3-1-1-21-00 · 3-1-1-21-00 · Riigikohus

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 15. veebruaril 2000 3-1-1-21-0 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Ott Järvesaar ning liikmed Lea Kivi ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja A. R. õigeksmõistmises KrK § 186 järgi. Kohtuistungist võtsid osa kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas ja riigiprokurör Marge Püss. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Tartu Linnakohtu 18. oktoobri 1999. a otsusega tunnistati A. R. süüdi KrK § 186 järgi ja teda karistati rahatrahviga 150 päevamäära, s.o 4200 krooni. Linnakohus tuvastas, et eesmärgiga omandada õigust B, C, D ja E kategooria mootorsõiduki juhtimiseks, esitas A. R. 12. septembril 1997. a teda kinnipidanud Tartu Liikluspolitsei patrullile võltsitud juhitunnistuse AББ nr 434000. Tartu Linnakohtu otsuse peale esitas kohtualune A. R. apellatsioonkaebuse, milles ta palus end õigeks mõista. Kohtualune väitis, et ta ei teadnud juhilubade võltsitusest ja linnakohtu järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele. 2. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. detsembri 1999. a otsusega tühistati linnakohtu otsus. A. R. mõisteti süüdistuses KrK § 186 järgi õigeks. Kriminaalkolleegium tühistas linnakohtu otsuse selles sisalduvate järelduste mittevastavuse tõttu faktilistele asjaoludele. Kriminaalkolleegium leidis, et kriminaalasjas puuduvad usaldusväärsed tõendid, mis lükkavad ümber kohtualuse ütlused. Ringkonnakohus luges tõeseks, et kohtualune sai juhiload teenides Nõukogude Armees ja ta ei olnud teadlik juhilubade võltsitusest. MENETLUS RIIGIKOHTUS 3. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. detsembri 1999. a otsuse peale esitas kassatsioonprotesti riigiprokurör Inna Tegova, kes taotleb kriminaalkolleegiumi otsuse tühistamist ja kriminaalasja tagastamist uueks arutamiseks ringkonnakohtule. Prokuröri arvates ei ole A. R. õigeksmõistmine kooskõlas kriminaalasjas tuvastatud tehioludega ning kohtuotsus on motiveerimata. Kassaator leiab, et ringkonnakohus rikkus KrMK § 274 p 4 nõudeid ja hindas kogutud tõendeid valikuliselt ning ühekülgselt. Prokurör viitab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. märtsi 1998. a otsuses nr 3-1-1-34-98 väljendatud seisukohale, et kui kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel kohtualune süüdi ja teisel juhul õigeks, peavad kohtud eriti hoolikalt täitma kriminaalasja arutamise igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse nõuet. 4. Riigikohtu istungil toetas prokurör esitatud kassatsioonprotesti. Kaitsja arvates ei kuulu protest rahuldamisele, sest A. R. pole toime pannud KrK § 186 järgi kvalifitseeritavat kuritegu. A. R.-l oli sõiduauto juhtimisõigus alates 1991. aastast, mil talle väljastati juhiluba ABЭ nr 464453. Kasutades juhiluba AББ nr 434000, ei omandanud A. R. õigusi ega vabanenud kohustustest ning seetõttu puuduvad tema tegevuses KrK § 186 järgi kvalifitseeritava kuriteo tunnused. 5. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus A. R. õigeksmõistmises tuleb tühistada kohtu järelduste mittevastavuse tõttu faktilistele asjaoludele ja kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu. Süüdistatavana ülekuulamisel on A. R. öelnud, et sai juhiload AББ nr 434000 teenides Nõukogude Armees 1989. aastal (tl 45-48). Kriminaalasja kohtulikul arutamisel ei osanud kohtualune aga seletada või täpsustada, kui kaua, kus ja millises väeosas ta Nõukogude Armees teenis (tl 115). Kaitseministeeriumi Tartu ja Tartumaa Riigikaitse osakonna teatise kohaselt puuduvad andmed A. R. ajateenistuse kohta Nõukogude Armees (tl 40). Tartu Ringkonnakohus on otsust motiveerides märkinud, et juhindub A. R. õigeksmõistmisel õigusemõistmise ühest põhiprintsiibist - süütuse presumptsioonist, kuid on andnud sellele printsiibile laiendava tõlgenduse. Riigikohtu kriminaalkolleegium rõhutab, et ainult kõik kõrvaldamata kahtlused kuuluvad tõlgendamisele kohtualuse kasuks. Kui ühe tähtsa faktilise asjaolu kohta on kaks erinevat vastuolulist tõendit - kohtualuse üldsõnalised ütlused ja riigikaitse osakonna teatis, siis kriminaalasja tehiolude igakülgseks, täielikuks ja objektiivseks uurimiseks oli ringkonnakohtu kriminaalkolleegium kohustatud selle vastuolu kõrvaldamiseks võtma tarvitusele kõik seaduses ettenähtud abinõud. AKKS § 17 lg 4 kohaselt on apellatsioonkohtul õigus omal algatusel nõuda tõendeid. Riigikaitse osakonnast täiendava, üksikasjalikuma teatise nõudmine oleks välistanud kriminaalasja materjalides esineva teatise ebaõige tõlgendamise ja ringkonnakohtu põhistamata järelduse. Kriminaalasja tehiolude igakülgse ja täieliku uurimise nõude eiramine ei võimaldanud ringkonnakohtul hinnata tõendeid vastavalt KrMK §-s 50 sätestatule ning seetõttu tunnistab Riigikohus need kriminaalmenetluse rikkumised AKKS § 39 lg 4 alusel kriminaalseaduse oluliseks rikkumiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et hinnates asjaolu, kas kohtualune oli teadlik juhilubade võltsitusest, sõltub ka sellest, kuivõrd usaldusväärseteks loeb kohus A. R. ütlusi võltsitud juhilubade saamise kohta ja kuivõrd need seonduvad asjas kogutud teiste tõenditega. Kohtuistungil esitas kaitsja argumendi, et A. R.-l ei tekkinud mingeid õigusi võltsitud juhiluba kasutades, sest tal oli sõiduauto juhtimisõigus olemas teiste, seaduslike juhilubade alusel ning seetõttu puudub tema tegevuses KrK § 186 järgi kvalifitseeritava kuriteo koosseis. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et A. R.-l olid 1991. aastal välja antud juhiload ABЭ nr 464453 kadunud ja ta esitas liikluspolitseile võltsitud juhiload. Liiklusseaduse § 191 lg 3 kohaselt peab mootorsõiduki juhil kaasas olema juhiluba. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et A. R. eesmärgiks oli tekitada liikluspolitseis ettekujutus, et tal on õigus juhtida sõiduautot ning vabaneda vastutusest, mis kaasneb ilma juhiloata mootorsõiduki juhtimisega. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-dest 1 ja 2 ning § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s: 1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. detsembri 1999. a otsus A. R. kriminaalasjas. 2. Saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule. 3. Kassatsioonprotest rahuldada. Otsus jõustub 15. veebruaril 2000. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Ott Järvesaar Liikmed Lea Kivi, Peeter Vaher