3-2-1-93-99 · Riigikohus

3-2-1-93-99

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 17. novembril 1999. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja L. Laarmaa, liikmed A. Kull ja T. Vernik vaatas

läbi kirjalikus menetluses 18. oktoobril 1999. a

Kuressaare linna kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu 30. aprilli 1999. a otsuse

Mihkel Tuusi hagis Kuressaare linna vastu õigusteeninduse lepingu järgi 59 322 krooni ja

viivise 57 928 krooni saamiseks ning Kuressaare linna vastuhagis lepingu tühisuse

tunnistamiseks.

Kultuuriministeeriumi haldusalas olnud Kuressaare linna raamatukauplus Meelika ja AS Taur

sõlmisid 3. aprillil 1997. a õigusteeninduse lepingu, mille kohaselt pidi raamatukauplus aastatel 1995-

1997 osutatud õigusabi (esindamine ja nõustamine) eest tasuma AS-le Taur 10. maiks 1997. a 70 000

krooni ja tasumisega viivitamise korral viivist 0,35 % viivitatud summalt päevas. Pooled nimetasid

lepingut tööettevõtulepinguks.

Erastamise käigus andis Kultuuriministeerium 1. juulil 1997. a raamatukaupluse Meelika tervikvara

koos kõigi õiguste ja kohustustega üle Kuressaare linna munitsipaalomandisse.

AS Taur kujundati ümber ja kanti äriregistrisse ärinimega OÜ Juurpuud. OÜ Juurpuud loovutas

28. jaanuaril 1998. a õigusteeninduse lepingust tulenevad nõuded M. Tuusile.

16. märtsil 1998. a esitatud hagis palus M. Tuus Kuressaare linnalt välja mõista õigusteeninduse

lepingust tuleneva võlgnevuse 59 322 krooni ja viivise 57 928 krooni TsK § 394 lg 2 ja § 398 lg 2 p 3

alusel, mille kohaselt käsunduslepingu järgi on volitaja kohustatud volinikule tasu maksma, kui tasu

maksmine on seaduse või lepinguga ette nähtud.

18. augustil 1998. a esitas Kuressaare linn vastuhagi, milles palus TsÜS § 66 lg 1 alusel tunnistada

õigusteeninduse lepingu tühisust, kuna leping oli sõlmitud vastuolus heade kommetega.

Raamatukauplusel puudusid lepingu sõlmimise ajal reaalsed vahendid 70 000 krooni tasumiseks.

Kaupluse püsiva maksejõuetuse tõttu alustati 20. novembril 1996. a pankrotimenetlust. Lepingus on

loetletud õigusabitoimingud, kuid ei ole märgitud nende mahtu ega arvestuste alust, mistõttu summa

on leitud suvaliselt. Oli teada, et kauplus antakse linnale üle ja mõni kuu enne seda lepingu

sõlmimine oli teadlikult kohustuse panemine Kuressaare linnale. Millegagi ei ole tõendatud, et AS

Taur õigusabi osutas. Vastuhagi täienduste kohaselt ei kajastunud kaupluse raamatupidamises

õigusteeninduse eest arvete esitamine. Pankrotimenetluse ajal võttis kauplus kui võlgnik endale

kohustuse, mis oluliselt oleks vähendanud kaupluse vara. Kauplus ei informeerinud sellest ajutist

pankrotihaldurit. Lepingule allakirjutamise ajal oli kaupluse direktor haiguslehel, teda asendas

osakonnajuhataja ja direktoril ei olnud haiguse ajal volitust lepingu sõlmimiseks.

Saare Maakohtu 22. detsembri 1998. a otsusega jäeti hagi rahuldamata tõendamatuse tõttu. Vastuhagi

rahuldati. Kohus leidis, et leping oli heade kommetega vastuolus ja seetõttu tühine.

Otsuse põhjenduste kohaselt oli tegemist käsunduslepinguga, mille oluline tingimus - tasu - lepiti

kokku pärast väidetavate teenuste osutamist lepingu kirjaliku vormistamisega 3. aprillil 1997. a. Ei

ole tõendatud, et AS Taur volitas kedagi kauplusele õigusabi osutama või osutas ise mingeid

lepingust tulenevaid teenuseid. Kauplust ei esindanud mitte AS Taur, vaid Liivi Päeske kaupluse

direktori volikirja alusel. Kuna ei ole tõendatud, et AS Taur osutas kauplusele õigusabi, siis ei ole

kostja kohustatud hagejale õigusabi eest maksma.

Leping oli sõlmitud vastuolus heade kommetega ja seetõttu tühine ning kehtetu algusest peale.

Tallinna Ringkonnakohtu 22. oktoobri 1996. a otsusega mõisteti kaupluselt Kuressaare Linnavarade

Ameti kasuks välja rent 80 000 krooni. 20. novembril 1996. a algatas Saare Maakohus kaupluse

pankrotimenetluse. Lepingupooled panid kauplusele tagantjärgi kohustusi, mida kauplusel polnud

võimalik täita, pealegi ei ole tõendatud, et AS Taur õigusabi osutas. Samuti olid pooled teadlikud, et

kauplus oli erastamisnimekirja kantud ning kohustused peab hiljem täitma uus omanik. Kohustused

võeti ajutise halduri nõusolekuta.

Tallinna Ringkonnakohtu 30. aprilli 1999. a otsusega tühistati maakohtu otsus. Ringkonnakohus

rahuldas M. Tuusi hagi Kuressaare linna vastu ning mõistis kostjalt välja võla 59 322 krooni ning

viivise 6000 krooni. Vastuhagi jäeti rahuldamata.

Otsuse põhjenduste kohaselt puudusid õigusteeninduse lepingul tööettevõtulepingu ja

käsunduslepingu tunnused. Kuna lepingu järgi kohustus kauplus tasuma aastatel 1995-1997 osutatud

õigusabi eest, oli sisuliselt tegemist laenulepinguga, sest TsK § 272 lg 3 kohaselt võivad pooled iga

võla, mis on tekkinud ostust-müügist, vara üürimisest või muust alusest, vormistada laenulepinguna.

Õigusabi lepingule on alla kirjutanud kaupluse direktor E. Kapsta ja AS Taur esindaja M. Tuus,

millega on tõendatud, et lepingus loetletud õigusabi osutati. Direktori haiguslehel viibimine ei

tähenda, et ta TsÜS § 103 lg 1 järgi esindas kauplust volituseta. Direktori volitused tulenesid

kaupluse põhikirjast.

Õigusabi leping ei olnud vastuolus heade kommetega. Asjaolu, et lepingu sõlmimise ajaks oli

algatatud pankrotimenetlus, et kauplusel polnud võimalik lepinguga võetud kohustusi täita ja et

pooled olid teadlikud raamatukaupluse kandmisest erastamisnimekirja, ei anna alust lugeda lepingut

heade kommetega vastuolus olevaks. Kohus ei pannud pankrotimenetluses kauplusele kohustust

lepingu sõlmimisel ajutiselt haldurilt nõusolekut küsida ja nõusoleku küsimata jätmine ei tähenda, et

tehing oleks heade kommetega vastuolus.

Kassatsioonkaebuses palus Kuressaare linn tühistada ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse normide

ebaõige kohaldamise ja protsessiõigusnormi rikkumise tõttu.

Apellatsioonikohus kohaldas vääralt TsK § 238 lg 1 ja § 272 lg 3, mille kohaselt kohustis lõpeb

poolte kokkuleppega, eriti kokkuleppega ühe kohustise asendamise kohta teisega ühtede ja samade

isikute vahel; pooled võivad iga võla, mis on tekkinud ostust-müügist, vara üürimisest või muust

alusest, vormistada laenulepinguna. Apellatsioonikohtu seisukoht, et poolte vahel sõlmiti

novatsioonina laenuleping, on ebaõige. Sellist tahet pooled vaidlusaluses lepingus ei väljendanud ja

hageja ise ei ole kunagi esile toonud asjaolu, et vaidlusalune õigusteeninduse leping on kohustise

lõpetamine kokkuleppega ning novatsioonina on kohustis asendatud laenulepinguga. Kuni

õigusteeninduse lepingu sõlmimiseni 3. aprillil 1997. a ei olnud poolte vahel õigussuhet, mida oleks

tahetud või saadud vormistada laenulepinguks.

Kohus pidi kohaldama käsundit reguleerivaid sätteid. Alates 1995. aastast kuni õigusteeninduse

lepingu sõlmimiseni 1997. aastal ei olnud pooled tasus kokku leppinud. Ka objektiivne asjaolu, et AS

Taur ei esitanud kauplusele kahe aasta jooksul ühtegi arvet, kinnitab, et tasus ei olnud kokkulepet.

Tasu on lepingu oluline tingimus. Seega ei olnud mingit võlga tekkinud, mida oleks saanud

1997. aastal laenulepinguna vormistada. Kohus rikkus TsMS §-de 229 lg 1 ja 319 lg 1 norme,

ületades hagi piire ja kontrollides otsust osas, mille peale apellatsioonkaebust ei esitatud.

Laenulepingu järgi ei ole hageja ei esimese ega teise astme kohtus midagi nõudnud.

Apellatsioonikohus jättis kostja ilma võimalusest esitada laenust tulenevaid vastuväiteid.

Apellatsioonikohus luges allkirjastatud lepinguga tõendatuks loetletud teenuste osutamise. Kohus

jättis tähelepanuta, et kauplust ei esindanud volikirja alusel AS Taur või tema volitatud isik, vaid

kaupluse volikirja alusel L. Päeske. Ringkonnakohus sellele asjaolule hinnangut ei andnud.

Kohus kohaldas vääralt TsÜS § 66 lg 1, kui leidis, et leping ei olnud vastuolus heade kommetega.

Kohus ei põhjendanud, miks ei ole heade kommetega vastuolus AS Taur ja kaupluse vahel suure

rahalise kohustisega lepingu sõlmimine, kui kaupluse vastu oli juba algatatud pankrotimenetlus ning

tal ei olnud võimalik majandusliku olukorra tõttu lepingulisi kohustusi täita ja kui pooled olid

teadlikud kaupluse kandmisest erastamisnimekirja, mistõttu kohustuste täitmine pidi ilmselgelt jääma

uuele omanikule. Heade kommete mõõdupuuks on õigusteaduses nimetatud kõigi ausalt ja õiglaselt

mõtlevate inimeste sündsustunnet. Õigusabi leping oli vastuolus heade kommetega

vastuhagiavalduses esitatud põhjustel ja apellatsioonikohus oleks pidanud kõigile kostja väidetele

hinnangu andma.

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada materiaalõigusnormi väära kohaldamise

ja protsessiõiguse normide olulise rikkumise tõttu.

Käesoleva vaidluse objektiks on õigusteeninduse leping, mida lepingupooled lepingu sõlmimisel

nimetasid tööettevõtulepinguks ja mida hagiavalduses nimetati käsunduslepinguks.

Apellatsioonikohus rikkus kohtuotsusele TsMS § 229 lg 2 järgi esitatavat nõuet, mille kohaselt ei või

kohus rajada otsust asjaolule, mida pool ise ei ole asja läbivaatamisel esitanud. TsMS § 319 lg 1

kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtulahendi seaduslikkust ja

põhjendatust üksnes osas, mille peale edasi kaevati. Hageja tugines hagi esitades asjaolule, et AS

Taur ja raamatukaupluse Meelika vahel oli sõlmitud käsundusleping. Maakohus lahendas vaidlust

käsunduslepingust tulenevalt ja leidis, et ei ole tõendatud AS Taur poolt õigusabi osutamine

kauplusele ja kostja ei pea seetõttu hagejale midagi maksma. Ka apellatsioonkaebuses vaidlustas

hageja maakohtu otsuse käsunduslepingust tulenevaid asjaolusid esile tuues. Apellatsioonikohus

leidis, et vaidlustatud õigusteeninduse lepingul ei ole käsunduslepingu tunnuseid, kuid ei

põhjendanud, millest selline järeldus tehti.

Maakohus tuvastas, et AS Taur ei osutanud kauplusele õigusabi. Kui apellatsioonikohus leidis, et AS

Taur siiski oma kohustused täitis, siis pidi kohus põhjendama, millistele tõenditele tuginedes selline

järeldus tehti (TsMS § 227 lg 1, § 330 lg 4).

Apellatsioonikohus tuvastas, et kaupluse direktor E. Kapsta oli lepingu sõlmimise ajal haige ning

tema kohustusi täitis osakonnajuhataja M. Kruuser. Kohus leidis, et direktor võis haiguse ajal

lepingule alla kirjutada ning see ei too kaasa tehingu tühisust TsÜS § 103 lg 1 järgi volituse

puudumise tõttu, sest direktori volitused tulenevad raamatukaupluse Meelika põhikirja p-st 4.5.

Kohus jättis tähelepanuta, et kaupluse põhikiri on kinnitatud Eesti Raamatukaubastu 13. juuli 1990. a

käskkirjaga nr 29. Vaidlusaluse lepingu sõlmimise ajal 3. aprillil 1997. a kehtis 1. septembril 1994. a

jõustunud tsiviilseadustiku üldosa seadus, mis käsitleb juriidilist isikut varasemast tunduvalt

erinevalt. Sellest tulenevalt pidi kohus vaidlustatud volituste üle otsustamisel määratlema, kas

raamatukauplus oli see juriidiline isik, kelle pädevuses oli 3. aprillil 1997. a õigusteeninduse lepingu

sõlmimine ning alles seejärel on võimalik hinnata, kas kaupluse esindajal oli volitus lepingu

sõlmimiseks.

TsMS § 227 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Apellatsioonikohus

rikkus seda nõuet, jättes põhjendamata, miks ei anna asjaolu, et lepingu sõlmimise ajaks oli kaupluse

suhtes algatatud pankrotimenetlus, mille tõttu kauplusel ei olnud võimalik lepinguga võetud

kohustusi täita ja pooled olid teadlikud kaupluse kandmisest erastamisnimekirja, alust lugeda lepingut

heade kommetega vastuolus olevaks. Maakohus on otsuses põhjendanud, miks tehing oli heade

kommetega vastuolus. Kui apellatsioonikohus asus vastupidisele seisukohale, siis pidi kohus oma

seisukohti põhjendama (TsMS § 330 lg 5).

Juhindudes TsMS § 362 p 2, kolleegium

o t s u s t a s :

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30. aprilli 1999. a otsus ning saata asi

samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Olevimäe Advokaadibüroole 28. mail 1999. a tasutud kautsjon 653 (kuussada

viiskümmend kolm) krooni 20 senti.

Eesistuja L. Laarmaa

Liikmed A. Kull, T. Vernik