3-1-1-83-99 · Riigikohus

3-1-1-83-99

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 7. detsembril 1999

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Ott Järvesaar, Lea Kalm, Eerik

Kergandberg ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

E. T. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi.

Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa E. T. kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas ja riigiprokurör

Marge Püss.

I Kriminaalmenetluse senine käik

1. Tartu Maakohtu 11. mai 1999. a otsusega tunnistati E. T. süüdi KrK § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ja teda

karistati rahatrahviga 50 päevamäära s.o 500 krooni. KrK § 45 alusel loeti karistusest kantuks vahi all

viibitud aeg 26. veebruarist kuni 5. märtsini 1997. a. KrK § 43 lg 4 alusel arvutas maakohus

eelvangistuses viibitud aja ümber rahatrahvi päevamääradeks arvestusega, et ühele vahi all viibitud

päevale vastavaks kolm rahatrahvi päevamäära. Lõplikuks karistuseks luges kohus rahatrahvi 26

päevamäära s.o 260 krooni.

2. Apellatsioonprotestis vaidlustati Tartu Maakohtu eelnimetatud kohtuotsus karistuse leebuse ja

karistuse mõistmise üldaluste rikkumise motiivil. Protestis märgiti muuhulgas, et vastavalt KrK § 43

lg-le 2 viiakse rahatrahv täide iseseisvalt ning sellest järelduvalt ei ole KrK § 45 sätted siinkohal

kohaldatavad.

3. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15. juuni 1999. a otsusega jäeti Tartu Maakohtu 11. mai

1999. a otsus muutmata ja apellatsioonprotest rahuldamata. Kriminaalkolleegium leidis, et maakohtu

otsus on põhjendatud ja seaduslik. Ringkonnakohus asus muuhulgas ka seisukohale, et maakohus on

põhjendatult kohaldanud KrK § 45 sätteid ning õigesti arvestanud E. T. mõistetud rahatrahvi hulka ka

tema poolt eelvangistuses viibitud aja. Ringkonnakohtu otsuses rõhutatakse, et eelvangistusaja

arvestamata jätmisel oleks maakohus rikkunud karistuse mõistmise põhimõtet, mille kohaselt ühe

kuriteo eest võib mõista ainult ühe põhikaristuse.

4. Kassatsioonprotestis taotleb riigiprokurör Inna Tegova Tartu Ringkonnakohtu kriminaal-kolleegiumi

15. juuni 1999. a otsuse osalist tühistamist ja kriminaalasja saatmist samale kohtule uueks arutamiseks.

Vaidlustamata E. T. mõistetud karistuse raskust, ei nõustu kassaator ringkonnakohtu poolse KrK §-de

43 ja 45 tõlgendamisega. Protestis märgitakse, et ringkonnakohus on ekslikult käsitanud eelvangistust

iseseisva põhikaristusena. Prokurör rõhutab, et eelvangistus ei ole mitte karistus vaid tõkend, millega

kaasneb isikult vabaduse võtmine. Kassaator rõhutab, et KrK § 45 kohaselt peab kohus arvestama vahi

all viibitud aja, s.o eelvangistusaja karistuse tähtaja hulka, samas aga sätestab KrK § 43, et rahatrahv

viiakse täide iseseisvalt. Oma seisukoha esitamisel tugineb kassaator Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

8. oktoobri 1994. a otsusele R. K. jt süüdistusasjas (III-1/3-91/94 ), mille kohaselt eelvangistusaja

arvesse võtmine rahatrahviga karistamisel ei ole kehtiva kriminaalkoodeksi kohaselt rakendatav.

II Menetlus Riigikohtus

Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas prokurör kassatsioonprotestis sisalduvat taotlust rõhutades, et

kehtiv kriminaalseadus, eriti KrK § 43 lg-tes 2 ja 5 sätestatu, ei võimalda arvata eelvangistuses viibitud aega

rahatrahvina mõistetava karistuse hulka. Kaitsja leidis, et kassatsioonprotesti ei tuleks rahuldada ja taotles

ringkonnakohtu vaidlustatud otsuse muutmata jätmist. Kaitsja rõhutas eeskätt seda, et kassatsioonprotestis

taotletav ei ole kooskõlas põhiseadusliku võrdse kohtlemise põhimõttega.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste

seletused,

l e i d i s :

Korrigeerida tuleb Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. oktoobri 1994. a otsuses R. K. jt süüdistusasjas (III-

1/3-91/94) esitatud seisukohta ning kassatsioonprotest tuleb jätta rahuldamata järgmistel kaalutlustel:

1. Nõustuda tuleb Riigikohtu istungil kaitsja poolt väidetuga, et eelvangistuses viibitud aja arvestamata

jätmine rahatrahvina mõistetava karistuse hulka tähendaks Põhiseaduse §-s 12 sätestatud võrdse

kohtlemise nõude rikkumist. Siinjuures peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et

isikute võrdse kohtlemise nõue eeldab, et ka siis, kui eelvangistuses viibitud aega ei saa arvata

mõistetava karistuse hulka - seega ka siis, kui isikule ei mõisteta karistuseks tähtajalist

vabadusekaotust, aresti või rahatrahvi - peab kohtuotsusest nähtuma, et kohus arvestab eelvangistust

karistuse mõistmisel.

2. Isiku vahi all (eelvangistuses) pidamine on kriminaalmenetluse raames aktsepteeritavatest

sunnivahenditest kõige ulatuslikum ja rangem põhiõiguse piiramine, mis seisneb teatud ajaliselt

määratud perioodiks isikult vabaduse võtmises. Just kõnealuse sunnivahendi rangust arvestades on

seadusandja pidanud vajalikuks KrK §-s 45 sätestada, et kohus arvestab eelvangistusaja karistuse

tähtaja hulka. Seejuures tuleb silmas pidada, et seadusandja soov arvestada eelvangistusaeg karistuse

tähtaja hulka ei tähenda ega saagi tähendada eelvangistusaja käsitamist kriminaalkaristusena, sest

kriminaalkaristuse kandmisest ei saa rääkida enne süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist. Seadusandja

tahe arvestada eelvangistusaeg karistuse tähtaja hulka tähendab seda, et eelvangistuses viibitud aeg

tuleb maha arvata nii konkreetset ajalist mõõdet omavast karistusest, kui ka kriminaalseaduses

sätestatu kohaselt ajaliseks karistuseks ümber arvutatavast karistusest. Konkreetset ajalist mõõdet

omavateks karistusteks Eesti kriminaalõiguses on tähtajaline vabadusekaotus ja arest. Vastavalt KrK

§ 43 lg-s 4 sätestatule on ajaliseks karistuseks ümber arvutatavaks karistuseks rahatrahv.

3. Erinevalt kassaatori poolt väidetavast ei tähenda eelvangistusaja arvamine rahatrahvi hulka vastuolu

KrK § 43 lg-s 2 sätestatuga. Kui kohtu poolt rahatrahvina mõistetud karistusest võetakse KrK §-le 45

ja § 43 lg-le 4 tuginevalt maha summa, mis vastab isiku poolt eelvangistuses viibitud ajale, siis sel

viisil määratakse üksnes kindlaks karistuse suurus, mis (tasa)arvestab kõige enam põhiõigusi piirava

kriminaalmenetlusliku sunnivahendi kasutamist enne isiku suhtes süüdimõistva kohtuotsuse

jõustumist. Tasaarvestamise järgselt saadav rahatrahvi summa viiakse aga kahtlemata täide iseseisvalt -

kooskõlas KrK § 43 lg-s 2 sätestatule.

4. Ülalkirjeldatud seisukoht on kooskõlas ka karistuse mõistmist reguleerivate kriminaalkoodeksi sätete

ajaloolise tõlgendamisega. Enne KrK § 45 tänase redaktsiooni kehtestamist sätestati kõnealuse

paragrahvi tekstis, et "eelvangistusaja arvestab kohus karistuse kandmise hulka vabadusekaotusele ja

distsiplinaarpataljoni saatmisele mõistmisel päev päeva vastu, asumiselesaatmisele, väljasaatmisele ja

paranduslikule tööle mõistmisel üks päev kolme päeva vastu. Muude karistusliikide mõistmisel

arvestab kohus eelvangistust ja võib kergendada karistust või lugeda see kantuks". KrK § 43 lg 4

varem kehtinud redaktsioonis aga võimaldati rahatrahvi ümberarvutamist üksnes paranduslikuks tööks

põhimõttel, et "ühele päevale paranduslikule tööle vastab kolmkümmend kopikat rahatrahvi". "Eesti

NSV kriminaalkoodeksi " uue redaktsiooni - Kriminaalkoodeksi kehtestamisel alates 1992. a 1. juunist

aga kaotati KrK §-s 45 alused eelvangistuse ja karistusliikide võrdlemiseks ning sätestati, et sellised

alused on nüüdsest fikseeritud KrK §-s 43. Kuna seadusandja ei ole KrK §-s 45 viidanud KrK §-le 43

lõikelise täpsusega, tuleb asuda seisukohale, et KrK § 45 kohaldamisel tuleks lähtuda ka KrK § 43 lg-

s 4 sätestatust, et ühele päevale vabadusekaotusele vastab kolm rahatrahvi päevamäära.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15. juuni 1999. a otsus E. T. süüdistusasjas jätta muutmata ja

kassatsioonprotest jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 7. detsembril 1999. a ega ole edasikaevatav.

Eesistuja Jüri Ilvest

Liikmed Ott Järvesaar, Lea Kalm, Eerik Kergandberg, Jüri Rätsep