3-1-1-103-99 · Riigikohus

3-1-1-103-99

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 23. novembril 1999

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Jüri Ilvest ja Jüri

Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

V. G. süüdistuses KrK § 107 lg 2 p 2, 3 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa V. G. kaitsja vandeadvokaat Rein Napa ja riigiprokurör Marge

Püss.

I Ida-Viru Maakohtu 13. mai 1999. a otsusega tunnistati V. G. süüdi KrK § 107 lg 2 p 2, 3 järgi ning talle

mõisteti karistuseks viis aastat vabadusekaotust.

V. G. tunnistati süüdi selles, et ta 11. jaanuaril 1999. a kella 16.00 paiku, olles alkoholijoobes, sisenes ilma

loata Ida-Virumaal X vallas Y külas majas nr 5 korterisse 10 ja lõi noaga N. G.-le kõhtu ning viimase mehele

N. G-le, kes üritas oma naist kaitsta, rinda. Kohtualune tekitas N. G.-le ülirasked kehavigastused ning N. G.-

le kerged kehavigastused.

II Ida-Viru Maakohtu 13. mai 1999. a otsuse peale esitas V. G. apellatsioonkaebuse, milles palus

ringkonnakohtul kriminaalasi uuesti läbi vaadata. V. G. väitis, et teda on ebaõigesti süüdi tunnistatud.

III Viru Ringkonnakohtu 16. septembri 1999. a otsusega jäeti Ida-Viru Maakohtu 13. mai 1999. a otsus V. G.

süüditunnistamises KrK § 107 lg 2 p 2, 3 järgi muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Ringkonnakohtu istungil jäi V. G. esitatud apellatsioonkaebuse juurde, kuid täpsustas, et ei vaidlusta enam

oma süüd ega kuriteo kvalifikatsiooni, vaid taotleb ainult karistuse kergendamist. Prokurör R. Hlebnikova

leidis, et karistus on mõistetud õigesti ja kohtuotsuse tühistamiseks alus puudub. Kaitsja vandeadvokaat

E. Bulat"ik leidis, et mõistetud karistust on võimalik kergendada, kuna V. G. kahetseb toimepandut. Samas

palus kaitsja kuritegu ümber kvalifitseerida KrK § 107 lg 1 ja § 113 järgi ning karistuse mõistmisel

kohaldada KrK § 47 sätteid.

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidis, et Ida-Viru Maakohtu otsus on seaduslik ning põhjendatud ja

selle tühistamiseks puudub alus. Kolleegium leidis ka, et paludes vaid talle mõistetud karistuse kergendamist,

samas aga nõustudes talle esitatud süüdistusega, loobus apellant sisuliselt oma kaebusest.

IV Viru Ringkonnakohtu 16. septembri 1999. a otsuse peale esitas V. G. kassatsioonkaebuse. Ta ei nõustu

sellega, et tema puhul loeti vastutust raskendavaks asjaoluks kuriteo toimepanemist joobeseisundis.

Kassaatori väitel ei viidud tema suhtes läbi kohtumeditsiiniekspertiisi, millega oleks tuvastatud tema

alkoholijoove. Ta väidab, et oli eeluurimise ajal uurija soovitusel öelnud, et oli purjus ning et ei mäleta

midagi, tegelikult aga oli kaine. Arvestades, et tema varasem karistatus on kustunud, palub ta kergendada

mõistetud karistust.

V Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära kaitsja, kes taotles

kvalifitseerida V. G. käitumine KrK § 107 lg 1 ja § 184 lg 2 järgi ning kergendada tema karistust ja

prokuröri, kes ei toetanud kassatsioonkaebust,

l e i d i s :

V. G. käitumise subjektiivse külje hindamisel on maakohus põhjendatult lähtunud asjaolust, et kannatanutele

tekitati kehavigastused ajaliselt vahetult teineteisele järgnevalt, samas ruumis ning sama esemega. Ka

süüdimõistetu tegevuse laad ning intensiivsus oli sarnane - lüües N. G. noaga sellise jõuga, millest piisas

keha pehmete kudede läbistamiseks ning siseorganiteni jõudmiseks, lõi ta hetke pärast ka vägivallatsemist

takistada püüdnud N. G. sama noaga vasakule rindkeresse. Löögi tugevus oli selline, et nuga läbis keha

pehmed koed, kuid ei tunginud sügavamale tema tahtest olenemata põhjustel, kuna tabas roiet. Seetõttu on

kohtud põhjendatult leidnud, et V. G. tegutses kannatanute suhtes ühtse tahtlusega ning möönis neile

mistahes raskusastmega kehavigastuste tekitamist. Eeltoodu põhjal on V. G. tegevus mõlema kannatanu

suhtes õigesti kvalifitseeritud ühe ja sama eriosa paragrahvi järgi, kuna KrK § 107 lg 2 p 2 ja 3 hõlmab nii

üliraske kehavigastuse tekitamise huligaansel ajendil kui ka seoses kannatanu poolt oma ühiskondliku

kohustuse täitmisega.

Joobe olemasolu tuvastatakse kriminaalmenetluses kõikide asjakohaste tõenditega, kusjuures vastavalt

KrMK § 58 lg-le 1 määratakse ekspertiis juhul, kui tähtsust omavate asjaolude tuvastamiseks on vaja

eriteadmisi. Sama paragrahvi teises lõikes sätestatakse juhtumid, mil ekspertiis on kohustuslik. Joobeseisundi

kindlaksmääramine nende juhtude hulka ei kuulu.

Karistuse mõistmisel on maakohus arvestanud KrK §-de 20 ja 36 sätteid ning mõistnud karistuse sanktsiooni

alammääras. Seetõttu puudub Riigikohtu kriminaalkolleegiumil seaduslikalus selle karistuse

kergendamiseks.

Lähtudes eeltoodust ning juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. septembri 1999. a kohtuotsus V. G. suhtes jätta muutmata,

kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Välja mõista V. G.-lt riigieelarve tuludesse kaitsjatasu 991 (üheksasada üheksakümmend üks) krooni ja 20

senti.

Kohtuotsus jõustub 23. novembril 1999. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Eerik Kergandberg

Liikmed Jüri Ilvest, Jüri Rätsep