3-1-1-8-00 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 25. jaanuaril 2000

3-1-1-8-00

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Uno Lõhmus vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi

kriminaalasja

A. K. süüdistuses KrK § 186 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa kohtualune A. K., tema kaitsja vandeadvokaat Viktor Brügel ja riigiprokurör Marge Püss.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnakohtu 2. juuli 1999. a otsusega tunnistati A. K. süüdi KrK § 186 järgi ning talle mõisteti karistuseks arest kolm kuud arestikambris või arestimajas.

Kohus tuvastas, et A. K. töötas AS X müügiagendina ja muu hulgas ostis ja müüs aktsiaseltsi nimel metsamaterjali ning korraldas metsaülestöötamist. 12., 18. ja

26. aprillil 1996. a võltsis ta AS-le X väljastatud arvetel ja kviitungitel A. R. allkirju.

Linnakohus eraldas kriminaalasjast materjalid A. R. süüdistuses KrK § 1481 lg 1, 2, 3, 7 järgi ning saatis täiendavale eeluurimisele. Kohtu arvates oli rikutud KrMK

§ 46 sätteid, sest polnud väljaselgitatud ega võetud seisukohta, milline oli A. K. ja A. R. tegelik osa firma tegevuses ning kes omastas firma raha. Kohus leidis, et

A. K. võltsis A. R. allkirju dokumentidel ja omastas firmale kuuluvat raha. Kriminaalasi saadeti täiendavale uurimisele täiendavate tõendite kogumiseks ja uute

süüdistuste esitamiseks.

2. Tallinna Linnakohtu 2. juuli 1999. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kohtualuse kaitsja advokaat Ain Laansalu. Kaebuses taotleti kohtualuse

õigeksmõistmist põhjendusega, et arved ja kviitungid ei ole käsitatavad ametlike dokumentidena KrK § 186 mõttes. Apellandi arvates rikuti A. R. kriminaalasja

eraldamisel ja täiendavale eeluurimisele saatmisel protsessiõigusnorme.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 2. novembri 1999. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nentis, et kohtualune

on võltsinud ametlikul dokumendil A. R. allkirju selle dokumendi kasutamise eesmärgil ja seega pannud toime KrK § 186 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Ringkonnakohtu hinnangul oli tegemist ametlike dokumentidega, sest need olid välja antud juriidilise isiku poolt ja nendel olevad pitsati jäljendid tõestavad

juriidilise tähtsusega fakte. Ringkonnakohus tuvastas, et A. K. ei olnud ametiisikuks ja seega on välistatud tema vastutus ametialase võltsimise eest KrK § 166 järgi.

Samal ajal leidis kriminaalkolleegium, et ei kohtueelsel uurimisel ega kohtus kriminaalasja arutamisel pole kohtualusele esitatud süüdistust teadvalt võltsitud

ametliku dokumendi kasutamises eesmärgiga omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Süüdistamises ainult teadvalt ametliku dokumendi kasutamises ei piisa

isiku vastutusele võtmiseks KrK § 186 järgi. Seetõttu jäeti A. K. inkrimineeritavast kuriteost välja teadvalt võltsitud dokumendi kasutamine.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

4. Tallinna Ringkonnakohtu 2. novembri 1999. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu A. K., milles ta palub end õigeks mõista.

Kassatsioonkaebuses kordab kassaator apellatsioonkaebuses väljendatud seisukohti: arved ja kviitungid pole ametlikud dokumendid KrK § 186 mõttes. Nimetatud

paberitel allkirja jäljendamine ei kujuta endast valitsemiskorravastast kuritegu. A. K. tegevus polnud tahtlik, ta ei soovinud neid dokumente kasutada. Kassaator

juhib tähelepanu, et ringkonnakohus pole võtnud seisukohta A. R. kriminaalasja eraldamise ja täiendavale eeluurimisele saatmise kohta. Linnakohtu määrus ja otsus

on vastuolulised. Määruses tõdetakse, et tema käitumise tehiolud ei olnud selged, samas leiti kohtuotsuses, et tema süü KrK § 186 järgi on täielikult tõendatud.

5. Riigikohtu istungil toetasid kohtualune ja tema kaitsja esitatud kassatsioonkaebust ja palusid A. K. õigeks mõista. Prokuröri arvates tuleb ringkonnakohtu otsus

tühistada apellatsioonkaebuse läbivaatamise ulatuse nõude rikkumise tõttu.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et A. K. süüksarvatud teo toimepanemise ajal kehtinud KrK § 186 redaktsioon sätestas vastutuse eraisiku poolt passi,

muu ametliku dokumendi, pitsati või stambi võltsimise eest kasutamise eesmärgil, samuti teadvalt võltsitud passi, muu ametliku dokumendi, pitsati või stambi

kasutamise eest eesmärgiga omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Seega nähti selles paragrahvis ette vastutus, esiteks, ametliku dokumendi, pitsati, stambi

võltsimise eest, ja teiseks, teadvalt võltsitud ametliku dokumendi, pitsati, stambi kasutamise eest. Võltsimine eeldab otsest tahtlust, mis väljendub süüdlase

eesmärgis kasutada võltsitud dokumenti, pitsatit või stampi vastavalt ehtsa dokumendi, pitsati või stambi otstarbele. Võltsitu kasutamisel on aga süüdlase eesmärgiks

omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Võltsimisel on kuritegu lõpule viidud dokumendi, pitsati või stambi võltsimisega nende kasutamise eesmärgil. Seega

peab isiku süüdimõistmisel võltsimise eest olema tuvastatud tema poolt dokumendi võltsimise fakt ja tehtud kindlaks tema eesmärk selle võltsitud dokumendi

kasutamiseks. Inkrimineerides süüdlasele aga võltsitud dokumendi kasutamise, peab tuvastama süüdlase eesmärgi omandada võltsitud dokumendi kasutamisega

õigusi või vabaneda kohustustest.

7. A. K. süüdistati ja ta anti kohtu alla ametliku dokumendi võltsimises kasutamise eesmärgil ja ametliku dokumendi kasutamises (tl 123 ja tl 127). Tallinna

Linnakohtu otsuses märgitakse: "Kohus kuulanud ära kohtualuse ütlused, uurinud kõiki kriminaalasjas sisalduvaid tõendeid kogumis, leidis, et kohtualuse A. K. süü

KrK § 186 järgi, s.o A. R. allkirjade võltsimises ametlikel dokumentidel, on täielikult tõendatud ja teda tuleb karistada" (tl 170). Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegium nõustus linnakohtu süüdimõistva otsusega. Otsuses öeldakse järgmist: "Tallinna Linnakohus on objektiivselt ja motiveeritult tulnud õigele

järeldusele, et A. K. on võltsinud ametlikul dokumendil kasutamise eesmärgil A. R. allkirju, s.o pannud toime KrK § 186 järgi kvalifitseeritava kuriteo" (tl 221).

8. Riigikohtu arvates on ringkonnakohtu selline järeldus otsuse motiveeritusest põhjendamatu, sest Tallinna Linnakohtu otsuses puuduvad motiivid, mis põhistaksid

vaidlustatud dokumentide käsitamist ametlike dokumentidena ja milles seisnes A. K. tegevuse eesmärk.

Ringkonnakohtu otsusest nähtub, et kohtukolleegium pole pööranud tähelepanu apellatsioonkaebuses sisaldunud väitele Tallinna Linnakohtu poolt protsessinormide

rikkumise kohta ja taotlusele A. K. ja A. R. süüdistusasjas materjalide eraldamise ja täiendavale eeluurimisele saatmise kohta, kuigi AKKS § 20 lg 1 selleks

kohustab.

Riigikohus nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et linnakohtu 2. juuli 1999. a otsuses ja määruses sisalduvad järeldused on vastuolulised. Vaatamata asjaolule, et

linnakohus ei ole määruses osundanud kriminaalasjast materjalide eraldamise ja täiendavale eeluurimisele saatmise sätetele, on sisuliselt toimunud kriminaalasjast

materjalide eraldamine. Linnakohtu määrusest nähtub, et kriminaalasi on A. R. süüdistuses saadetud täiendavale eeluurimisele (tl 173). Riigikohtu

kriminaalkolleegium on seisukohal, et arutatav kriminaalasi oli tihedalt seotud linnakohtu poolt eraldatud materjalidega ja nende eraldi arutamine pole võimalik.

Koos asja arutamine ja faktide tuvastamine võimaldab anda põhjendatud hinnangu dokumendi võltsimise eesmärgile. Seetõttu on materjalide eraldamine toimunud

vastuolus KrMK § 216 lg 1 sätestatuga. Kui kohus tuvastab sellise eeluurimismaterjalide puudulikkuse, mida pole võimalik täiendada kohtulikul uurimisel, siis tuleb

kogu kriminaalasi saata KrMK § 219 lg 1 alusel täiendavaks uurimiseks. Tallinna Ringkonnakohtu poolt linnakohtu otsuse läbivaatamise ulatuse nõude rikkumise ja

apellatsioonkaebuses sisalduva taotluse eiramise tunnistab Riigikohus AKKS § 39 lg 4 alusel kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks, mis takistas

ringkonnakohtul seadusliku kohtuotsuse tegemist.

Kuna kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine on aset leidnud nii Tallinna Linnakohtus (kohtuotsuse motiveerimatus, kriminaalasjast materjalide ebaseaduslik

eraldamine) kui ka Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumis (linnakohtu otsuse läbivaatamise ulatuse nõude rikkumine), siis tühistab Riigikohus eelnevad

kohtulahendid ja tagastab kriminaalasja uueks sisuliseks arutamiseks Tallinna Linnakohtule.

9. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 43 lg-st 2, § 63 p-st 2, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 2. novembri 1999. a otsus A. K. süüdistusasjas ja Tallinna Linnakohtu 2. juuli 1999. a

otsus A. K. ja A. R. süüdistusasjas ning Tallinna Linnakohtu 2. juuli 1999. a määrus kriminaalasja A. R. süüdistuses täiendavale eeluurimisele

saatmise kohta.

2. Kriminaalasi tagastada uueks sisuliseks arutamiseks Tallinna Linnakohtule.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt, kassatsioonkautsjon tagastada.

Otsus jõustub 25. jaanuaril 2000 ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Peeter Vaher

Liikmed Lea Kalm, Uno Lõhmus