3-1-3-17-99 · Riigikohus

3-1-3-17-99

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 16. novembril 1999

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Ott Järvesaar ja Eerik

Kergandberg vaatas kohtuvigade parandamise avalduse alusel läbi kriminaalasja

V.I. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2, 3 ja § 15 lg 2 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu V.I. kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ja

riigiprokurör Marge Püss.

1. V.I. tunnistati 3. märtsi 1998. a Tallinna Linnakohtu otsusega süüdi KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ja § 15

lg 2 järgi ning teda karistati vabadusekaotusega üheks aastaks ja kuueks kuuks. KrK § 40 alusel loeti

ülalnimetatud karistusega kaetuks Tallinna Linnakohtu poolt 26. juunil 1997. a mõistetud karistus - üks aasta

vabadusekaotust - ning lõplikuks karistuseks loeti üks aasta kuus kuud vabadusekaotust poolkinnises

vanglas. Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi ka A.P..

Kohtuotsuse kohaselt püüdsid kohtualused 27. juunil 1997. a toime panna vargust, kuid nad peeti

sündmuskohal politsei poolt kinni. Daktüloskoopiaekspertiisi tulemina koostatud eksperdi arvamuse kohaselt

olid sündmuskohal paiknevatel mitmetel esemetel V.I. sõrmejäljed. Kohtualuste süü luges kohus veel

tõendatuks tunnistajate ütlustega, kes nägid korterist väljumas kolme meest, kellest kaks olid kohtualused.

2. Tallinna Linnakohtu 3. märtsi 1998. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tallinna Prokuratuuri

prokuröri asetäitja Märt Toming. Protestis taotleti Tallinna Linnakohtu otsuse tühistamist V.I-le mõistetud

lõpliku karistuse osas. Prokurör rõhutas, et kohtualusele karistuse mõistmisel ei oleks saanud kohaldada KrK

§ 40 sätteid, kuna V.I. pani uue kuriteo toime päev pärast kohtuotsuse tegemist, kuid enne karistuse täielikku

ärakandmist. Seega oleks tulnud lähtuda KrK § 41-st, s.t karistuse liitmise tulemusel oleks lõplik karistus

pidanud kujunema üle ühe aasta ja kuue kuu.

3. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. oktoobri 1998. a otsusega tühistati Tallinna

Linnakohtu 3. märtsi 1998. a otsus V.I-le mõistetud lõpliku karistuse osas. KrK § 41 alusel liideti linnakohtu

poolt mõistetud karistusele osaliselt Tallinna Linnakohtu poolt 26. juunil 1997. a mõistetud ärakandmata

karistus, mille tulemusel mõisteti lõplikuks karistuseks kaks aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Muus

osas jäeti kohtuotsus muutmata. Kohtuasja arutati apellatsiooni korras ilma kohtualuse V.I. osavõtuta.

Politsei teatise kohaselt viibis viimane Venemaal ja nii prokuröri kui ka V.I. kaitsja E. Pieli arvamuste

kohaselt oli apellatsioonprotesti läbivaatamine võimalik ka ilma kohtualuse osavõtuta. Nõustudes prokuröri

ja kaitsja seisukohaga kõnealuses küsimuses sedastas kohtukolleegium, et tegemist on KrMK § 208 lg-s 2

sätestatud võimalusega arutada kriminaalasja ilma kohtualuseta, sest kuna kohtualusel oli alust arvata, et teda

võib oodata ees reaalse vabadusekaotusliku karistuse kandmine, hoidiski ta kohtusse ilmumisest kõrvale.

Protestilahendades leidis kohus, et kui isik, kelle suhtes on rakendatud KrK § 47 alusel vabadusekaotuse

tingimuslikku mittekohaldamist, paneb katseajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse

vabadusekaotusega, pööratakse mõistetud karistus täitmisele ja kohus mõistab KrK § 47 lg 5 kohaselt lõpliku

karistuse mitme kohtuotsuse järgi KrK § 41 alusel. Seejuures ei tohi lõplik karistus olla ühelgi juhul väiksem

tingimisi mõistetud karistusest, sest uue kuriteo toimepanemine pärast süüdimõistva kohtuotsuse tegemist ei

tohi viia süüdimõistetu olukorra kergendamisele.

4. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. oktoobri 1998. a otsuse peale esitas avalduse kohtuvea

parandamiseks süüdimõistetu V.I.. Avaldaja leiab, et tegelikult ei ole ta kunagi kohtust kõrvale hoidnud.

Oodates ringkonnakohtu istungit, vahetas ta lihtsalt elukohta, millest teavitas ka õiguskaitseorganeid.

Vaatamata sellele ei jõudnud kohtukutsed mingil põhjusel temani. V.I. märgib, et kohtuasja arutamine ilma

tema osavõtuta on õigustamatu, kuna selle tulemusena ei saanud ringkonnakohus täielikult ette kujutada

toimunut ega õigesti hinnata süüdistuse poolt esitatud tõendeid. See omakorda on avaldaja arvates toonud

kaasa KrMK §-s 19 sätestatud igakülgse, täieliku ja objektiivse uurimise nõude rikkumise. Avaldaja märgib

sedagi, et advokaat E. Piel ei kasutanud kõiki kättesaadavaid ja seaduslikke vahendeid tema õigustamiseks,

mis olevatki kaasa toonud tema ebaseadusliku süüditunnistamise. Lisaks eelnimetatule on avaldaja arvates

eeluurimisel jäetud teostamata KrMK §-des 136, 137, 141, 153 ja 154 ettenähtud toimingud ning

kohtuotsuses pole vastatud kõigile KrMK §-s 263 ettenähtud küsimustele. V.I. poolt kohtuvigade

parandamise avalduses antud hinnangu kohaselt on tunnistajate ütlused valed ja absurdsed,

daktüloskoopiaekspertiisi tulemused aga müstilised ja kõigi eelduste kohaselt võltsitud. Kokkuvõtvalt taotleb

avaldaja enese õigeksmõistmist.

II Menetlus Riigikohtus

Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas kaitsja kohtuvigade parandamise avalduses sisalduvat taotlust,

prokurör taotles ringkonnakohtu vaidlustatud otsuse muutmata jätmist. Riigikohtu kriminaalkolleegium,

tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused,

l e i d i s :

Kriminaaltoimiku materjalidest nähtub üheselt, et V.I. on hoidunud kõrvale kriminaalasja kohtulikust

arutamisest apellatsiooni korras. Nii on V.I. jäänud ilmumata Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

15. aprilli 1998. a kohtuistungile ja seetõttu on tema suhtes samal päeval tehtud kohtumäärusega (tl 179)

kohaldatud sundtoomist. Politseitöötaja poolt 12. mail 1998. a koostatud ettekandest (tl 183) nähtub, et

puudus võimalus V.I. sundtoomiseks põhjusel, et ta ei viibinud enda väidetavas elukohas aadressil Tallinn,

Paekaare 28-48. Ettekande kohaselt ei osanud ka naabrid nimetada V.I. asukohta. Kuna politsei poolt kohtule

esitatud andmete kohaselt ei viibinud kohtualune oma elukohas ja tema asukoht oli teadmata, kuulutati

Tallinna Ringkonnakohtu 12. mai 1998. a määrusega V.I. põhjendatult tagaotsitavaks ja kohaldati tema

tabamise puhuks tõkendina vahi all pidamist. Enam kui kolm kuud hiljem " 28. augustil 1998. a on Tallinna

Ringkonnakohus saatnud Ida Politseijaoskonnale järelepärimise (tl 189) selle kohta, kuidas kulgeb Tallinna

Ringkonnakohtu 12. mai 1998. a määruse täitmine. Tallinna Politseiprefektuuri Ida Politseijaoskonna poolt

4. septembril 1998. a väljastatud kirjaga (tl 193) teavitatakse ringkonnakohut sellest, et Tallinnas, aadressil P

xx-xx paiknev korter, mis V.I. sõnade kohaselt pidi olema tema elukohaks, on tegelikult ära müüdud. Kirjast

nähtub samuti, et V.I. ema sõnade kohaselt sõitis tema poeg Venemaale. Riigikohtu kriminaalkolleegium

leiab, et selliste faktiliste andmete pinnalt oli Tallinna Ringkonnakohus õigustatud sedastama, et tegemist on

KrMK § 208 lg-s 2 sätestatud olukorraga, mil kriminaalasja võib arutada ilma kohtualuse osavõtuta. V.I.

väiteid, nagu oleks ta teavitanud õiguskaitseorganeid elukoha muutustest ja ei ole kõrvale hoidnud

kriminaalasja kohtulikust arutamisest on paljasõnalised.

Kohtuvigade parandamise avalduses esitatavate muude väidete sisuks on taotlus tuvastada uusi faktilisi

asjaolusid " seega taotlus, mis kooskõlas AKKS § 65 lg-s 4 sätestatuga ei kuulu Riigikohtu pädevusse.

Lähtudes eeltoodust ja tuginedes AKKS § 63 p-le 1, § 65 lg-le 3 ja §-le 779, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. oktoobri 1998. a otsus jätta muutmata ning

süüdimõistetu V.I. avaldus kohtuvigade parandamiseks jätta rahuldamata.

2. Mõista välja V.I-lt riigituludesse kohtukuluna kaitsjatasu summas seitsesada nelikümmend kolm

krooni ja nelikümmend senti (743 kr 40 s).

Kohtuotsus jõustub 16. novembril 1999. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Jüri Ilvest

Liikmed Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg