3-1-1-119-99 · Riigikohus

3-1-1-119-99

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 21. detsembril 1999

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Ott Järvesaar ning liikmed Lea Kalm ja Peeter Vaher

vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

I. K. süüdistuses KrK § 203 lg 1 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ja riigiprokurör Marge Püss.

I Kriminaalasja asjaolud ja menetluse käik

1. Narva Linnakohtu 7. juuni 1999. a otsusega mõisteti I. K. süüdi KrK § 203 lg 1 järgi ja teda karistati

vabadusekaotusega 8 kuuks ja 5 päevaks. Vastavalt KrK §-le 45 arvestas kohus karistuse hulka eelvangistuse

aja 2. oktoober 1998. a - 7. juuni 1999. a, s.o 8 kuud ja 5 päeva, luges kohtualusele mõistetud karistuse

kantuks ning vabastas ta vahi alt kohtusaalis.

I. K. oli antud kohtu alla süüdistatuna selles, et tema 1997. a maikuus Narvas T. 6 keldriruumis omastas

alaealiselt V. S.-lt teadlikult kuritegelikul teel saadud keevitusaparaadi ja lõikemasina ning hoidis neid oma

kodus aadressil Narva K. 9-4. 1997. a juunikuus müüs ta keevitusaparaadi 300 kr eest juurdlusega

tuvastamata isikule. Lõikemasin võeti I. K.-lt ära politseitöötajate poolt. Kohtueelsel uurimisel kvalifitseeriti

I. K.-i teod KrK § 203 lg 1 järgi kui teadvalt kuritegelikul teel saadud vara omandamine, hoidmine ja

turustamine. Eeluurimise käigus tunnistas I. K. end temale esitatud süüdistuses süüdi osaliselt, kohtulikul

arutelul tunnistas ta end süüdi täielikult. Karistuse mõistmisel märkis linnakohus, et kohtualune on varem

kohtulikult karistamata, haldusvastutusele võetud ei ole, iseloomustus elukohast on rahuldav, pikemat aega ei

tööta ja ei oma sissetulekuallikat. Kooskõlas kohtueelse uurimisega on risk, et kohtualune võib panna toime

uusi kuritegusid. Vastutust kergendavaks asjaoluks tunnistas linnakohus süü ülestunnistamise, vastutust

raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

2. Narva Linnakohtu 7. juuni 1999. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kohtualune I. K. Apellant palus

muuta linnakohtu otsuse talle mõistetud karistuse osas ning taotles karistuseks trahvi või aresti. Apellant

leiab, et talle mõistetud karistus ei vasta teo raskusele ja tema isiksusele. Ta pole varem kriminaalkorras

karistatud. Vastutust kergendavaks asjaoluks on süü ülestunnistamine, vastutust raskendavad asjaolud

puuduvad. Linnakohus ei ole oma otsuses motiveerinud, miks kohaldati raskemat karistust. Apellant leiab, et

kohus on mõistnud talle karistuse lähtudes mitte kuriteo raskusest ja isikust, vaid ta vahi all viibimise

kestvusest.

3. Viru Ringkonnakohtu 18. oktoobri 1999. a otsusega tühistati osaliselt Narva Linnakohtu otsus I. K.-le KrK

§ 203 lg 1 järgi karistuse mõistmise osas. Apellatsioonkaebus rahuldati. Ringkonnakohus mõistis I. K.ile

KrK § 203 lg 1 järgi karistuseks rahatrahvi 40 päevapalga ulatuses, s.o 1120 krooni. Muus osas jäeti

linnakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidis, et kriminaalseaduse ebaõige

kohaldamise ning kohtu poolt mõistetud karistuse mittevastavuse tõttu kuriteo raskusele ja süüdimõistetu

isikule tuleb tühistada esimese astme kohtu otsus karistuse mõistmise osas ja mõista kohtualusele kergem

karistus. Ringkonnakohtu otsuses märgitakse, et linnakohtu otsuses puuduvad motiivid kohtualusele

mõistetud karistuse kohta. Ringkonnakohus ei nõustunud linnakohtu järeldusega ka selles, et J. K.-t tuleb

karistada reaalse vabadusekaotusliku karistusega. Ringkonnakohus leidis, et linnakohtul ei olnud alust mõista

kohtualusele KrK § 203 lg 1 järgi reaalset vabadusekaotust ning talle võib mõista karistuseks rahatrahvi, mis

on minimaalne karistuse liik KrK § 203 lg 1 järgi. Ringkonnakohus märkis otsuses, et linnakohus ei

tuvastanud kohtualuse suhtes vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Märgiti veel, et vastavalt

KrK §-le 44 arvutatakse vabadusekaotuse tähtaega kuudes ja aastates, mitte päevades, nagu mõistis

linnakohus.

II Kassatsioonkaebuse sisu

4. Viru Ringkonnakohtu 18. oktoobri 1999. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse I. K.-i kaitsja

vandeadvokaadi vanemabi I. Belugin.

Kassaator palub tühistada ringkonnakohtu otsuse I. K.-i vastutust kergendava asjaolu tuvastamata jätmise ja

talle mõistetud karistuse osas ning teha uus otsus, milles tunnistatakse kohtualuse süüd kergendavaks

asjaoluks tema poolt süü ülestunnistamine, kergendatakse kohtualuse karistust ja otsuses märgitakse alusetult

vahi all viibitud päevade arv. Kaebust põhistatakse sellega, et Narva Linnakohtu otsusega tuvastati

kohtualuse vastutust kergendava asjaoluna tema poolt süü ülestunnistamine, kuid Viru Ringkonnakohus oma

otsuses on märkinud ebaõigesti, et linnakohtu otsuses puudub vastutust kergendav asjaolu. Seega ei ole

ringkonnakohus arvestanud linnakohtu poolt tuvastatud vastutust kergendavat asjaolu, s.t jättis kohaldamata

kohaldamisele kuuluva seaduse karistuse kergendamise kohta. Kohtuotsuses on jäänud märkimata alusetult

vahi all viibitud päevade arv vastavalt riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju

hüvitamise seaduse nõuetele.

Riigikohtu istungil toetas kaitsja esitatud kassatsioonkaebust, prokuröri arvates puudub alus I. K.-le

mõistetud karistuse kergendamiseks.

III Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht

5. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste

seletused, leiab, et Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus I. K.-ile karistuse mõistmise osas tuleb

tühistada.

5.1 Ringkonnakohus on alusetult ja põhjendamatult tühistanud linnakohtu otsuse karistuse mõistmise

motiveerimatuse tõttu. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et vastavalt KrMK § 274 p-le 5, on Narva

Linnakohus ära näidanud motiivid, miks ta peab I. K.-le vajalikuks mõista vabadusekaotusliku karistuse.

Nendeks motiivideks on, et ? I. K. pikemat aega ei tööta, ei oma sissetulekuallikat ja võib toime panna uusi

kuritegusid? (tl 145). Ringkonnakohus on ka ise tunnistanud nende motiivide olemasolu linnakohtu otsuses,

asudes aga seisukohale, et ei nõustu linnakohtu nende järeldustega (tl 161).

Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et teise astme kohtu mittenõustumisel esimese astme kohtu otsuse

motiividega ja järeldustega, ei anna õigust tühistada esimese astme kohtu otsust motiveerimatuse tõttu.

5.2 Ringkonnakohus, mõistes I. K.-le ise uue karistuse, pole vastuolus KrK §-le 36 ja KrMK § 274 p-le 5,

arvestanud linnakohtu poolt tuvastatud vastutust kergendava asjaoluga ? süü ülestunnistamisega ning KrK

§ 45 kohaselt arvestanud karistuse tähtaja hulka eelvangistusaega.

5.3 I. K. ei viibinud eelvangistuses alusetult, vaid tema suhtes muudeti 2. oktoobril 1998. a tõkendit seoses

kõrvalehoidumisega kohtulikust menetlusest. Vastavalt Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega

seotud kahjude hüvitamise seaduse § 1 lg 3 p-le 2, ei hüvitata kahju isikule, kes hoidus kriminaalasja

kohtulikust või kohtueelsest menetlusest kõrvale või rikkus tõkendist tulenevat kohustust mitte lahkuda

vastava ametiisiku loata oma elukohast või põgenes või läks pakku. Seetõttu on kassatsioonkaebuses esinev

taotlus, mille kohaselt kohtuotsuses peaks olema ära näidatud alusetult vahi all viibitud päevad, asjakohatu ja

ei kuulu rahuldamisele.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-dest 2 ja 3 ning § 65 lg-st 3, Riigikohtu

kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18. oktoobri 1999. a otsus I. K.-i

süüdistusasjas KrK § 203 lg 1 järgi karistuse mõistmise osas.

2. Saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Viru Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Välja mõista I. K.-lt 619,50 kr kaitsjatasu katteks riigieelarve tuludesse.

Otsus jõustub 21. detsembril 1999. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Ott Järvesaar

Liikmed Lea Kalm, Peeter Vaher