3-3-1-47-99 · Riigikohus

3-3-1-47-99 MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 20. detsembril 1999 Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna kassatsioonkaebuse läbivaatamine HÕS § 92 lg 1 kohaldamise asjas ja Tarmo Lai kassatsioonkaebuse läbivaatamine kohtukulude hüvitamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Harri Salmann vaatas 9. detsembril 1999. a. avalikul kohtuistungil läbi Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna kassatsioonkaebuse ning Tarmo Lai kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 24. septembri 1999. a. otsuse peale haldusõiguserikkumise asjas nr. II-3õ/107/99. Protsessiosalisena võttis istungist osa Tarmo Lai esindaja vandeadvokaat Andres Hallmägi. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. Tallinna Liikluspolitsei nooreminspektor koostas 19. juunil 1998. a. haldusõiguserikkumise protokolli nr. AA 287870 selle kohta, et Tarmo Lai juhtis samal päeval Tallinnas Liivalaia tänaval nõuetekohaselt registreerimata sõidukit, rikkudes sellega LE punkti 189 nõudeid ja pannes toime HÕS § 92 lg 1 järgi kvalifitseeritava haldusõiguserikkumise. Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna ülemkomissar Alo Kirsimäe tunnistas 29. oktoobri 1998. a. otsusega T. Lai süüdi teadvalt kehtestatud korras registreerimata sõiduki juhtimises ning karistas T. Laid HÕS § 92 lõige 1 alusel rahatrahviga 10 päevapalga ulatuses, s.o. 360 krooni. Otsuse kohaselt oli Tarmo Lai rikkunud teede- ja sideministri 10. oktoobri 1997. a. määrusega nr. 34 kinnitatud Mootorsõidukite ja haagiste riikliku registreerimise eeskirja punkte 9 ja 14. 9. novembril 1998. a. esitas T. Lai esindaja vandeadvokaat A. Hallmägi Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna ülemkomissari A. Kirsimäe 29. oktoobri 1998. a. otsus haldusõiguserikkumise asjas nr. 179037 ja lõpetada asja menetlus. Kaebuse põhjenduste kohaselt on Politseiprefektuur vääralt asunud seisukohale, et sõiduk Hummer kuulub Mootorsõidukite ja haagiste riikliku registreerimise eeskirja punktide 9 ja 14 kohaselt registreerimisele 5 päeva jooksul pärast sõiduki tollivormistust või selle omandamist. Vaidlusalune sõiduk Hummer kuulub M2G kategooriasse, mis on hõlmatud M2 kategooriaga ning on sisse toodud ajutiseks kasutamiseks, seega tuleb asuda seisukohale, et Eeskirja punkti 10 kohaselt ei kuulu sõiduk Hummer registreerimisele. Kuna vaidlusalune sõiduk ei kuulu vastavalt kehtivatele õigusaktidele registreerimisele, siis on alusetu kaebaja karistamine HÕS § 92 lg 1 alusel, sest tema käitumises puudusid haldusõiguserikkumise tunnused. Tallinna Halduskohtu 18. juuni 1999. a. otsusega haldusõiguserikkumise asjas nr. 4-35/99 jäeti T. Lai kaebus rahuldamata ja asjas tehtud otsus muutmata. Halduskohus leidis, et kaebuse esitaja poolt toime pandud haldusõiguserikkumine on HÕS § 92 lg 1 järgi õigesti kvalifitseeritud. Halduskohus põhjendas oma otsust sellega, et Liiklusseaduse § 11 lg 2 kohaselt peavad mootorsõidukid olema kehtestatud korras registreeritud ja omama vastavat riiklikku registreerimismärki. Nimetatud

paragrahvi lõikest 3 tuleneb teede- ja sideministri volitus kehtestada mootorsõidukite ja haagiste riikliku registreerimise eeskiri. Teede- ja sideministri 10. oktoobri 1997. a. määrusega nr. 34 kinnitatud Mootorsõidukite ja haagiste riikliku registreerimise eeskirja punkti 9 lõike 1 kohaselt kuuluvad registreerimisele kõik Eestis kasutamiseks sissetoodud, Eestis valmistatud ning Eestis kasutusele võetavad sõidukid. Eestisse ajutiseks kasutamiseks sissetoodud M1-, N1-, O1-, O- ja L- kategooria sõiduk registreeritakse tollidokumentides märgitud tähtajani. Nimetatud eeskirja punktis 10 on loetletud registreerimisele mittekuuluvate sõidukite kategooriad. Sama sätte alapunkti 5 kohaselt ei kuulu registreerimisele sõidukid, mis on ajutiseks kasutamiseks sisse toodud ja kuuluvad kategooriasse M2, M3, N2, N3, O3 ja O4. Maastikuauto Hummer kuulub kategooriasse M2G, millest johtuvalt kuulub Eestis registreerimisele ka juhul, kui see on Eestisse toodud ajutiseks kasutamiseks. Maastikuauto Hummer, kuuludes M2G kategooriasse, ei kuulu Eeskirja p. 10 alusel Eestis registreerimisele mittekuuluvate sõidukite hulka. Seega laieneb vaidlusalusele sõidukile Eeskirja punktis 9 lõikes 1 sisalduv nõue. Antud juhul ei oma tähtsust, kas sõidukile on tehtud tollivormistus. Piisab sellest, et on tõendatud sõiduki kasutamine Eestis kuude vältel. Ka ajutiselt kasutusele võetud sõiduk kuulub Eestis registreerimisele, kui talle ei laiene Eeskirja punkt 10. Tarmo Lai esitas 29. juunil 1999. a. apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tallinna Halduskohtu otsuse ja teha uus otsus, millega tühistada Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna ülemkomissari 29. oktoobri 1998. a. otsus ja lõpetada asjas menetlus. Apellant leidis, et Eeskirja p. 10 sätestab erandina sõidukid, mis ei kuulu registreerimisele. Nende hulgas on märgitud ka ajutiseks kasutamiseks sisse toodud ja kategooriasse M2 kuuluvad sõidukid. Maastikuauto Hummer kuulub kategooriasse M2G, mis on hõlmatud kategooriaga M2. See auto ei saabunud Eestisse kui kaup, vaid kui liiklusvahend ajutiselt tähtajaga kuni 6 kuud, mistõttu teda ei pidanud sisse tollima ega registreerima. Eeskirja p. 9 ei laiene juhtudele, mil sõiduk tuuakse sisse ajutiselt. Ebaõige on kohtu väide, et piisab sellest, kui sõidukit on Eestis kasutatud kuude vältel ning korduvalt umbes kuue kuu jooksul. Kuna vaidlusalune sõiduk on olnud Eestis vaheaegadega kuni kuus kuud, tuleb see lugeda ajutiselt Eestis viibivaks. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium tühistas 24. septembri 1999. a. otsusega Tallinna Halduskohtu 18. juuni 1999. a. otsuse ja lõpetas haldusõiguserikkumise asjas menetluse. Ringkonnakohus asus seisukohale, et kuna pole tõendatud, et sõiduk oli toodud Eestisse alaliselt, tuleb vaidlusalust sõidukit käsitleda ajutisena Mootorsõidukite ja haagiste riikliku registreerimise eeskirja punkti 10 alapunkt 5 tähenduses. Teede- ja sideministri 29. mai 1998. a. määrusega nr. 21 kinnitatud Sõiduki tehnojärelevalve eeskirja lisa 1 punkti 2 ning sama eeskirja lisanduse B punkti A ning nimetatud eeskirja lisanduse B, mida täpsustati teede- ja sideministri 26. mai 1999. a. määrusega nr. 29 alusel, asus ringkonnakohus seisukohale, et tegemist on M2G kategooria sõidukiga, mis kuulub kategooriasse M2. Sellest tulenevalt leidis ringkonnakohus, et Tarmo Lai haldusvastutusele võtmine HÕS § 92 lg 1 järgi oli ebaseaduslik, kuna tulenevalt Eeskirja punkti 10 alapunktist 5 ei olnud tal kohustust registreerida sõiduautot Hummer. HÕS § 218 p. 1 alusel lõpetati menetlus T. Lai tegevuses

haldusõiguserikkumise koosseisu puudumise tõttu. Ringkonnakohus jättis rahuldamata ringkonnakohtus asja arutamisega seotud kohtukulude hüvitamise taotluse summas 7460 krooni 10 senti põhjendusega, et T. Lai esindaja esitas kohtukulude hüvitamise taotluse koos õigusabi kulude kandmist põhjendavate tõenditega alles kohtuvaidluste ajal. Tallinna Ringkonnakohtu selle otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakond ja T. Lai. Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna kassatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Ringkonnakohtu otsus ja teha asjas uus otsus. Kassatsioonkaebuses väidetakse, et: Liiklusseaduse §-st 11 lg 2 tuleneb kohustus registreerida sõidukid. Mootorsõidukite ja haagiste riikliku registreerimise eeskirja punkti 9 kohaselt kuuluvad registreerimisele kõik Eestisse kasutamiseks sissetoodud sõidukid. Registreerimisele mittekuuluvad sõidukid on loetletud Eeskirja punktis 10. Nimetatud sättes loetletud registreerimisele mittekuuluvaid sõidukeid ei tohi liikluses kasutada Sõidukite tehnojärelevalve eeskirjast tulenevalt, ruumiliselt piiratud kasutusotstarbest lähtuvalt või kui kasutamine toimub ainult ärilistel eesmärkidel. Kassaator on seisukohal, et tulenevalt Eeskirja punktidest 6, 9 ja 10 kuulus Tarmo Lai poolt kasutatud sõiduk registreerimisele. Tallinna Ringkonnakohus on vääralt viidanud teede- ja sideministri 26. mai 1999. a. määrusega nr. 29 Sõiduki tehnojärelevalve eeskirjas tehtud muudatustele. Nimetatud muudatustega kehtestati uus kord sõidukite kategooriate määratlemisel. 26. mai 1999. a. määrus nr. 29 ei ole käesolevas vaidluses kohaldatav, kuna sündmus leidis aset 19. juunil 1998. a., mil nimetatud määrus ei olnud veel vastu võetud. Tallinna Ringkonnakohus on vääralt kohaldanud Mootorsõidukite ja haagiste riikliku registreerimise eeskirja punkte 9 ja 10. Käesolevas asjas on väär tugineda sõiduki kasutamise ajalistele piiridele. M2G kategooria sõiduk ei kuulu Eeskirja punkti 9 teises lõikes nimetatud ajutiseks kasutamiseks sissetoodud sõidukite hulka. Samuti ei kuulu kohaldamisele punkti 10 alapunkt 5, kuna M2G kategooria sõiduk ei ole seal loetletud. Kassaatori arvates ei sõltu M2G kategooria sõiduki registreerimise kohustuslikkus sõiduki kasutamise ajalistest piiridest. Eeskirja punktis 9 toodud loetelu hõlmab ka alakategooria sõidukeid. Seevastu punkti 10 alapunktis 5 esitatud loetelu sisaldab ainult põhikategooriat. Erinev käsitlus tuleneb sidekriipsu kasutamisest õigusakti tekstis. Esimesel juhul hõlmatakse ka G-alakategooria, teisel juhul on loetelu ammendav. Kuna M2G kategooria sõidukitele ei ole kehtestatud erinorme, kuuluvad nad registreerimisele üldises korras vastavalt Eeskirja punktile 9 ning tähtajal, mis on sätestatud punktis 14. T. Lai kasssatsioonkaebuses palutakse ringkonnakohtu otsuse muutmist ning T. Lai taotluse rahuldamist Tallinna Ringkonnakohtus kantud 7460 krooni 10 sendi kohtukulude osas. T. Lai väidab, et ringkonnakohus on ebaõigesti rakendanud HÕS § 3511, mis viis ebaõige kohtuotsuse tegemiseni kohtukulude osas. Ringkonnakohus ei viidanud, missugusest menetlusnormist ta kohtukulude hüvitamata jätmisel juhindus. Haldusõiguserikkumiste seadustik ei reguleeri kohtukulude hüvitamise taotluse esitamise aega ega sellest tulenevaid järelmeid.

Kohtukulude hüvitamist reguleeriv HÕS § 3511 tingimuslik sõnastus annab õiguse kohtukulude hüvitamise taotlust esitada, kui kohus tunnistab halduskaristuse määramise otsuse ebaseaduslikuks. Seega saab eraldi taotluse esitada ka pärast menetluse lõppu. Teiste menetlusseadustike kohaldamine on kassaatori arvates siin lubamatu. T. Lai esitas ringkonnakohtus kantud kulude alusdokumendid menetluse lõpul. Vastustaja sai nendega tutvuda ning andis oma arvamuse taotluse esitamise mitteõigeaegsuse kohta. Kassaator tugineb Riigikohtu halduskolleegiumi 29. märtsi 1999. a. määrusele haldusasjas nr. 3-3-1-9-9, mille kohaselt on HÕS § 3511 kitsendav tõlgendamine vastuolus efektiivse õiguskaitse põhimõttega protsessiõiguses. Õiguskaitse on ainult siis efektiivne, kui kohtumenetluses on põhjendatud edasikaebuse korral tagatud õigus advokaadikulude hüvitamiseks. Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna vastuses kassatsioonkaebusele väidetakse, et ringkonnakohtu otsus kohtukulude hüvitamata jätmise osas on õige ja seaduslik ning kassatsioonkaebus põhjendamatu. Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakond leiab, et kuna kohtukulude hüvitamise taotlus esitati kohtulike vaidluste staadiumis, kus uute tõendite ja taotluste esitamise õigust ei ole, siis ei kuulu taotlus rahuldamisele nimetatud haldusasja raames, kuna vastaspoolel ei ole võimalik sellisele taotlusele reageerida ning vastu vaielda. Riigikohtu istungil esitas Tarmo Lai esindaja vandeadvokaat Andres Hallmägi taotluse kohtukulude hüvitamiseks kassatsioonimenetluses kantud advokaadi õigusabi eest 10 292 krooni 31 sendi ulatuses ja kohtukulude nimekirja. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalise, Riigikohtu halduskolleegium leidis: 1. Teede- ja sideministri 10. oktoobri 1997. a. määrusega nr. 34 kinnitatud Mootorsõidukite ja haagiste riikliku registreerimise eeskirja punkti 9 kohaselt kuuluvad registreerimisele kõik Eestisse kasutamiseks sissetoodud ja Eestis valmistatud ning Eestis kasutusele võetavad sõidukid. Vastavalt Eeskirja punkti 10 alapunktile 5 ei kuulu registreerimisele sõidukid, mis on sisse toodud ajutiseks kasutamiseks ja kuuluvad kategooriasse M2, M 3, N2, N3,O3 ja O4. Ajutiseks kasutamiseks Eestisse toodud M2G kategooria maastikuautod kuuluvad registreerimisele vastavalt Mootorsõidukite ja haagiste riikliku registreerimise eeskirja punktile 9 ja 10. Käesolevas asjas tuleb sõiduki kategooria määratlemisel ja selle kaudu registreerimise kohustuslikkuse üle otsustamisel kohaldada teede- ja sideministri 27. mai 1996. a. määrusega nr. 26 kinnitatud Sõiduki tehnoülevaatuse eeskirja lisandust 1 "Sõiduki kategooriad". Teede- ja sideministri 29. mai 1998. a. määrusega nr. 21 kinnitatud Sõiduki tehnojärelevalve eeskiri on avaldatud 25. septembril 1998. a. Riigi Teataja Lisas nr. 278-286. Järelikult jõustus nimetatud määrus 26. septembril 1998. a., väidetav haldusõiguserikkumine toimus aga 19. juunil 1998. a. Teede- ja sideministri 27. mai 1996. a. määrusega nr. 26 kinnitatud Sõiduki tehnoülevaatuse eeskirja lisanduse 1 "Sõidukite kategooriad" esimese alajaotuse "M ja N kategooria sõidukid (autod)" kohaselt jaotatakse autod kategooriatesse: M kategooria - sõiduautod ja bussid, N kategooria - veoautod ja vedukid. Samas alajaotuses on määratletud G kategooria sõidukid (maastikuautod), mis jaotatakse

M1G ja N1G, M2G ja N2G ning M3G ja N3G kategooriatesse. Lisanduse 1 kohaselt on M2 kategooria sõiduk üle 9 sõitjakohaga (sh. juhi koht) buss, mille täismass ei ületa 5 tonni. M2G kategooria sõiduk on maastikuauto, mille täismass on üle 2,0 tonni, kuid ei ületa 12,0 tonni, millel veavad kõik rattad või on roomikvedu ja vähemalt üks telgedest on lahutatav jõuülekandest ning auto peab vastama samas lisanduses loetletud täiendavatele nõuetele. Maastikuautode liigitamine G kategooriasse on põhjendatud, arvestades nende kasutamise eesmärki ja tehnilisi näitajaid. M2G kategooria sõidukitele esitatavad nõuded on erinevad M2 kategooria sõidukitele esitatavatest nõuetest. Seega ei hõlma tähistus M2 maastikuautosid, mis kuuluvad kategooriasse M2G. Mootorsõidukite ja haagiste riikliku registreerimise juhendi punktis 10 alapunktis 5 sisalduv loetelu ei hõlma maastikuautosid. 2. HÕS §-s 218 on sätestatud haldusõiguserikkumise asja menetlust kõrvaldavad asjaolud. Selle paragrahvi esimese lõike punkti 7 kohaselt ei või haldusõiguserikkumise asja menetlust algatada ja algatatud menetlus tuleb lõpetada, kui haldusõiguserikkumise asja arutamise momendiks on möödunud HÕS §-s 30 ettenähtud tähtajad. HÕS § 30 lg 4 kohaselt ei või ühelgi juhul peale §-s 141 sätestatud haldusõiguserikkumiste ja käesoleva paragrahvi 8. lõikes sätestatud juhtudel halduskaristust määrata, kui haldusõiguserikkumise päevast on möödunud üks aasta või rohkem aega. Haldusõiguserikkumise protokolli kohaselt pani T. Lai haldusõiguserikkumise toime 19. juunil 1998. a. Ringkonnakohus tühistas 24. septembril 1999. a. halduskohtu otsuse,millega jäeti muutmata politsei ülemkomissari otsus T. Lai karistamise kohta, ja lõpetas menetluse haldusõiguserikkumise koosseisu puudumise tõttu. Kuna asja arutamise ajaks ringkonnakohtus oli möödunud HÕS §-s 30 lg 4 sätestatud üheaastane tähtaeg, siis pidanuks ringkonnakohus menetluse lõpetama HÕS § 218 lg 1 p. 7 alusel. Ringkonnakohtu otsus kuulub tühistamisele ja menetlus käesolevas haldusõiguserikkumise asjas lõpetamisele HÕS § 218 lg 1 p. 7 alusel. 3. HÕS § 3511 lg 1 sätestab: "Kui kohus tunnistas halduskaristuse määramise otsuse ebaseaduslikuks ja asja arutamisest võttis haldusvastutusele võetud isiku esindajana osa advokaat, võib kohus isiku palvel teha määruse advokaadi õigusabi eest tasutud summa temale hüvitamiseks riigi- või kohaliku eelarve vahenditest." Kuna Tallinna Ringkonnakohtu otsus, millega halduskaristuse määramise otsus tunnistati ebaseaduslikuks, kuulub tühistamisele ja menetlus haldusõiguserikkumise asjas lõpetamisele, siis puudub alus Tarmo Lai kassatsioonkaebuse rahuldamiseks. Samuti pole alust T. Lai esindaja vandeadvokaat A. Hallmägi poolt Riigikohtu istungil esitatud kohtukulude hüvitamise taotluse rahuldamiseks. Juhindudes HÕS §-dest 218 lg 1 p. 7, 324 lg 1 p. 3, 325 lg 1, 311 lg 2 ja 3, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: Rahuldada Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna kassatsioonkaebus osaliselt.

Jätta Tarmo Lai kassatsioonkaebus rahuldamata. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 24. septembri 1999. a. otsus haldusõiguserikkumise asjas nr. II-3õ/107/99 ning lõpetada haldusõiguserikkumise asjas menetlus. Tagastada Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonnale kassatsioonikautsjon 625 (kuussada kakskümmend viis) krooni. Kanda Tarmo Lai poolt tasutud kassatsioonikautsjon riigituludesse. Määrus jõustub 20. detsembril 1999. a. teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann