3-1-1-15-00 · Riigikohus

3-1-1-15-00 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 8. veebruaril 2000 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Jüri Rätsep ja Peeter Vaher vaatas kassatsiooni korras läbi kriminaalasja V. H. süüdistuses KrK § 259 lg 1 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu V. H., tema kaitsja vandeadvokaat A. Frosch ja riigiprokurör M. Püss. I. V. H.-le esitati KrK § 1611 järgi süüdistus selles, et tema, olles Kalevi Üksik-jalaväepataljoni B-kompanii jaoülem ja seega oma ametialaseid ülesandeid täitev ametiisik, tarvitas välilaagris 16. oktoobril 1998. a vägivalda talle alluva kaitseväelase R. D.-ni suhtes, kes oli täitmata jätnud teenistusalase käsu. V. H. tiris R. D. jalad ees telgist välja, lohistas teda, tõukas mitu korda pikali ja vedas teda kõrisõlmest kinni hoides lõkkeplatsi ees edasi-tagasi, põhjustades viimasele füüsilist valu. Veel süüdistati V. H.-i KrK § 259 lg 1 järgi selles, et ta Kalevi ÜJP B-kompanii jaoülemana käskis oma alluval R. D.-l 16. oktoobril 1998. a umbes 40 korral joostes lõkkesse puid tuua, osa puid tuli tuua gaasimaskis. Iga puude toomise korra ajal käskis ta viimasel teha viis toenglamangus kätekõverdust. Antud käsk oli ebaseaduslik ning solvava ja mõnitava iseloomuga. Oma ebaseadusliku käsu täitmata jätmise eest karistas ta R. D.-it Kaitseväe distsiplinaarseaduse §-s 30 mitte ette nähtud karistusega ehk viiekümne toenglamangus kätekõverduste tegemisega, mis põhjustas kannatanule moraalset kahju ja oli piinava iseloomuga. Lisaks sellele määras ta üheksale kaitseväelasele ebaseadusliku distsiplinaarkaristuse, mis seisnes 7-15 minuti jooksul füüsiliste harjutuste tegemises ("konnahüpped", toenglamangus kätekõverdused). II. Harju Maakohtu 4. oktoobri 1999. a otsusega mõisteti V. H. süüdistuses KrK § 1611 järgi õigeks. Süüdi tunnistati kohtualune KrK § 259 lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks üks aasta kuus kuud vabadusekaotust, kohaldades tema suhtes KrK § 47 sätteid katseajaga kaks aastat. Kohus leidis, et kohtualuse käitumine on õigesti kvalifitseeritud KrK § 259 lg 1 järgi, s.o võimu kuritarvitamisena ülema poolt. Küll aga ei pidanud kohus õigeks V. H.-i käitumise täiendavat kvalifitseerimist KrK § 1611 järgi ning leidis, et vägivalla tarvitamine oma alluva suhtes (telgist välja tirimine, pikalitõukamine ja kõrist hoidmine) on hõlmatud ülema poolt oma võimu kuritarvitamisega. Tegemist on kaitseteenistusalase kuriteoga ning kohtualune jaoülemana ja kompanii korrapidajana ei täitnud mingeid muid ametialaseid ülesandeid, mis tingiksid tema käitumise kvalifitseerimise KrK § 1611 järgi. III. Tallinna Ringkonnakohtu 30. novembri 1999. a otsusega jäeti Harju Maakohtu 4. oktoobri 1999. a otsus muutmata ja esitatud apellatsioonprotest rahuldamata. Kohus tegi kindlaks, et kohtuotsust pole vaidlustatud kuriteo ja selle tõendatuse osas. Need asjaolud polnud seega apellatsioonmenetluse objektiks. Kolleegium asus seisukohale, et ametiisik KrK § 160 tähenduses on laiem mõiste kui ülem või ametiisik KrK § 259 lg 1 tähenduses. Kohtu arvates järeldas maakohus põhjendatult, et V. H. käitus kaitseteenistusalase ülemana ja ametiisikuna, ta kuritarvitas teenistusalast võimu ning astus üle võimupiiridest ning tekitas sellega olulise kahju. Seega pani V. H. toime kuriteo KrK § 259 lg 1 järgi ja kvalifitseerimine KrK § 1611 järgi ei ole põhjendatud. Kannatanu on väitnud, et teda kõrisõlmest kinni hoides lõkkeplatsi ees edasi-tagasi vedades tekitas V. H. talle valu. Kohus pidas sellist käitumist mittetõendatuks ning seega puudub kohtualuse käitumises ka KrK § 113 koosseis.

IV. V. H.-i õigeksmõistmise osas KrK 1611 järgi esitas kassatsioonprotesti riigiprokurör Alar Kirs, milles palutakse tühistada õigeksmõistvad otsused ja saata kriminaalasi selles osas uueks sisuliseks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus. Protestis püstitatakse küsimus, kas KrK § 259 ühtib oma sisult KrK §-ga 161 või on sellest laiem, hõlmates ka KrK §-s 1611 sätestatud tegusid. Rõhutatakse, et nii KrK § 161 kui ka KrK § 259 puhul on nõutav olulise kahju tekitamine, KrK § 1611 sellist tagajärge aga ei nõua. Kui asuda seisukohale, et KrK § 259 hõlmab KrK § 161 ja KrK § 1611, siis oleks vaja tegevteenistuses oleva ametiisiku poolt vägivalla tarvitamise või relva ebaseadusliku tarvitamise juhtudel koosseisu olemasoluks olulise kahju esinemine, mida aga ei saa pidada põhjendatuks. Oluliseks tuleb pidada ka asjaolu, et KrK § 259 lg 1 sanktsioon on kergem kui KrK § 1611 sanktsioon. Seetõttu ei nõustuta protestis väitega, et vägivalla tarvitamine on hõlmatud ülema poolt oma võimu kuritarvitamisega. Nõustudes maakohtu järeldustega V. H.-i käitumise osas, on ringkonnakohus samas jätnud motiveerimata, miks pani kohtualune toime kuriteo KrK § 259 lg 1 järgi ja kvalifitseerimine KrK § 1611 järgi ei ole põhjendatud, mis on AKKS § 39 lg 3 p 7 järgi kohtuotsuse tühistamise aluseks. Lisaks sellele leitakse protestis, et kohus on asunud analüüsima tõendeid ja leidnud, et osa kohtualusele inkrimineeritud tegudest pole tõendamist leidnud. Sellega rikkus kohus AKKS § 20 lg 1 nõudeid, kuna ei esinenud sätestatud erandeid apellatsiooni piiridest väljumiseks. V. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära V. H.-i ja A. F.-i, kes taotlesid ringkonnakohtu kohtuotsuse muutmata jätmist ning M. Püssi, kes toetas protestis toodud taotlusi, l e i d i s : I. AKKS § 32 lg 1 kohaselt võib ringkonnakohus väljuda apellatsiooni piiridest vaid siis, kui on tuvastatud kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine, s.t kui on vajalik muuta kohtualuse käitumisele esimese astme kohtu poolt antud kriminaalõiguslikku kvalifikatsiooni või talle mõistetud karistust. Käesoleva kaasuse puhul jättis ringkonnakohus maakohtu kohtuotsuse muutmata. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium märgib kohtuotsuse kirjeldav-motiveerivas osas: "Kohtuotsust pole vaidlustatud kuriteo ja selle tõendatuse osas. Need asjaolud pole seetõttu käesoleva apellatsioonimenetluse objektiks". Kohtuotsuse järgmisel leheküljel aga märgitakse: "R. D. on väitnud, et kahe näpuga tema kõrisõlmest kinni hoides lõkkeplatsi ees teda edasi-tagasi vedades tekitas V. H. talle valu. Kuigi kohtuotsust selles osas pole vaidlustatud, peab kolleegium sellist käitumist tõendamatuks". Edasi järgneb tõendite analüüs, mille alusel kohus sellise järelduse on teinud. Seega on ringkonnakohus väljunud apellatsiooni piiridest ning kohtuotsus sisaldab teineteist välistavaid motiive, mida Riigikohtu kriminaalkolleegium tulenevalt AKKS § 39 lg-st 4 peab käesolevas kriminaalasjas kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks. II. Lahendamaks küsimust kas KrK §-de 259 ja 1611 vahel võib olla konkurents, lähtub Riigikohtu kriminaalkolleegium järgnevatest kaalutlustest. Harju Maakohus on põhjendatult märkinud, et "...kohtualune jaoülemana ja kompanii korrapidajana ei täitnud mingeid muid ametialaseid ülesandeid ...". Samas on jäetud tähelepanuta, et vastavalt KrK § 245 lgle 3 kannavad kaitseväes tegevteenistuses olevad isikud KrK eriosa teistes peatükkides ettenähtud kuritegude toimepanemise eest vastutust üldistel alustel. Seetõttu tuleb kohtutel KrK § 245 lg-s 1 täheldatud erisubjekti olemasolul tingimata kontrollida mitte ainult KrK 13. peatükis vaid kogu eriosas ettenähtud kuriteokoosseisude esinemist või puudumist. KrK § 1611 kehtestab võrreldes KrK §-ga 161 rangema karistuse ametiisiku poolt toimepandud mõnede KrK 4. peatükis sätestatud tegude eest, nõudmata seejuures olulise kahju tekitamist. Seega on KrK §1611 vaadeldav erinormina KrK §-i 161 suhtes. KrK §-l 259 sellesisuline erinorm puudub, mistõttu ka selle paragrahvi järgi rahuajal mõistetav karistus on väiksem kui KrK §-s 1611. Eitades konkurentsi viimatinimetatud paragrahvide vahel aktsepteeriksime olukorda, kus tsiviilametiisiku vastutus sama teo

toimepanemise eest on rangem kui kaitseväe ametiisikul, mis on käsitletav võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisena. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 39 lg-st 4, § 63 p-st 2, § 64 p-dest 2 ja 3 ning § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s : Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 30. novembri 1999. a kohtuotsus ja Harju Maakohtu 4. oktoobri 1999. a kohtuotsus V. H. süüdistusasjas tema õigeksmõistmise osas KrK § 1611 järgi ja saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus. Kassatsioonprotest rahuldada. Mõista V. H.-lt välja riigieelarve tuludesse 1486 krooni ja 80 senti kohtukulu kaitsjatasu näol. Kohtuotsus jõustub 8. veebruaril 2000. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Jüri Ilvest Liikmed Jüri Rätsep, Peeter Vaher