3-1-1-111-99 · Riigikohus

3-1-1-111-99

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 7. detsembril 1999

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Lea Kalm ja Eerik Kergandberg

vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

R. M. süüdistuses KrK § 113 järgi.

Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa süüdimõistetu R. M., tema kaitsja vandeadvokaat Aivar

Raudsik, kannatanu A. T. ja riigiprokurör Marge Püss.

I Kriminaalmenetluse senine käik

1. R. M. oli kohtu alla antud süüdistatuna KrK § 113 järgi selles, et ta 31. mail 1997. a Jõgeva maakonnas

X vallas Y külas enda elukohas elumaja ees lõi käte ja jalgadega A. T-t tekitades viimasele füüsilist

valu ja kergeid lühiajalist terviseriket põhjustanud kehavigastusi.

2. Jõgeva Maakohtu 10. mai 1999. a otsusega mõisteti R. M. õigeks. Kannatanu A. T. tsiviilhagi

kohtualuse vastu 100 000 krooni nõudes jäeti läbi vaatamata.

3. Jõgeva Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonprotesti prokurör A. Hinto ja apellatsioonkaebuse

kannatanu A. T. Prokurör leidis protestis, et kohtuotsus on ebaseaduslik ja põhjendamatu, sest

kohtuotsuses sisalduvad kohtu järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele, ebaõigesti on kohaldatud

kriminaalseadust ning oluliselt on rikutud kriminaalmenetluse seadust. Kannatanu A. T. taotles

apellatsioonkaebuses R. M. süüditunnistamist KrK § 182 järgi ja tema karistamist selles süüdistuses

vabadusekaotusega 4 aastaks ja 11 kuuks. Täiendavalt taotles kannatanu R. M. kriminaalvastutusele

võtmist ka KrK § 129 lg 2, § 172 ja § 175 järgi ning tunnistaja L. M. kriminaalvastutusele võtmist KrK

§ 17 lg 6 - § 182 ning § 174 lg 2 ja § 130 järgi.

4. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. septembri 1999. a otsusega tühistati Jõgeva Maakohtu

10. mai. 1999. a otsus R. M. õigeksmõistmises KrK § 113 järgi. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

tegi uue otsuse ja mõistis R. M. süüdi KrK § 113 järgi ning karistas teda rahatrahviga 100 päevamäära

s.o 2800 krooni. A. T. tsiviilhagi R. M. vastu 100 000 krooni nõudes jäeti KrMK § 270 alusel

lahendamiseks tsiviilkohtumenetluse korras. Ühtlasi mõisteti R. M.-lt välja 500 krooni A. T. kasuks

riiete rikkumisega tekitatud kahju katteks. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on ebaõigesti jätnud

kõrvale rea tõendid ja seetõttu vääralt väitnud, et süüstavatest tõenditest on arvestatavad üksnes

kannatanu ütlused. Ringkonnakohtu otsuses rõhutatakse, et kannatanu ütlused on kinnitust leidnud ka

rea teiste tõenditega.

5. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. septembri 1999. a otsuse peale esitas

kassatsioonkaebuse R. M. kaitsja vandeadvokaat A. Raudsik, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse

tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Kassaator leiab oma

kaebuses, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust ning oluliselt rikkunud

kriminaalmenetluse seadust. Kassatsioonkaebuses sisalduvad põhilised väited ja argumendid on

järgmised:

1. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on R. M. süüdimõistmisel tuginenud sisuliselt ainuüksi

kannatanu vastuolulistele ütlustele, jättes kõrvale kohtualuse süüd kõrvaldavad tõendid. Samuti

märgib kassaator, et ringkonnakohtu otsuses puuduvad motiivid, miks on jäetud arvestamata

kohtualuse süüdimõistmist välistava tunnistaja L. M. ütlustega. Kassatsioonkaebuses leitakse, et

"kuna L. M. on järjekindlalt ja korduvalt kinnitanud, et kohtualuse poolt ei põhjustatud

kannatanule kehavigastusi, on tegemist sisuliselt alibiga".

2. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on rikkunud süütuse presumptsiooni printsiipi, märkides

kohtuotsuses, et "ringkonnakohtule ei ole esitatud mingeid andmeid, et kannatanu võis need

vigastused saada kusagil mujal".

3. Eraldi tõstatatakse kassatsioonkaebuses kuriteo aegumise küsimus. Kassaator ei nõustu

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. märtsi 1996. a otsuses A. K. süüdistusasjas KrK § 113 järgi

esitatud seisukohaga, et kriminaalvastutusele võtmise aegumistähtaega arvutatakse kuni

süüdistatava kohtu alla andmise päevani.

II Menetlus Riigikohtus

Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ning ära kuulanud R. M. ja tema

kaitsja seletuse, milles toetati kassatsioonkaebuses sisalduvat taotlust, samuti kannatanu ja prokuröri

seletuse, milles taotleti kaebuse rahuldamata jätmist,

l e i d i s :

1. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei pea vajalikuks muuta Riigikohtu praktikas kriminaalvastutusele

võtmise aegumise küsimuses valitsevat seisukohta.

2. Nõustuda tuleb kassatsioonkaebuses väidetuga, et ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses motiivina

esitatud väide, et "ringkonnakohtule ei ole esitatudmingeid andmeid, et kannatanu võis need

vigastused saada kusagil mujal" võib olla käsitatav süütuse presumptsiooni printsiibi rikkumisena.

3. Nõustuda tuleb kassaatoriga ka selles, et ringkonnakohus on tõendite analüüsimisel ja hindamisel

jätnud põhjendamatult täiesti kõrvale tunnistaja L. M. ütlused " tõendi, millele eeskätt tugineti Jõgeva

Maakohtu poolt R. M. õigeksmõistmisel. Ringkonnakohus on mõistetavalt õigustatud hindama

tõendeid teisiti kui seda on teinud esimese astme kohus. Kuid ringkonnakohus ei ole õigustatud

hindama tõendeid valikuliselt ja esimese astme kohtu poolset tõendite hindamist ignoreerivalt. Selliselt

toimides on ringkonnakohus rikkunud KrMK § 274 p-s 3 sätestatut ja see on käsitatav

kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena AKKS § 39 lg 4 mõttes, mis tingib kriminaalasja

saatmist uueks arutamiseks apellatsiooni korras.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu

kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. septembri 1999. a otsus R. M. süüdistusasjas KrK

§ 113 järgi ja saata kriminaalasi samale kohtule uueks arutamiseks apellatsiooni korras.

Kohtuotsus jõustub 7. detsembril 1999. a ega ole edasikaevatav.

Eesistuja Jüri Ilvest

Liikmed Lea Kalm, Eerik Kergandberg