või selle puudumise tuvastamist arsti poolt. Viidates Riigikohtu lahendile 3-1-1-77-99 väitis apellant, et seadus ei välista kohtualuse vastutusele võtmist KrK § 204 lg 3 järgi. Protestis loeti ennastõigustavaks altkäemaksu andmise katset puudutavaid A. U. väiteid. Prokurör rõhutas, et kohtualust on varem korduvalt karistatud trahviga ja ta teadis trahvide maksmise korda. Lisaks sellele selgitati talle korduvalt, et trahvi pole võimalik jaoskonnas tasuda. Peale selle pakkus ta politseinikele reaalsest karistusest tunduvalt väiksemat rahasummat. 4. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. detsembri 1999. a otsusega tühistati Järva Maakohtu 22. oktoobri 1999. a õigeksmõistev otsus, A. U. tunnistati süüdi KrK § 204 lg 3 ja KrK § 15 lg 2 - § 165 lg 2 p 1 järgi ning talle mõisteti KrK § 204 lg 3 järgi karistuseks üks aasta vabadusekaotust koos mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kolmeks aastaks ja KrK § 15 lg2 - § 165 lg 2 p 1 järgi vabadusekaotus kolmeks aastaks. Lõplikuks karistuseks mõisteti kolm aastat vabadusekaotust koos mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kolmeks aastaks. KrK § 47 alusel vabastati ta kolmeaastase katseajaga tingimuslikult karistuse kandmisest ning allutati KrK § 471 lg-s 1 ettenähtud kontrollnõuetele. Kohus leidis, et KrK § 204 lg-s 3 sätestatud kuriteo subjektiks on nimetatud halduskaristust omav isik olenemata sellest, millal halduskaristus määrati. Oluline on, et see karistus oleks määratud enne sõiduki uut juhtimist joobnuna ja et see karistus oleks kehtiv. Lisaks sellele leidis kohus, et 19. aprillil 1999. a tuvastati kohtualusel alkohoolne joove Vabariigi Valitsuse 27. novembril 1992. a kinnitatud juhendi kohaselt. Joobe kindlakstegemine arstlikul läbivaatusel või ekspertiisi käigus polnud vajalik, selleks olid pädevad ka politseiametnikud. Puutuvalt altkäemaksu katset asus kohtukolleegium seisukohale, et A. U. motiiviks oli taotleda ükskõik millisel viisil juhilubade säilimine. Kuna kohtualune kinnitas, et ei olnud autot juhtides joobnud, jäi kolleegiumile arusaamatuks, mille eest soovis ta siis tasuda trahvi. Lisaks sellele leidis ringkonnakohtu arvates kinnitust, et A. U. on varem korduvalt trahvitud, et eelmistel kordadel tasus ta trahviraha kas politseijaoskonnas või pangas ja seega ei ole põhjust väita, et kohtualune ei teadnud trahvi maksmise korda. Neist tõenditest lähtuvalt järeldas kohus, et A. U. teadis trahvi tasumise võimatusest kohapeal ja raha reaalselt pakkudes pidas ta seda silmas mitte kui trahvi, vaid kui altkäemaksu sooviga summutada menetlus tema õigusrikkumises. Sellega panigi kohtualune kohtu arvates toime kuriteo KrK § 15 lg 2 ja § 165 lg 2 p 1 järgi. Menetlus Riigikohtus 1. Tallinna Ringkonnakohtu 8. detsembri 1999. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse A. U. kaitsja vandeadvokaat A. Saue, kes taotleb süüdimõistva kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasjas menetluse lõpetamist süüdistuses KrK § 204 lg 3 järgi ning süüdistuses KrK § 15 lg 2 ja § 165 lg 2 p 1 järgi kriminaalasja tagastamist uueks arutamiseks ringkonnakohtule järgmiste põhjendustega. 1.1. Kassatsioonkaebuses rõhutatakse, et ringkonnakohus ei olnud õigustatud tunnistama A. U. süüdi KrK § 204 lg 3 järgi seetõttu, et A. U. ei saa antud juhul käsitada KrK § 204 lg 3 dispositsiooni mõttes ?mootorsõidukit joobeseisundis juhtinud isikuna, kel on kehtiv halduskaristus mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis?. Kassaator leiab, et ?kriminaalvastutus ei järgne mitte sellest, et U. on varem halduskorras karistatud, vaid sellest, et ta teistkordselt joobes autot juhtis. Halduskorras karistamise sündmus ei ole tegu mille eest U.-le järgneks kriminaalvastutus?. Sellest tulenevalt rõhutab kassaator, et KrK § 6 lg 1 kohaselt ?on kriminaalvastutuse aluseks tegu, antud juhul korduv tegu, mitte aga eelnev halduskorras karistamise sündmus, mis on tõendiks eelmise teo kohta?. Eelöeldut kokkuvõtvalt leiab kassaator, et kuna KrK § 204 lg 3 jõustus alles 23. jaanuaril 1999. a, siis on kaevatava kohtuotsusega, vastuolus KrK § 6 lg-ga 3, kohaldatud rangemat kriminaalseadust tagasiulatuvalt. 1.2. Kassaator märgib, et HÕS § 240 lg 1 p 1 kohaselt tulnuks joobe kahtlustamise korral suunata A. U. kehtestatud korras läbivaatusele ja poleks tohtinud lubada tal jätkata mootorsõiduki juhtimist. Kassaator leiab, et ringkonnakohtu kaevatavas otsuses on ekslikult viidatud Vabariigi Valitsuse juhendile, mille suhtes HÕS § 240 on ülimuslik ja juhend on selles osas kehtetu. Samuti ei olnud kasutatud mõõteriistad taadeldud ja seega - vastavalt Mõõteseaduse § 10 lg 2 p-le 2 ja § 131 nende näitudele tugineda ei saa. Kuna joove on psüühika haiguslik seisund, siis KrMK § 58 lg 2 p 2 vastavalt oli ekspertiis kohustuslik. Seda arvestades pole kindlaks tehtud karistatava teo olemasolu ja rikutud on KrMK § 48 lg 1 nõudeid. 1.3. Samuti on ekslik kohtu järeldus, et A. U. pakkus trahviraha seadusliku menetluse summutamiseks. Trahviraha pakkumine eeldab samuti seaduslikku menetlust. Peamiseks probleemiks peab kassaator siiski raha pakkumise motiivi. Raha pakkumist tuleb kassaatori arvates antud juhul käsitada pakkumisena riigile, mis ei saavat kuidagi olla kvalifitseeritud altkäemaksuna. Ka 19. aprilli 1999. a õhtul esitatud nelja politseiametniku ettekanded ei sisaldavat mingit viidet altkäemaksu pakkumise kohta. Lisaks polevat kohtuotsusega tuvastatud teenet, mille eest altkäemaksu pakuti, õigemini sellist teenet ei olegi olemas. Kohtualune püüdis kassaatori arvates kasutada oma õigust suvalise rikkumise eest riigile trahvi maksta ja see ei ole kuritegu. 2. Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas kaitsja kassatsioonkaebuses sisalduvat taotlust, prokurör taotles kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmist. 3. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste seletused, leidis, et ringkonnakohtu vaidlustatud otsus tuleb jätta muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata järgmiste põhjendustega.

3.1. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. detsembri 1999. a otsuses märgituga, et KrK § 204 lg 3 dispositsioonis sätestatu mõtte kohaselt vastutab kriminaalkoodeksi kõnealuse sätte järgi esiteks isik, kes joobeseisundis põhjustab raske kehavigastuse. Teiseks vastutab KrK § 204 lg 3 järgi erisubjekt - s.o isik, kellel on kehtiv halduskaristus mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis, kui ta on tabatud taas mootorsõiduki juhtimiselt joobeseisundis. See tähendab, et viimatinimetatud juhul kuulub KrK § 204 lg-s 3 sätestatud kuriteokoosseisu objektiivsesse külge ühekordne mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis, kuid selle teo eest järgneb kriminaalvastutus üksnes siis, kui kuriteo subjektiks on isik, kellel on kehtiv halduskaristus mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis. A. U. oli 26. jaanuaril 1999. a karistatud rahatrahviga mootorsõiduki juhtimise eest joobnuna. 23. jaanuaril 1999. a jõustus KrK § 204 lg 3 uus redaktsioon, millega muuhulgas sätestatigi nende isikute kriminaalvastutus mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest, keda varem on halduskorras karistatud mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis. Seega pidi ja võis käsitletav seadusemuudatus toimida preventiivselt ka A. U. suhtes. Tegelikult kõnealusel seadusemuudatusel A. U. suhtes siiski preventiivset toimet ei olnud, sest 19. aprillil 1999. a juhtis ta taas sõiduautot alkoholijoobes. Kuna 19. aprillil 1999. a oli A. U.-l kahtlemata kehtiv halduskaristus mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis, siis on tema tegu õigesti kvalifitseeritud KrK § 204 lg 3 järgi. 3.2. Nõustuda ei saa kassatoriga selles, et A. U. joobeseisund tuvastati ebaseaduslikult. Kassaator märgib õigesti, et HÕS § 240 lg 2 kohaselt tuleb isikul joobeseisundi kahtlustamisel suunata ta kehtestatud korras läbivaatusele joobeseisundi tuvastamiseks. Kuid kuna HÕS-s ei ole sätestatud, milline on joobe tuvastamise kehtestatud kord, siis tulebki selle korra kohta otsida teavet teistest õigustloovatest aktidest. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. detsembri 1999. a otsuses märgitakse õigesti, et kõnealune kord on sätestatud Vabariigi Valitsuse 27. novembri 1992. a määrusega nr 326 kinnitatud ? Joobeseisundi tuvastamise juhendiga?. Silmas tuleb pidada seda, et nimetatud juhend sätestab otsesõnu joobeseisundi tuvastamise korra isiku haldusvastutusele võtmisel. Kuid - kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. novembri 1999. a otsuses nr 3-1-1-110-99 (RT III, 2000, 1, 6) märgituga on see juhend kooskõlas kriminaalmenetluse üldsätetega kasutatav ka kriminaalmenetluses. Riigikohtu nimetatud otsuses - vastupidiselt kassaatori väitele - on märgitud sedagi, et joobeseisund ei kuulu nende asjaolude hulka, mille tuvastamiseks oleks ekspertiisi määramine kohustuslik. Kokkuvõtvalt on Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. detsembri 1999. a otsuses A. U. joove loetud õigesti tuvastatuks. 3.3. Ringkonnakohtu poolt üheselt tuvastatuga vastuolus, ebaloogiline ja otsitud on kassaatori väide, et A. U. poolt politseinikele raha pakkumist tuleks käsitada pakkumisena riigile, mis ei saavat aga kuidagi olla kvalifitseeritud altkäemaksuna. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. detsembri 1999. a otsusest nähtuvalt on A. U. kohtuistungil kinnitanud, et talle tehti selgeks trahvi tasumise võimatus kohapeal. Kokkuvõtvalt on ringkonnakohus igati põhjendatult lugenud tuvastatuks, et A. U. pakkus raha just nimelt altkäemaksuna seadusliku menetluse summutamiseks. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s : 1. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. detsembri 1999. a otsus A. U. süüditunnistamises KrK § 15 lg 2 - § 165 lg 2 p 1 ja § 204 lg 3 järgi jätta muutmata. 2. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub 15. veebruaril 2000. aastal ega ole edasi kaevatav. Eesistuja Eerik Kergandberg Liikmed Jüri Ilvest, Jüri Rätsep