3-1-1-17-003-1-1-17-00 · Riigikohus

2000-02-08 · ECLI:EE:RK:2000:3.1.1.17.00.30

Source ↗ Markdown (.md)

Summary AI generated

OutcomeKohtuotsus

3-1-1-17-00 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 8. veebruaril 2000 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Jüri Rätsep ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja I. K. süüdistuses KrK § 113 järgi. Kohtuistungist võtsid osa süüdimõistetu I. K., tema kaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga ja riigiprokurör Marge Püss. I Kriminaalasja menetluse senine käik 1. Tartu Linnakohus algatas 30. juunil 1999. a kannatanu R. T. avalduse alusel kriminaalasja KrK §-s 113 ettenähtud kuriteo tunnustel. Kannatanu R. T. süüdistas I. K. selles, et 6. aprillil 1999. a lõi viimane T. maaliinide bussijaama juures asuvas taksopeatuses läbi sõiduauto lahtise akna talle rusikaga näkku, millega tekitas talle kerged kehavigastused ülalõuas, I ja II hamba murru, verevalumi alahuulel ning nahamarrastused näol lõuatsi piirkonnas. Tartu Linnakohtu 8. oktoobri 1999. a otsusega mõisteti I. K. selles süüdistuses õigeks süü tõendamatuse tõttu. 2. Tartu Linnakohtu eeltoodud otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kannatanu R. T., kes palus linnakohtu otsuse tühistada ning I. K. süüdistuses KrK § 113 järgi süüdi mõista. Apellatsioonkaebuses väideti, et kohus hindas kriminaalasjas kogutud tõendeid ühekülgselt ning jättis kõrvaldamata kahtlused kohtualuse ja tunnistajate ütluste vahel. Kannatanu ei olnud nõus linnakohtu järeldusega, et saadud kehavigastused tekitas ta endale rüseluse käigus ise. Põhjendamatult jättis linnakohus arvestamata kannatanu ütlused sõidukis toimunu kohta. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15. novembri 1999. a otsusega tühistati Tartu Linnakohtu 8. oktoobri 1999. a otsus täies ulatuses. Uue otsusega tunnistati I. K. KrK § 113 järgi süüdi ja teda karistati rahatrahviga 30 päevamäära ulatuses, s.o 1230 krooni. Apellatsioonkaebus rahuldati. Ringkonnakohus tühistas linnakohtu eeltoodud otsuse põhjendusel, et selles sisalduvad kohtu järeldused ei vastanud faktilistele asjaoludele. Ringkonnakohus, hinnates kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis tuvastas, et kannatanu R. T. on kogu menetluse vältel andnud ühetaolisi ütlusi saadud vigastuste kohta. Kannatanu ütluste kohaselt lõi kohtualune I. K. talle rusikaga näkku, mille tagajärjel murdusid tal kaks esihammast ja huulest hakkas verd jooksma. Kriminaalkolleegium leidis, et kannatanu ütlused kuriteo tehiolude kohta langevad kokku ka kriminaalasjale lisatud kohtumeditsiini eksperdi arvamusega kannatanule tekitatud kehavigastuste ja nende paiknemise kohta. Ringkonnakohus asus seisukohale, et I. K. ütlused R. T. löömise fakti kohta ei ole ka tunnistajate E. R., A. L. ja K. I. poolt antud ütlustega ümber lükatud. II Kassatsioonkaebuse sisu 3. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15. novembri 1999. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu I. K. kaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga, kes leiab, et selles otsuses sisalduvad kohtu järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele. Kassaator palub Tartu Ringkonnakohtu eeltoodud otsuse tühistada tervikuna ja saata kriminaalasi samale kohtule uueks läbivaatamiseks. Kaitsja arvates on ringkonnakohus lähtunud I. K. süüdimõistmisel üksnes kannatanu ütlustest ja leidnud, et need ei ole teiste tõenditega ümber lükatud. Mitte nõustudes eeltoodud järeldusega leiab ta, et I. K. süüd kinnitavad tõendid puuduvad. Lisaks juhitakse kassatsioonkaebuses tähelepanu asjaolule, et ringkonnakohtu otsuses on valesti märgitud, et I. K. on kahel korral halduskorras karistatud. Riigikohtu istungil toetasid süüdimõistetu ja tema kaitsja esitatud kassatsioonkaebust. Prokuröri arvates ei kuulu kaebus rahuldamisele.

III

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht ja põhistused 4. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste arvamused, leiab, et kassatsioonkaebuses toodud väited ei anna küllaldast alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks, v.a viide selle kohta, et I. K. ei ole varem halduskorras karistatud piirkiiruse ületamise eest. 4.1 Ringkonnakohus on kooskõlas KrMK §-ga 50 kontrollinud ja hinnanud kohtualuse ja kannatanu poolt antud korduvaid ja oma sisult mõnevõrra erinevaid ütlusi kogumis kriminaalasjas kogutud teiste tõenditega. Sealjuures on ta õigesti arvestanud I. K. süüküsimuse otsustamisel kriminaalasjas kogutud otsest tõendit, kohtumeditsiini ekspertiisiakti, mille kohaselt kannatanule tekitatud vigastused on tekitatud tömbi vägivalla toimel, võimalik, et jõulisest löögist kõva tömbi esemega (rusikaga) suu ja alalõua piirkonda. Samas ei välista ekspert ka võimalust, et nimetatud vigastused võisid olla saadud tagasipõrkunud kummihaamri löökidest näo piirkonda. Ringkonnakohtu otsuses on põhjalikult motiveeritud, miks kannatanu vigastused ei saanud tekkida tagasipõrkunud kummihaamri löökidest ja seejuures on tuginetud ka kohtualuse enda ütlustele. 4.2 Tunnistajate ütlused ei lükka ümber ega kinnita ei kannatanu ega kohtualuse versiooni, sest nad keegi ei näinud konflikti algusmomenti ja seetõttu ringkonnakohus õigesti ei arvestanud neid kui kaudseid tõendeid I. K. süüküsimuse otsustamisel. 4.3 Asudes esimese astme kohtust erinevale hinnangule tõendamisesemesse kuuluvate faktiliste asjaolude hindamisel, on Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, kooskõlas Riigikohtu otsustes korduvalt väljendatud seisukohaga, eriti hoolikalt suhtunud tõendite kontrollimisse ning hindamisse ja täpselt näidanud, milles seisnes esimese astme kohtu ebaõige hinnang. Vastuolude kõrvaldamiseks erinevate ütluste vahel on ringkonnakohus kasutanud kõiki kogutud tõendeid ja jõudnud tegelikkusele vastavale õigele järeldusele I. K. süüküsimuses. Juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s: 1. Tühistada osaliselt Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15. novembri 1999. a otsus I. K. süüdistusasjas, jättes kohtuotsuse kolmandalt leheküljelt alt kuuendast reast välja lause: "Halduskorras on I. K. piirkiiruse ületamise eest karistatud kahel korral". 2. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. 3. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub 8. veebruaril 2000. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Jüri Ilvest Liikmed Jüri Rätsep, Peeter Vaher