3-1-1-118-99 · Riigikohus

3-1-1-118-99

K O H T U M Ä Ä R U S

Tartus 7. detsembril 1999

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Ott Järvesaar ja Jüri

Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil läbi vandeadvokaadi vanemabi Sven Sillari erikaebuse

Tallinna Ringkonnakohtu 15. novembri 1999. a määruse peale, millega tühistati Tallinna Linnakohtu

20. septembri 1999. a otsus kriminaalasjas 11-1/882 V. B.-i süüdistusasjas ja saadeti kriminaalasi

Tallinna Linnakohtusse uueks kohtulikuks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

Kohtuistungist võtsid osa V. B.-i kaitsja vandeadvokaat Kalev Lill ja riigiprokurör Marge Püss.

1. Tallinna Linnakohtu 20. septembri 1999. a otsusega mõisteti V. B. süüdi KrK § 144 lg 1 järgi ning teda

karistati vabadusekaotusega üheks aastaks kinnises vanglas. Süüdistuses KrK § 195 lg 2 järgi mõisteti ta

õigeks kuriteo koosseisu puudumise tõttu. Ühtlasi mõisteti temalt välja 13 200 krooni Videomati Mängude

AS kasuks.

V. B. süüdistati selles, et tema 16. juunil 1999. a umbes kella 03.00 ajal öösel, olles alkoholijoobes, rikkus

tahtlikult võõrast vara: mänguautomaatide salongis kinos "E." Tallinnas lõhkus videokaamera ja selle aluse,

kaks monitori ning neli mänguautomaadi klaasi, tekitades Videomati Mängude AS-le olulise varalise kahju

summas 13 200 krooni.

2. Tallinna Linnakohtu 20. septembri 1999. a otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused kohtualune V. B. ja

tema kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Sven Sillar.

Apellatsioonkaebustes paluti tühistada esimese astme kohtu otsus V. B. süüdimõistmise ja karistamise osas

KrK § 144 lg 1 järgi, samuti temalt Videomati Mängude AS kasuks 13 200 krooni väljamõistmise osas.

Paluti uue kohtuotsusega V. B. KrK § 144 lg 1 järgi õigeks mõista ja tunnistada Videomati Mängude AS

õigust esitada kohtualuse vastu tsiviilmenetluses hagiavaldus kahju hüvitamise nõudes.

Apellatsioonkaebustes leiti, et tekitatud varalise kahju suurus on kohtu poolt alusetult kindlaksmääratud vaid

Videomati Mängude AS avalduse põhjal. Kaitsja leiab, et avaldus ei kinnita olulise varalise kahju tekitamist.

Apellandid leidsid, et põhjustatud kahju suurus ei ole selles asjas tõendatud. Seoses sellega pole tõendatud

KrK § 144 lg 1 järgi kuriteo toimepanemine kohtualuse poolt. Samuti leiti, et tsiviilhagi ei ole antud asjas

esitatudki.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 15. novembri 1999. a määrusega tühistati Tallinna Linnakohtu otsus V. B. suhtes

ning saadeti kriminaalasi Tallinna Linnakohtule uueks kohtulikuks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

Apellatsioonkaebused rahuldati osaliselt.

Kohtuistungil toetasid apellandid apellatsioonkaebusi. Prokurör palus tühistada esimese astme kohtu otsus

kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu ja saata kriminaalasi uueks kohtulikuks arutamiseks

esimese astme kohtusse.

Kohtukolleegium nõustus prokuröri arvamusega. Apellatsioonikohus leidis, et esimese astme kohus ei ole

motiveerinud oma järeldust selle kohta, et kohtualuse V. B. tegudes on kuriteo koosseis KrK § 144 lg 1

mõttes.

Motiivide puudumine kohtuotsuses on kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks, mis toob endaga

kaasa kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja saatmise uueks kohtulikuks arutamiseks.

Seoses nimetatud alusel kohtuotsuse tühistamisega jättis kohus teised apellatsioonkaebustes toodud väited

käsitlemata.

Ringkonnakohus leidis, et asja uuel arutamisel peab esimese astme kohus esitama vastavad motiivid ja sellest

lähtuvalt lahendama küsimuse, kas kohtualuse tegudes kuriteo koosseis puudub või mitte.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 15. novembri 1999. a määruse peale esitas erikaebuse V. B. kaitsja S. Sillar.

Kaebuses palutakse tühistada ringkonnakohtu määrus V. B. süüdistusasjas tervikuna ja saata kriminaalasi

uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Kaitsja leiab kaebuses, et ringkonnakohtu määruses on rikutud oluliselt menetlusõigusnorme, mis omakorda

tõid kaasa ebaõige kohtulahendi tegemise. Kaebuses väidetult on rikutud AKKS § 33, § 20 lg 1 ja § 31 p 3

sätteid. Kaebuse esitaja olulisemad väited on järgmised:

4.1 Apellatsioonikohus ei võinud kriminaalasja oma määrusega tagasi saata uueks arutamiseks esimese

astme kohtule teises koosseisus, kui kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine tuvastati kohtuistungil.

4.2 Apellatsioonikohus on jätnud tähelepanuta need piirid, mille raames pidanuks apellatsioonimenetlus

toimuma. Apellatsioonkaebustes paluti kohtualune õigeks mõista põhjusel, et tema tegevuses ei esinenud

KrK § 144 lg 1 tunnuseid. Prokuröri taotlusel apellatsioonimenetluse piiridest väljumine oli kohtualuse

huvide vastane ja viitab kriminaalmenetluse seaduse olulisele rikkumisele. Apellatsioonimenetluse piiride all

tuleb mõista kriminaalmenetluse eseme kui terviku seda osa, mida tuleb apellatsioonimenetluses uuesti

analüüsida. Kriminaalmenetluse eseme mõistega tähistatakse kuriteotunnustega tegu, mille kohta kogutakse

kriminaalmenetluses teavet selgitamaks selle teo suhtes kriminaalseaduse rakendamise võimalikkust.

Juhtudel, mil esimese astme kohtuotsuse on vaidlustanud vaid kaitsja, võib ringkonnakohus väljuda

apellatsiooni piiridest üksnes siis, kui ta tuvastab kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise, millega on

raskendatud kohtualuse seisukorda.

4.3 Ringkonnakohus on ekslikult tuvastanud, et Tallinna Linnakohus on oluliselt rikkunud

kriminaalmenetluse seadust. Ringkonnakohtu määruse motiveerivast osast võib vaid tuletada, et

kriminaalseaduse olulise rikkumise all on ringkonnakohus silmas pidanud AKKS § 39 lg 3 p 7 rikkumist.

Nende väidete põhistamisel viitab erikaebuse esitaja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsustele (nr-d 3-1-1-

88-98, 3-1-1-79-98, 3-1-1-97-98).

5. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud V. B. kaitsja,

kes toetas erikaebuses esitatud seisukohti ning prokuröri, kes taotles apellatsioonikohtu määruse muutmata

jätmist,

l e i d i s:

5.1 Seadusandja poolt AKKS § 30 tekstis tehtud muudatuste kohaselt (RT I, 51, 756) ei vormistata alates

19. juunist 1998. a ringkonnakohtu poolt kriminaalasja esimese astme kohtule saatmist enam mitte

kohtuotsuse vaid määrusega. Sellest tulenevalt on Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium oma

seisukohad vormistanud seadusega kooskõlas oleva menetlusdokumendiga. (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 1. detsembri 1998. a kohtumäärus nr 3-1-1-117-98).

5.2 Riigikohtu kriminaalkolleegium on jätkuvalt seisukohal, et apellatsioonimenetluse piiride all tuleb mõista

kriminaalmenetluse eseme kui terviku seda osa, mida apellatsioonimenetluses tuleb uuesti analüüsida.

Kriminaalmenetluse eseme mõistega aga tähistatakse kuriteotunnustega tegu või tegusid, mille kohta

kogutakse kriminaalmenetluses teavet selgitamaks selle teo suhtes kriminaalseaduse rakendamise

võimalikkust.

Lähtuvalt KrMK § 263 lg-st 1 tulenevate ülesannete loetelust on apellatsioonikohus jõudnud seisukohale, et

esimese astme kohus ei ole V. B. käitumise inkrimineerimisel KrK § 144 lg1 järgi selgelt avanud nimetatud

kuriteokoosseisu elemente, on jätnud piiritlemata kuriteoga tekitatud varalise kahju tegeliku ulatuse ja selle

vastavuse kriminaalseaduse rakendamiseks kehtestatud piiridele. Sellest tulenevalt on Tallinna Linnakohtu

20. septembri 1999. a kohtuotsus oluliste õiguslike järelduste osas motiveerimata, mis oli apellatsioonikohtu

poolt käsitletav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena. See tingiski Tallinna Linnakohtu

20. septembri 1999. a otsuse tühistamise V. B. suhtes ja kriminaalasja saatmise uueks kohtulikuks

arutamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15. novembri 1999. a määrus on põhjendatud ja seaduslik

ning alus selle tühistamiseks puudub.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1, § 65 lg-st 3 ja § 72 lg-st 2, Riigikohtu

kriminaalkolleegium

m ä ä r a s:

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15. novembri 1999. a määrus muutmata, V. B.

kaitsja erikaebus jätta rahuldamata.

2. Välja mõista V. B.-lt 525 krooni ja 743.40 krooni kohtukulu riigieelarve tuludesse kaitsjatasude

katteks.

Kohtumäärus jõustub 7. detsembril 1999. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Eerik Kergandberg

Liikmed Ott Järvesaar, Jüri Rätsep