3-2-1-113-99 · Riigikohus

3-2-1-113-99

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 20. detsembril 1999. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja A. Kull, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik, hageja

E. Lauri esindaja vandeadvokaat S. Musta ja kostja A. Veidemanni osavõtul, vaatas avalikul

kohtuistungil 6. detsembril 1999. a läbi

Ellen Lauri kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 14. septembri

1999. a otsuse Ellen Lauri hagis Ahti Veidemanni vastu lapse enda juurde jätmiseks ja elatise

väljamõistmiseks.

Tartu Ringkonnakohtu otsuse kohaselt elas Ellen Lauri tütar Urve Veidemann koos tütre M hagejaga

ühises elukohas. U. Veidemanni ja Ahti Veidemanni abielu lahutati Tartu Maakohtu 27. novembri

1997. a otsusega. Kostja oli perekonna juurest lahkunud 1993. aasta sügisel. U. Veidemanni hukkus

24. detsembril 1997. a. Nende abielust XX. xxxxxxxx XXXX. a sündinud tütar M. V jäi pärast ema

surma hageja juurde. Esitatud hagis taotles hageja lapselapse M enda juurde jätmist ning kostjalt

lapse ülalpidamiseks igakuise elatusraha 500 krooni väljamõistmist kuni tema täisealiseks saamiseni.

Tartu Maakohus rahuldas hagi 14. detsembri 1998. a otsusega. Maakohus juhindus lastekaitseseaduse

(LaKS) §-dest 3, 27 ja perekonnaseaduse (PkS) §-dest 58, 59, 60 ja 61 lg 1 ja 2. Kohtuotsuse

põhjenduste kohaselt on Tartu Maakohtu 27. novembri 1997. a otsusega tuvastatud, et kostja ei täida

lapse ülalpidamiskohustust. Laps vajab arenguks stabiilsust ja on lapse huvides, et ta kasvaks

lähedaste inimeste – vanaema ja vanaisa juures. Kohus arvestas eestkosteasutuse arvamust, mille

kohaselt peaks laps jääma vanavanemate juurde.

Tartu Ringkonnakohus tühistas 14. septembri 1999. a otsusega maakohtu otsuse ja uue otsusega jättis

hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kohaldas maakohus vääralt PkS § 53

lg 1 ja § 61 lg 1 sätteid. PkS § 53 lg 1 kohaselt võib kohus ühe vanema, eestkostja või

eestkosteasutuse nõudel võtta lapse ühelt või mõlemalt vanemalt ära vanema õiguste äravõtmiseta,

kui last on ohtlik vanemate juurde jätta. Kui vanem ei täida lapse ülalpidamiskohustust, mõistab

kohus PkS § 61 lg 1 alusel teise vanema, eestkostja või eestkosteasutuse nõudel temalt välja elatise

lapsele nõude esitanud vanema, eestkostja või isiku kasuks, kelle huvides on eestkosteasutus nõude

esitanud. Lapse vanemalt äravõtmise ja elatise nõudeid saab esitada üks vanematest, eestkostja või

eestkosteasutus. Hageja lapse vanavanemana ja tema faktilise kasvatajana ei ole PkS § 53 lg 1 ja § 61

lg 1 loetletud isik. Seetõttu puudub hagejal õigus pöörduda lapse huvides tema vanemalt äravõtmise

(lapse elukoha määramise) ja elatise nõudega kohtusse. Hageja saaks vastavaid nõudeid esitada ainult

siis, kui ta oleks seaduses ettenähtud korras määratud lapse eestkostjaks.

Kassatsioonkaebuses palus hageja tühistada ringkonnakohtu otsuse ja uue otsusega rahuldada hagi

täies ulatuses. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus tõlgendanud vääralt

materiaalõiguse norme. PkS § 58 järgi peab kohus arvestama lapsesse puutuva vaidluse lahendamisel

lapse huve. LaKS § 3 kohaselt tuleb alati ja igal pool esikohale seada lapse huvid. Hageja on

hoolitsenud lapse eest hästi. Eestkosteasutuse arvamuse järgi võis laps elada vanavanemate juures.

Riigikohus on 5. juuni 1996. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-79-96 asunud seisukohale, et vanemal ei

ole õigust last tagasi saada, kui see on ilmselt vastuolus lapse huvidega. Kuna perekonnaseadus ei

reguleeri vanavanemate ja lastelaste suhteid, siis pidi kohus otsustama lapsele eestkoste seadmise.

Eestkoste võidakse PkS § 92 lg 3 kohaselt seada lapse üle, kes on muudel põhjustel, kui seda näeb

ette PkS § 92 lg 1 ja 2, jäänud ilma vanemlikust hoolitsusest. Kui ringkonnakohus asus seisukohale,

et vanaemal puudus subjektiivne õigus hagi esitada, oleks pidanud kohus, lähtudes lapse huvidest,

määrama vanaema lapse eestkostjaks ja rahuldama hagi.

Vastuses kassatsioonkaebusele palus kostja jätta kaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse

muutmata. Ekslik on hageja seisukohta, et kohus võib omaalgatuslikult määrata lapsele eestkostja.

Kohaldamisele ei kuulu PkS § 92 lg 3, sest laps ei ole jäänud ilma vanemlikust hoolitsusest.

Eestkosteasutus ei ole taotlenud lapse suhtes eestkoste seadmist ega hageja määramist tema

eestkostjaks. Vastustaja nõustus ringkonnakohtu järeldusega, et hagejal puudus õigus pöörduda lapse

äravõtmise ja elatise väljamõistmise nõudega kohtusse.

Kolleegiumi istungil jäi hageja esindaja kassatsioonkaebuse ja vastustaja vastuväidete juurde.

Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

Ringkonnakohus leidis õigesti, et hageja ei ole isik, kes saaks PkS § 53 lg 1 ja § 60 lg 1 alusel esitada

lapse huvides hagi tema elukoha määramiseks ja elatise väljamõistmiseks. Laps elab oma vanaema,

hageja, juures. Kostja lapse isana ja tema seadusliku esindajana ei ole esitanud hagi lapse

äravõtmiseks hagejalt. Seetõttu on asjakohatu kassatsioonkaebuse viide Riigikohtu otsusele

tsiviilasjas nr 3-2-1-79-96. Asjas ei saa kohaldada PkS § 50 lg 3, mille kohaselt vanemal ei ole

õigust last tagasi saada, kui lapse üleandmine on ilmselt vastuolus lapse huvidega. Isikul, kes ei ole

määratud lapse eestkostjaks, puudub õigus nõuda lapse äravõtmist vanemalt või lapsele elatise

väljamõistmist. Selline õigus on lapse eestkostjal ja eestkosteasutusel. Perekonnaseadus ei keela

lapsele eestkoste seadmist, kui lapsel on olemas seadusliku esindajana vanem.

Ebaõige on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus, leides, et hagejal puudub subjektiivne

õigus hagi esitada, pidi lapse huvidest lähtudes määrama hageja lapse eestkostjaks ja rahuldama hagi.

Eestkostet reguleerib perekonnaseaduse 11. peatükk. Eestkoste võidakse PkS § 92 lg 3 järgi seada ka

lapse üle, kes on muudel kui PkS § 92 lg 2 toodud põhjustel jäänud ilma vanemlikust hoolitsusest.

Eestkoste seadmise otsustab kohus PkS § 93 lg 1 kohaselt eestkosteasutuse avalduse alusel.

Ettepaneku isiku määramiseks eestkostjaks teeb PkS § 95 lg 1 kohaselt eestkosteasutus. Seega ei saa

kohus ilma vastava avalduseta ega selles väljendatud ettepanekuta eestkostjat määrata.

Juhindudes TsMS § 362 p 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 14. septembri 1999. a otsus muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Eesistuja A. Kull

Liikmed L. Laarmaa, J. Luik