3-2-1-87-99 · Riigikohus

3-2-1-87-99

M Ä Ä R U S

Tartus 8. detsembril 1999. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa,

J. Luik ja T. Vernik vaatas avalikul kohtuistungil 8. novembril 1999. a läbi

Mare ja Mihkel Mandri erikaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 1. aprilli

1999. a määruse, millega lõpetati menetlus Mare ja Mihkel Mandri hagis Tallinna linna vastu

eluruumi ja krundi või rahalise kompensatsiooni saamiseks.

Mare ja Mihkel Mandri kasutavad Tallinnas Kirde 10 korterit nr 2. 3. juunil 1994. a tagastati

omandireformi käigus maja Kirde 10 Ülle Mõistlikule. Tallinna Linnakohtu 19. detsembri 1997. a

otsusega rahuldati Ü. Mõistliku hagi M. ja M. Mandri vastu ORAS § 121 lg 4 p 2 ja lg 5, ES § 33 lg 1

p 2 ja lg 2 alusel ning tunnustati Ü. Mõistliku õigust mitte pikendada nendega üürilepingut ja otsustati

tõsta M. ja M. Mandri eluruumi vabastamisest keeldumise korral välja koos neist sõltuvate isikute ja

neile kuuluva varaga. Ü. Mõstliku nõuet - kohustada Tallinna linna andma M. ja M. Mandrile teine

eluruum - ei rahuldatud põhjusel, et sellist nõuet saaksid esitada kostjad, mitte aga hageja. Kohtuotsus

on seadusjõus.

M. ja M. Mandri esitasid Tallinna linna vastu hagi, milles palusid tunnustada nende põhiseaduse § 12

kohast õigust võrdsuseks seaduste ees kõigi varem riigi- või munitsipaalomandis olnud eluruumide

üürnikega, tagades neile õiguse saada vastu seni nende kasutuses oleva eluruumi ja krundiga

rahaliselt samaväärne eluruum ja krundiosa; kohustada kostjat kohtuotsuse jõustumisest ühe kuu

jooksul andma hagejate kasutusse vähemalt 537 840 krooni maksumusega neile üldkehtiva korra

kohaselt erastatav eluruum ja krunt, selle nõude täitmise võimatuse korral mõista kostjalt välja 537

840 krooni uue, senisega samaväärse majaosa ostmiseks. Hagejad tuginesid ORAS §-le 121 lg 5 ja 9,

ES §-le 33 lg 2 ja §-le 56, põhiseaduse §-le 146 ja TsKS §-le 9 lg 2 ja 3.

Linnakohus rahuldas 30. septembri 1998. a otsusega hagi osaliselt. Kohus tunnustas M. ja M. Mandri

võrdsust seaduse ees kõigi varem riigi- või munitsipaalomandis olnud eluruumide üürnikega ning

nende õigust saada seni nende kasutuses olnud eluruumiga tubade arvu, üldpinna suuruse ja

heakorrastatuse taseme poolest samaväärne eluruum. Kohus kohustas Tallinna linna andma ühe kuu

jooksul kohtuotsuse jõustumisest hagejate käsutusse eluruumi Tallinna linna piires, mida hagejad

saaksid üldkehtiva korra kohaselt erastada. Kohus jättis rahuldamata hagi vastuantava eluruumi

samaväärse maksumuse ja asukoha tagamiseks ning 537 840 krooni kompensatsiooni saamiseks.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on hagejatel väljatõstmise korral õigus saada vastavalt ORAS §-le

121 lg 5 Tallinna linnalt sama suur ja heakorrastatud eluruum, kui on nende varem kasutatud eluruum.

ORAS § 121 lg 9 kohaselt on tagastatud eluruumis elaval üürnikul õigus uue eluruumi saamiseks

eluruumide erastamise seaduses sätestatud korras või õigus taotleda laenu või toetust riigilt või

kohalikult omavalitsuselt ümberasumiseks või eluruumi ostmiseks erastamisest laekuva raha

kasutamise seaduse alusel. Hagejate elamispinnaga varustamine kuulub Tallinna linna pädevusse ja

tema kohustuste hulka. Kostja oli hagejate eluruumist väljatõstmisest teadlik alates 19. detsembri

1997. a linnakohtu otsusest, kuid ei täitnud talle pandud kohustust. Kohus ei pidanud asjakohaseks

kostja väidet, et riik ei ole linnale selleks raha eraldanud.

Tallinna Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse ja lõpetas 1. aprilli 1999. a määrusega asja

menetluse, sest asi ei kuulu tsiviilkohtumenetluse korras läbivaatamisele.

Määruse põhjenduste kohaselt ei tulene põhiseaduse §-st 12, milles on sätestatud kõigi võrdsus

seaduse ees, et hagejatel oleksid kõikide teiste isikutega, sh üürnikega, samased õigused. Selline

võrdsuse tunnustamise nõue pole kooskõlas TsÜS §-ga 112 ega saa olla hagi nõudeks

tsiviilkohtumenetluses.

Hagejate õigus eluruumile tuleneb ORAS §-st 121 lg 5, mille kohaselt üürniku väljatõstmisel ORAS

§-s 121 lg 4 p 2, 3 ja 4 sätestatud alustel peab kohalik omavalitsusüksus andma üürniku kasutusse

eluruumi, mis asub samas asulas, ei ole vähem heakorrastatud eelmisest eluruumist ja mille

elamispinna suurus ning ruumide arv vastab sotsiaalselt põhjendatud normile. ES § 33 lg 1 p 2 ja 3

alusel lasub Tallinna linnal seadusest tulenev kohustus anda üürnikele eluruumist väljatõstmise korral

uus eluruum. Selle kohustuse täitmata jätmine kohaliku omavalitsuse poolt kuulub vaidlustamisele

halduskorras.

Erikaebuses leidsid hagejad, et ringkonnakohtu määrus ei ole õige. Ebaõige on ringkonnakohtu väide,

et võrdsuse tunnustamise nõue pole kooskõlas TsÜS §-ga 112 ega saa olla nõudeks

tsiviilkohtumenetluses. Nimetatud paragrahv käsitleb tsiviilõiguse kaitse viise, mitte nõudeid.

Võrdsuse kui üht liiki õiguse tunnustamine on vastavuses TsÜS § 112 lg 2 p 1. Hagejate õigusi ei riku

asjaolu, et puudub nende kasutuses oleva eluruumi erastamise õigus, vaid see, et neil puudub nende

kasutuses oleva eluruumiga maksumuselt võrdse ja senisega samas piirkonnas asuva võrdväärse

eluruumi erastamise õigus. Kuna hagejad ei pöördunud kohtusse kohaliku omavalitsuse kohustuse

mittetäitmise tõttu, vaid oma põhiseadusliku õiguse kaitseks, siis on nende nõue TsMS § 5 lg 1 p 1

järgi tsiviilasi. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 3. Hagejate kohtusse pöördumise aluseks oli nende

väljatõstmine eluruumist teist eluruumi vastu andmata.

Vastuses erikaebusele nõustus kostja erikaebuse väidetega.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu määruse tühistamiseks puudub alus.

Ringkonnakohus lõpetas asja menetluse TsMS § 217 p 1 alusel, mille kohaselt kohus lõpetab

menetluse, kui asi ei kuulu kohtu pädevusse tsiviilkohtumenetluse korras läbivaatamiseks.

Esitatud hagis palusid hagejad: 1) tunnustada nende põhiseaduse § 12 kohast põhiõigust võrdsuseks

seaduse ees kõigi varem riigi- või munitsipaalomandis olnud eluruumide üürnikega, tagades neile

õiguse saada vastu seni nende kasutuses oleva eluruumi ja krundiosaga rahaliselt samaväärne

eluruum ja krundiosa; 2) kohustada Tallinna linna kohtuotsuse jõustumisel andma neile senise

eluruumi ja krundiosaga samaväärne ja vähemalt 537 840 krooni maksev eluruum, mida nad saaksid

erastada, või mõista välja selles summas rahaline kompensatsioon.

Hagejad olid tagastatud elumajas asuva eluruumi üürnikud, kes on ORAS § 121 lg 4 p 2 alusel

kohtuotsusega elamispinnalt välja tõstetud. Esimese astme kohtu otsust väljatõstmise kohta hagejad

ei vaidlustanud.

Vastavalt ORAS §-le 121 lg 5 peab üürniku väljatõstmisel selle paragrahvi 4. lõike punktides 2, 3 ja 4

sätestatud alustel kohalik omavalitsusüksus andma üürniku kasutusse eluruumi, mis asub samas

asulas, ei ole vähem heakorrastatud varem kasutatud eluruumist ja mille elamispinna suurus ning

ruumide arv vastab sotsiaalselt põhjendatud normile. Üürnikud on kohustatud ORAS § 121 lg 7 järgi

sama paragrahvi 5. ja 6. lõike alusel nende kasutuses oleva eluruumi vabastama alles uue eluruumi

saamisel. Kohalik omavalitsusüksus kasutab eluruumi andmisel eluruumide erastamise seaduses ja

erastamisest laekuva raha kasutamise seaduses sätestatud võimalusi.

Hagejad nõuavad, et kostja täidaks temale ORAS §-ga 121 lg 5 pandud kohustuse anda neile

varasemaga samaväärne eluruum või kompenseerida see rahaliselt. Riigikohtu tsiviilkolleegium

nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et tsiviilõiguslikuks ei ole selline kohaliku omavalitsusüksuse

seaduse täitmisele kohustamise nõue ega kõigi varem riigi- või munitsipaalomandis olnud eluruumide

üürnikega võrdsuse tunnustamise nõue.

Tsiviilasjadena mõistetakse TsMS § 1 lg 2 kohaselt tsiviil- ja tööõigussuhtest tekkinud vaidlusi.

Kohaliku omavalitsuse vastu esitatud nõue eluruumi saamiseks ei ole tsiviilõiguslik, sest hagejate ja

kostja vahel puudub tsiviilõigussuhe ning eluruumi andmise kohustus on avalik-õiguslik.

Halduskohtu pädevuse sätestab HKMS § 3, mille l. lõike p 1 kohaselt kuulub halduskohtu pädevusse

muuhulgas ka kohaliku omavalitsuse toimingu peale esitatud kaebuste lahendamine. Toiming võib

väljenduda ka tegevusetuses, sh eluruumi andmata jätmises. Kui kohalikul omavalitsusüksusel

puudub eluruum, mida ORAS § 121 lg 5 kohaselt üürniku kasutusse anda, siis peab ta vastavalt

Vabariigi Valitsuse 9. veebruari 1999. a määrusega nr 53 kinnitatud kohalikele omavalitsusüksustele

eluruumide ehitamiseks või ostmiseks raha taotlemise ja eraldamise korrale tegema eelnevaid

toiminguid, et temale pandud eluruumide andmise kohustust täita.

Kuivõrd hagejate nõue ei ole tsiviilõiguslik, siis ei rikkunud ringkonnakohus TsMS § 3 ja § 5 lg 1 p 1

sätteid.

Juhindudes TsMS § 362 p 1, kolleegium

m ä ä r a s:

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 1. aprilli 1999. a määrus muutmata ja Mihkel

ja Mare Mandri erikaebus rahuldamata.

Eesistuja J. Odar

Liikmed H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa, J. Luik, T. Vernik