3-3-1-46-99 · Riigikohus

3-3-1-46-99

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 6. detsembril 1999

Sigrid-Irene Henriksoni kassatsioonkaebuse läbivaatamine maa ostueesõigusega erastamise

asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann

vaatas 25. novembril 1999 avalikul kohtuistungil läbi Sigrid-Irene Henriksoni kassatsioonkaebuse

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 13. septembri 1999. a. otsuse peale haldusasjas nr. II-

3/198/99.

Protsessiosalisena võttis istungist osa Sigrid-Irene Henrikson. Juures oli halduskolleegiumi sekretär

Tiiu Varend.

Kihelkonna Küla Rahvasaadikute Nõukogu 16. juuli 1990. a. otsusega otsustati kooskõlas Eesti NSV

Taluseaduse §-ga 10 taastada ja registreerida Oju külas asuv Mäeotsa talu Sigrid Henriksoni nimele

ning saata maa eralduse materjalid edasiseks vormistamiseks Saare Maa-ametile.

ÕVVTK Saare maakonnakomisjoni 16. detsembri 1994. a. otsusega nr. 11/124 tunnistati Endel Lepik

maareformi õigustatud subjektiks Kihelkonna vallas Oju külas asunud Oju talu nr. A-6, kinnistu

nr. 4263 pindalaga 42,98 ha maa suhtes. E. Lepik taotleb maa tagastamist.

Kihelkonna Vallavalitsuse 9. augusti 1996. a. korraldusega nr. 234 "Oju küla Mäeotsa talu maa

ostueesõigusega erastamise võimalikkuse kohta" otsustati Maareformi seaduse §-de 6 ja 8 alusel

alustada Mäeotsa talumaa erastamise toiminguid. Korralduses märgiti, et Mäeotsa talu maad on

eraldatud Eesti NSV Taluseaduse alusel Kihelkonna Küla RSN TK 16. juuli 1990. a. otsusega Sigrid-

Irene Henriksonile ja talumaa asub osaliselt endise Oju A-6 talu maadel.

Kihelkonna Vallavalitsuse 28. detsembri 1998. a. korraldusega nr. 358 otsustati ostueesõigusega

erastada S.-I. Henriksonile Oju küla Mäeotsa maaüksus suurusega 44,4 ha. Korralduses märgiti, et

kooskõlas Eesti NSV Taluseadusega on Kihelkonna Küla RSN 16. juuli 1990. a. otsusega S.-

I. Henriksonile eraldatud alaliseks kasutamiseks 44,4 ha maad Mäeotsa talu taastamiseks ja selle

talumaa ostueesõigusega erastamise võimalikkuse kohta on antud Kihelkonna Vallavalitsuse

9. augusti 1996. a. korraldus nr. 234. Korralduse õigusliku alusena märgiti Maareformi seaduse §-d

21 lg. 1, 22 lg. 1 ja 23.

23. veebruaril 1999. a. esitas Mihkel Tuus E. Lepiku huvides kaebuse Saare Maakohtu

halduskohtunikule, milles palus tunnistada Kihelkonna Vallavalitsuse 28. detsembri 1998. a.

korralduse nr. 358 seadusevastaseks. Kaebuses leiti, et vaidlustatud korraldus rikub E. Lepiku õigusi,

kuna muudab osa endise Oju talu maa tagastamise temale võimatuks. Maareformi seaduse § 6 lg. 2

p. 2 järgi ei kuulu tagastamisele maa, mis on Eesti NSV taluseaduse alusel seaduslikus korras antud

teisele füüsilisele isikule põliseks (alaliseks) kasutamiseks. Kaebuses leiti, et S.-I. Henriksonile ei ole

Eesti NSV taluseaduse alusel maad kasutusse antud, kuna Kihelkonna Küla RSN ei ole 16. juulil

1990. a. sellist otsust teinud. Kihelkonna külanõukogu Oju külas kalurikolhoos "Saare Kalur" maa

äravõtmise ja S. Henriksonile Mäeotsa talu alla kasutamiseks andmise vormistamise toimikus asub

kaks erinevat koopiat Kihelkonna Küla RSN 16. juuli 1990. a. otsusest. Kaebaja leidis, et teine

koopia on võltsing. Kaebaja leidis veel, et Kihelkonna Küla Rahvasaadikute Nõukogul ei olnud tollal

kehtinud Eesti NSV kohaliku omavalitsuse aluste seaduse kohaselt õigust anda maad kasutusse. See

õigus oli Eesti NSV taluseaduse § 11 lg. 1 kohaselt kohaliku omavalitsuse organitel ning nendeks olid

maakonnad, linnad ja vallad. Kuna S.-I. Henriksonile ei ole Eesti NSV taluseaduse alusel maad

kasutusse antud, puudub tal õigus sellel alusel ostueesõigusega maad erastada. Vaidlustatud korraldus

on vastuolus Maareformi seaduse §-ga 22 lg. 1.

Saare Maakohtu halduskohtuniku 10. mai 1999. a. otsusega rahuldati kaebus, tunnistati Kihelkonna

Vallavalitsuse 28. detsembri 1998. a. korraldus nr. 358 seadusevastaseks ning tehti vallavalitsusele

ettepanek vaadata erastamise otsus uuesti läbi ja teha uus otsus. Halduskohtunik leidis, et Kihelkonna

Vallavalitsuse 9. augusti 1996. a. korraldusega nr. 234 ei määratud, kas ja millises ulatuses jäävad

endiste talude maad tagastamata omandireformi õigustatud subjektidele. Selle korralduse andmiseks

puudus seaduslik alus ja kuna korraldus ei toonud E. Lepiku jaoks kaasa õiguslikke tagajärgi, siis ta

seda korraldust ei vaidlustanud. Halduskohtunik tegi dokumentaalsete tõendite ja tunnistajate

ütlustega kindlaks, et Kihelkonna Küla RSN arutas 16. juulil 1990. a. talude taastamise küsimust. S.-

I. Henriksoni avalduse arutamisel võeti vastu otsus talu taastamise kohta, kuid talule maa eraldamise

küsimust seal ei arutatud. Maa eraldamise materjalid otsustati saata vormistamiseks Saare Maa-

ametile. Kohtunik leidis, et Ülemnõukogu 19. detsembri 1991. a. otsuse Eesti Vabariigi maareformi

seaduse rakendamise kohta punkti 2 alapunkti 6 järgi loetakse Eesti NSV taluseaduse alusel

seaduslikus korras antud maaks talumaad, mille põlise maakasutuse otsused on tehtud enne

1991. aasta 18. oktoobrit, olenemata sellest, kas maa on looduses eraldatud või mitte, samuti talud,

millele maakasutuse vormistamise ajaks on kehtestatud korras antud ajutine maakasutusõigus, kui

kõik vajalikud kooskõlastused on saadud enne 1991. aasta 18. oktoobrit. Antud juhul otsus maa

põlisesse või ajutisse kasutusse andmise kohta puudub. Ka ei ole tõendatud, et 16. juuliks 1990. a.

oleks olnud kinnitatud plaan maaeralduse kohta, sest toimikus olev plaan kannab viimast kinnitamise

kuupäeva 19. oktoober 1990. a. Maa asukoha ja ligikaudse suuruse kooskõlastamise lehel on

Kihelkonna Küla RSN TK esimehe E. Heinmetsa 16. juuli 1990. a. märkus, et sisuliselt on tegemist

mitte vana talu tagastamise, vaid uue loomisega ja lõplik vormistamine peaks toimuma 1. jaanuaril

1992. a. Halduskohtunik leidis, et kuna külanõukogu ei ole maa kasutusse andmise otsust vastu

võtnud ja ka arhiivimaterjalide hulgas ei ole originaalotsust maa eraldamise kohta, siis sellist otsust

tehtud ei ole. Kuna nimetatud otsus puudub, ei saa S.-I. Henriksonile maad ostueesõigusega erastada

kui isikule, kellele maa on antud põliseks kasutamiseks Eesti NSV taluseaduse alusel. Tal on õigus

osta maad kui ehitise omanik.

S.-I. Henrikson ja Kihelkonna Vallavalitsus esitasid apellatsioonkaebused Tallinna

Ringkonnakohtule, milles paluti tühistada halduskohtuniku otsus ja teha uus otsus, millega jätta

M. Tuusi kaebus rahuldamata.

Vallavalitsuse kaebuses leiti, et M. Tuusi kaebuses vaidlustatakse sisuliselt Kihelkonna Küla RSN

16. juuli 1990. a. otsust ja Kihelkonna Vallavalitsuse 9. augusti 1996. a. korraldust nr. 234, kuid

nende vaidlustamise tähtaeg on möödunud, mistõttu nad on aegunud. Kaebuses leiti, et kohtult ei ole

taotletud kaevatava haldusakti aluseks oleva üksikakti seadusevastaseks tunnistamist. Otsus S.-

I. Henriksonile talu taastamiseks maa eraldamise kohta Eesti NSV taluseaduse alusel ei saanud

rikkuda E. Lepiku subjektiivseid õigusi, mis tulenevad Eesti Vabariigi omandireformi aluste

seadusest, sest seda seadust 1990. aastal veel polnud. Kihelkonna Küla RSN otsus 16. juulist 1990. a.

saab rikkuda vaid neid E. Lepiku õigusi, mis olid tal selle otsuse vastuvõtmise ajal. Eesti Vabariigi

maareformiseaduse § 8 lg. 1 ja Ülemnõukogu 19. detsembri 1991. a. otsuse punkti 2 alapunkti 6

kohaselt loetakse taluseaduse alusel seaduslikult antud maaks talumaad, mille põlise maakasutuse

otsused on tehtud enne 18. oktoobrit 1991. a., antud juhul tehti otsus aga 16. juulil 1990. a. Kohus on

hinnanud tõendeid ühekülgselt ning eiranud õigusakti tõlgendamise loogilisi, teleoloogilisi jt.

põhimõtteid, mistõttu jõudis ebaõigele järeldusele, et Kihelkonna Küla RSN 16. juuli 1990. a.

otsusega ei ole S.-I. Henriksonile maad kasutada antud Eesti NSV taluseaduse alusel ja seega puudub

otsus.

Kihelkonna Küla RSN istungjärgu protokolli päevakorrapunkti 3 kohaselt arutati S.-I. Henriksoni

avaldust Mäeotsa talu taastamiseks maa eraldamist ja võeti vastu otsus talu taastamise kohta. Selleks

ajaks oli S.-I. Henriksonil, s.o. 7. maist 1990. a. Saare Maakonna maa kasutamise ja kaitse riikliku

inspektsiooni inspektor H. Ellermaa kooskõlastus maa eraldamise kohta ning maa andmise ja

äravõtmise projekt. Riiklik Projekteerimisinstituut Eesti Põllumajandusprojekt koostas märtsis

1990. a. Maa-ameti tellimusel Kihelkonna külanõukogus Oju külas kalurikolhoosilt "Saare Kalur"

maa äravõtmise ja Sigrid Henriksonile Mäeotsa talu alla kasutamiseks andmise vormistamise

toimiku. Selles toimikus on S.-I. Henriksoni 23. märtsi 1989. a. avaldus talumajapidamiseks maa

eraldamise taotlusega Mäeotsa talumaa suuruses vastavalt juurdelisatud plaanile. Juurdelisatud

plaanil on Mäeotsa talu praegustes piirides ja plaanil on Kihelkonna Küla RSN TK sekretäri

11. detsembri 1989. a. kooskõlastus. Toimikus on õiend maa-ala asukoha ja ligikaudse suuruse kohta,

kus on kooskõlastused 7. detsembrist 1989. a. kuni 16. juulini 1990. a. Kihelkonna Küla RSN TK

esimees E. Heinmets andis 16. juulil 1990. a. istungjärgul seisukoha, et eraldatud maa-ala piirid ei

lange kokku endise talu piiridega, mistõttu on tema arvates tegemist uue talu rajamisega, mille lõplik

vormistamine peaks toimuma 1. jaanuaril 1992. a. Kohtuotsuses on see seisukoht ära märgitud kui

mittenõusolek talu taastamiseks. Kohus jättis tähelepanuta, et see seisukoht ei ole kooskõlas Eesti

NSV taluseaduse §-ga 8 lg. 4, mille kohaselt on talu taastamisel õigus saada maad talu endisel

territooriumil või sellega piirneval alal. S.-I. Henrikson oli talu taastaja. Kohus on leidnud ebaõigesti,

et kuna 16. juulil 1990. a. istungjärgul vastuvõetud otsuses, mis vormistati eraldi dokumendina

ajaliselt hiljem, ei ole selgesõnaliselt väljendatud talule maa eraldamist, siis puudub S.-

I. Henriksonile maa taluseaduse alusel kasutusse andmise otsus üldse. Istungjärgul vastu võetud otsus

vormistati kahe eraldi otsusena, millest teine täpsustab esimest. Mõlemad otsused on seaduslikud ja

kehtivad.

S.-I. Henrikson ühines vallavalitsuse apellatsioonkaebuse seisukohtadega.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 13. septembri 1999. a. otsusega jäeti Saare Maakohtu

halduskohtuniku 10. mai 1999. a. otsus muutmata ning S.-I. Henriksoni ja Kihelkonna Vallavalitsuse

apellatsioonkaebused rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et antud haldusasjas ei ole vaidlustatud

Kihelkonna Vallavalitsuse 9. augusti 1996. a. korralduse nr. 234 seaduslikkust ja seepärast ei ole

halduskohtunik põhjendanud selle korralduse seadusevastasusega vaidlustatud korralduse

seadusevastasust. Halduskohus jõudis õigele järeldusele, et korraldus nr. 234 ei toonud E. Lepiku

jaoks kaasa õiguslikke tagajärgi. Asjaolu, et korraldusega nr. 234 otsustas vallavalitsus alustada

Mäeotsa talumaa erastamise toiminguid ja vallavalitsus ei ole kaebuse esitaja nõudel korraldust

tühistanud, ei võta E. Lepikult õigust vaidlustada vallavalitsuse 28. detsembri 1998. a. korraldust

nr. 358. Korraldusel nr. 234 puudub halduse üksikaktile iseloomulik regulatiivne iseloom ja seetõttu

ei oma viitamine sellele korraldusele tähendust korralduse nr. 358 seaduslikkuse, adressaatide õiguste

ja vaidlustamise tähtaja seisukohalt. Õige on vallavalitsuse seisukoht, et Omandireformi aluste

seadusest tulenevat õigust ei saa rikkuda Kihelkonna Küla RSN 16. juuli 1990. a. otsus, kuid samas ei

ole halduskohtule esitatud kaebust külanõukogu otsuse seadusevastaseks tunnistamiseks ja seepärast

ei saa rääkida kaebuse aegumisest. Kaebuse põhistamisel ei ole kaebaja väitnud, et korraldus nr. 358

oleks seadusevastane külanõukogu otsuse seadusevastasuse tõttu. Halduskohtu otsuses ei ole

tuvastatud külanõukogu otsuse seadusevastasust. Kohus on andnud hinnangu kaebuse esitaja väitele,

et S.-I. Henriksonile ei ole Eesti NSV taluseaduse alusel Kihelkonna Küla RSN poolt talumaad

põliseks kasutamiseks antud, mistõttu tal ei ole õigust erastada kogu talumaad. Nimetatud väite

kontrollimiseks tuli kohtul võtta seisukoht, kas Eesti NSV taluseaduse alusel talumaa põliseks

kasutamiseks andmise otsuseks saab lugeda korralduses nr. 358 viidatud otsust. Kohus tuvastas, et

külanõukogu ei ole teinud 16. juulil 1990. a. otsust talule maa eraldamise kohta ja seega puudub

vajadus tunnistada 16. juuli 1990. a. otsus seadusevastaseks. Ringkonnakohus nõustus

halduskohtuniku poolt tõenditele antud hinnanguga ja järeldusega, et Kihelkonna Küla RSN ei ole

16. juulil 1990. a. võtnud vastu otsust maa põliseks kasutamiseks eraldamise kohta Eesti NSV

taluseaduse alusel, sest nimetatud otsus ei sisalda maa andmise otsust. Ringkonnakohus leidis veel, et

1990. a. juulis ei olnud Kihelkonna Küla RSN pädev lõplikult talule maa põliseks kasutamiseks

eraldamist otsustama. Sellise otsuse tegemise õigus oli Saare Maakonna Valitsusel. Asjast ei nähtu, et

Kihelkonna Küla Rahvasaadikute Nõukogule oleks nimetatud ajaks antud maakonnavalitsuse poolt

sellekohaseid volitusi. Saare Maakonna Kihelkonna valla omavalitsuslik staatus kinnitati Eesti NSV

Ülemnõukogu Presiidiumi 12. märtsi 1992. a. seadlusega. Ringkonnakohus pidas vajalikuks märkida,

et halduskohtuniku otsusest tulenev ettekirjutus asja uueks läbivaatamiseks ja uue otsuse tegemiseks

puudutab vaidlustatud korraldust üksnes kaebuse esitaja õigusi rikkuvas, s.o. endise Oju A-6 talu maa

ostueesõigusega erastamise osas.

S.-I. Henriksoni kassatsioonkaebuses palutakse tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Riigikohtu halduskolleegiumi istungil paluti tühistada

ringkonnakohtu otsus ja teha uus otsus asja uueks arutamiseks saatmata. Kassatsioonkaebuse

motiivid on järgmised:

Kihelkonna Vallavalitsuse 28. detsembri 1998. a. korralduses nr. 358 sisalduv otsustus tugineb kahele

varasemale kehtivale halduseüksikaktile, mis olid kaebuse esitajale teada aastaid tagasi ja mida tal oli

õigus vaidlustada HKS §-s 7 lg. 1 sätestatud tähtajal. Tähtajast kinnipidamine peab tagama

õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtete realiseerumise. Muidu ei ole võimalik maad harida ja

talu pidada.

Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et aegumise institutsioon ei ole antud juhul rakendatav, sest

vaidlustatud korralduse aluseks olevad üksikaktid on sisuliselt õigustühised ja nende seaduslikkust ei

ole kaebuses seetõttu ka vaidlustatud. Nimetatud üksikaktid on seaduslikud, nad sisaldavad kõiki

halduse üksikakti tunnuseid ning on õiguslikult ja faktiliselt põhjendatud. Ka on olemas Kihelkonna

Küla RSN 16. juuli 1990. a. otsus Mäeotsa talule maa eraldamise kohta. Selle otsuse tõlgendamisel

on vaja kasutada õigusakti tõlgendamise reegleid, kui leitakse, et akti sõnastus on mitmetähenduslik.

Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline, sest selles järeldatakse, et otsus talu taastamise kohta on

käsitletav külanõukogu nõusolekuna taastatavatele taludele maa andmisena, kuid teisalt leitakse, et

maa andmise (eraldamise) otsustust ei ole istungjärgul tehtud.

Ringkonnakohus leidis, et Kihelkonna Küla RSN esmatasandi kohaliku omavalitsuse organina ei

olnud pädev talule maa põliseks kasutamiseks andmist otsustama, kuid esimese astme kohtus sisulist

vaidlust selle üle ei olnud ja halduskohtu otsuses sellist seisukohta ei ole võetud. Küla rahvasaadikute

nõukogu oli tollal kohaliku omavalitsuse organiks ja pädev otsustama talu taastamiseks maa

eraldamist.

Mäeotsa talu maast asub umbes 7 ha endise Oju talu maal. Seal on loomalaut, õue-aiamaa,

viljapuuaed, põllu- ja metsamaa ning looduslik rohumaa. Ülesharitud ja väetatud maa kaotamine

tekitab talule raske olukorra. S.-I. Henrikson on pakkunud E. Lepikule kokkuleppeid maa andmise

osas, kuid E. Lepik pole ettepanekutele vastanud.

Kihelkonna Vallavalitsuse kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele nõustutakse S.-I. Henriksoni

kassatsioonkaebuses esitatud väidetega.

Tutvunud esitatud materjalidega ja kuulanud ära protsessiosalise, Riigikohtu halduskolleegium

leidis:

1. Maareformi seaduse § 6 lg. 2 p. 2 järgi ei kuulu tagastamisele maa, mis on antud Maareformi

seaduse vastuvõtmise ajaks (17. oktoober 1991. a.) teisele füüsilisele isikule põliseks kasutamiseks

seaduslikus korras Eesti NSV taluseaduse alusel. Maareformi seaduse § 8 lg. 1 järgi ei kuulu

tagastamisele maa, mis on antud talumaana põliseks kasutamiseks seaduslikus korras Eesti NSV

taluseaduse alusel, välja arvatud juhul, kui õigustatud subjekt ja taluperemees ei lepi kokku teisiti või

kui maa sihtotstarbelist kasutamist ei ole alustatud vastavalt sama seaduse §-le 6 lg. 2 p. 2.

Maareformi seaduse § 22 lg. 1 järgi saavad ostueesõigusega erastada maad isikud, kellele maa on

antud põliseks kasutamiseks Eesti NSV taluseaduse alusel. Ülemnõukogu 19. detsembri 1991. a.

otsuse Eesti Vabariigi maareformi seaduse rakendamise kohta punkti 2 alapunkti 6 järgi loetakse

Eesti NSV taluseaduse alusel seaduslikus korras antud maaks talumaad, mille põlise maakasutuse

otsused on tehtud enne 1991. aasta 18. oktoobrit, olenemata sellest, kas maa on looduses eraldatud

või mitte, samuti talud, millele maakasutuse vormistamise ajaks on kehtestatud korras antud ajutine

maakasutusõigus, kui kõik vajalikud kooskõlastused on saadud enne 1991. aasta 18. oktoobrit.

Seega on ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel esmalt vajalik tuvastada, kas otsus Mäeotsa talule

maa põliseks kasutamiseks andmise kohta on tehtud enne 1991. aasta 18. oktoobrit või on talle

maakasutuse vormistamise ajaks antud ajutine maakasutusõigus, kui vajalikud kooskõlastused on

saadud enne 1991. a. 18. oktoobrit.

2. Eesti NSV taluseaduse § 2 lg. 1 ja lg. 2 järgi loeti taluks põllumajandusliku ettevõtluse vormi, mis

muuhulgas baseerus riigi poolt antud või rendilepingu alusel saadud maal ja maa olemasoluta ei

olnud tegemist taluga selle seaduse mõttes. Eesti NSV taluseaduse § 10 lg. 1 järgi tuli pöörduda talu

taastamise või uue talu loomise sooviavaldusega kohaliku omavalitsuse organi poole, kelle

kompetentsis oli maa eraldamine ning avalduses tuli ära näidata soovitava maa asukoht ja suurus.

Sama seaduse § 10 lg. 2 järgi pidi tegema otsuse maa eraldamise kohta talu loomiseks kohalik

omavalitsusorgan kuue kuu jooksul avalduse esitamise päevast arvates. Maa taotlemise ja andmise

kord oli sätestatud Riikliku Maa-ameti kahe käskkirjaga: 1) 3. septembri 1990. a. käskkirjaga

kehtestatud "Maa kasutamiseks andmise ajutine kord" (RTL 1991, 2/3), mille p. 1 järgi tuli taotleda

talumaad Eesti NSV taluseaduse §-s 10 sätestatud korras ja 2) 22. novembri 1990. aasta käskkirjaga

nr. 7 kinnitatud "Taludele maa kasutamiseks andmise ajutine juhend" (RTL 1991, 1), mille punkti 2.2.

järgi pidi vallavalitsus või maakonna maa-amet (valla puudumisel) koondama ettevalmistatud

materjalid ja andma need maaeralduse juriidilise toimiku vormistamiseks ja mõõdistamiseks

maakorraldustöid tegevale asutusele. Vormistamiseks esitatavate materjalide komplektsuse ja õigsuse

eest pidi vastutama vald või maakonna maa-amet.

Kihelkonna Küla Rahvasaadikute Nõukogu otsustas 16. juulil 1990. a. saata materjalid edasiseks

vormistamiseks Saare Maa-ametile.

Käesoleva haldusasja juures on järgmised materjalid:

1. S.-I. Henriksoni 16. märtsi 1989. a. avaldus Kingissepa Rajooni RSN Täitevkomiteele palvega

eraldada maad Kihelkonna külanõukogus Oju külas Mäeotsa talu pidamiseks ca 35 ha suuruses

vastavalt juurdelisatud plaanile. Juurdelisatud plaanil on märgitud Mäeotsa talu asukoht ja suurus.

2. Kingissepa Rajooni RSN TK Riikliku Põllumajandusinspektsiooni 22. detsembri 1989. a. kiri

nr. 8196 "Maa eraldamine", millega saadeti vormistamiseks kümne isiku taotlused maa eraldusteks

talude rajamiseks, s.h. ka S.-I. Henriksoni avaldus, Riiklikule Projekteerimisinstituudile Eesti

Põllumajandusprojekt, kes koostas märtsis 1990. a. toimiku "Saare Maakond. Kihelkonna

külanõukogus Oju külas kalurikolhoos "Saare Kalur" maa äravõtmise ja Sigrid Henrikson Mäeotsa

talu alla kasutamiseks andmise vormistamine".

3. Õiend maa-ala asukoha ja ligikaudse suuruse kooskõlastamise kohta, kus on andnud

kooskõlastused kalurikolhoosi "Saare Kalur" aseesimees 7. detsembril 1989. a., Kingissepa rajooni

maa kasutamise ja kaitse riiklik inspektor H. Ellermaa 19. detsembril 1989. a. ning Kihelkonna Küla

RSN TK esimees E. Heinmets 16. juulil 1990. a., kes märgib, et "Eraldatud maa-alade piirid ei lange

kokku endise talu piiridega. Tegemist on uue talu rajamisega. Lõplik vormistamine peaks toimuma

01.01.1992.a.". See seisukoht ühtib Kihelkonna Küla Rahvasaadikute Nõukogu 16. juuli 1990. a.

istungjärgul E. Heinmetsa ettekandes esitatud seisukohaga avalduste läbivaatamisel talude taastamise

kohta, kuid ei ühti sellel istungjärgul otsustatuga. Saadikud otsustasid "vastu võtta otsused talude

taastamise kohta (protokolli juures)".

4. Maa andmise ja äravõtmise plaan, millel on märkus, et "Maa antakse mahaarvamisega tähtajatuks

kasutamiseks, kuivendatud maad ära ei võeta". Plaanile on andnud kooskõlastused Saare Maakonna

maa kasutamise ja kaitse riiklik inspektor H. Ellermaa 7. mail 1990. a., kalurikolhoosi "Saare Kalur"

esimees 27. märtsil 1990. a., taluperemees S. Henrikson 27. märtsil 1990. a. Plaanile on märgitud, et

"maa andmine ja äravõtmine käesoleva plaani kohaselt on kooskõlas Kihelkonna Küla RSN TK

16. juuli 1990. a. otsusega nr. 3", mida kinnitab allkirjaga sekretär S. Raik. Plaanile on kantud RPI

"Eesti Põllumajandusprojekt" töögrupi töötajate nimed, allkirjad ja kuupäevad: töö täitja V. Hommik

24. märts 1990. a., projekti peainsener E. Ment, grupijuht L. Koel 10. september 1990. a., osakonna

juhataja A. Laur 17. oktoober 1990. a. ja kontrollija T. Liivjõe 19. oktoober 1990. a.

Kohtutoimiku materjalid kinnitavad, et Mäeotsa talu maa taotlemist ja andmist on asutud menetlema.

HKS § 14 lg. 3 järgi hindab kohus kõiki tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses.

Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel hindama kõiki asjas kogutud tõendeid ja vajadusel

koguma täiendavaid tõendeid, s.h. Maa-ametilt, selle kohta, kas otsus Mäeotsa talule maa põliseks

andmise kohta on tehtud või on talule maakasutuse vormistamise ajaks ajutine maakasutusõigus

antud ja saadud enne 1991. aasta 18. oktoobrit vajalikud kooskõlastused.

3. HKS § 5 lg. 1 järgi võib igaüks, kes leiab, et sama seadustiku §-s 4 märgitud organi, asutuse või

ametiisiku õigusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud vabadusi, pöörduda enda

kaitseks kaebusega halduskohtusse. Antud haldusasjas on vaidlustatud Kihelkonna Vallavalitsuse

28. detsembri 1998. a. korralduse nr. 358 seaduslikkust täielikult, sest kaebaja arvates see rikub

E. Lepiku õigust saada tagasi osa Oju talu maast. Ringkonnakohus peab silmas pidama, et

vaidlustatud korraldus saab rikkuda E. Lepiku väidetavat õigust üksnes osaliselt, s.o. selle endise Oju

talu maatüki osas, mis jääb Mäeotsa talu maade koosseisu.

Eeltoodud põhjustel kuulub kassatsioonkaebus rahuldamisele osaliselt, s.o. osas, millega taotletakse

ringkonnakohtu otsuse tühistamist. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada ja saata asi uueks

läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Juhindudes HKS §-dest 50, 57 p. 2 ja 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium

otsustab:

Rahuldada Sigrid-Irene Henriksoni kassatsioonkaebus osaliselt.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 13. septembri 1999. a. otsus haldusasjas

nr. II-3/198/99 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Tagastada Sigrid-Irene Henriksonile kassatsioonikautsjon 625 (kuussada kakskümmend viis)

krooni.

Määrus jõustub 6. detsembril 1999. a. teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann