3-1-1-100-99 · Riigikohus

3-1-1-100-99

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 16. novembril 1999

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Ott Järvesaar ja Eerik

Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil läbi kriminaalasja

V. S. süüdistuses KrK § 140 lg 2 p 1, 2 ja § 141 lg 2 p 1, 3, 41 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa V. S. kaitsja vandeadvokaat Jüri Aland ja riigiprokurör Marge

Püss.

I Kriminaalasja menetluse senine käik

1. Tartu Linnakohtu 17. juuni 1999. a otsusega tunnistati V. S. süüdi ja teda karistati KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja

2 järgi vabadusekaotusega üheks aastaks ning § 141 lg 2 p-de 1, 3 ja 41 järgi vabadusekaotusega seitsmeks

aastaks. KrK § 40 lg 1 alusel mõisteti V. S. lõplikuks karistuseks seitse aastat vabadusekaotust kinnises

vanglas. Kohtuotsust ei ole vaidlustatud süüdistuse osas KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi.

Linnakohus tunnistas V. S. KrK § 141 lg 2 p-de 1, 3 ja 41 järgi süüdi selles, et ta 14. septembril 1998. a kell

4.35-4.45 Tartus X pst 25/27 Y hotelli ruumes koos meesterahvaga, kelle isik on kindlaks tegemata, võõra

vara hõivamise eesmärgil, varjates oma nägu maskiga, pani relvale sarnaneva eseme anonüümse kannatanu

"P. M." näo vastu ning nõudis temalt raha. Lõi nimetatud esemega kolmel korral "P. M." pähe ja näkku. V. S.

kaasosaline muljus kannatanu käerandmeid ning mässis viimase käed, jalad ja näo alumise osa kleeplindiga

kinni. Kannatanule tekitati kerged kehavigastused. Seejärel hõivasid nad AS-le Berg Motelliprojekt kuuluvat

vara kokku 2395 krooni väärtuses ning "P. M.-le" kuuluvat vara kokku 1385 krooni väärtuses.

2. Tartu Linnakohtu 17. juuni 1999. a otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse V. S. ja tema kaitsja

vandeadvokaat Rein Napa.

Kaitsja taotles Tartu Linnakohtu otsuse tühistamist V. S. süüdimõistmise osas KrK § 141 lg 2 p-de 1, 3, 41

järgi. Kaebuse põhjenduste kohaselt muutis riiklik süüdistaja 16. juuni 1999. a kohtuistungil V. S.-le KrK

§ 141 järgi esitatud süüdistust. Muudetud süüdistusest ei nähtu, et tegemist oleks röövimisega, sest

süüdistuse sõnastuses ei sisaldu ühtegi röövimise objektiivse külje tunnust. Tunnistades kohtualuse süüdi

röövimises kohtuotsuses kirjeldatud mahus, laiendas kohus oluliselt prokuröri poolt muudetud süüdistuse

mahtu ning rikkus sellega kohtualuse kaitseõigust. V. S. osavõtt kuriteo toimepanemisest ei ole tõendatud.

V. S. taotles enda õigeksmõistmist KrK § 141 lg 2 p 1, 3, 41 järgi, sest ei ole reaalne tema äratundmine

kannatanu "P. M." poolt. Röövimise toimepanemise ajal oli ta hoopis mujal, mida kinnitab tunnistaja A. P.

3. Tartu Ringkonnakohtu 1. septembri 1999. a otsusega jäeti Tartu Linnakohtu 17. juuni 1999. a kohtuotsus

muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis, et linnakohus on igakülgselt analüüsinud ja põhjendanud kohtualusele esitatud

süüdistuste tõendatust ning nõustus vastavate järeldustega. Kohus leidis, et anonüümse kannatanu ütluste

tõepärasuses pole alust kahelda. Tunnistaja A. P. ütlused ei kinnita V. S. alibit, sest tunnistaja on kurt ja pime

ega mäleta midagi.

Kaitsja väide kohtualuse kaitseõiguse rikkumise kohta on alusetu. Prokurör muutis 16. juunil 1999. a

toimunud kohtuistungil KrMK § 215 lg 2 korras kohtualusele esitatud süüdistust KrK § 141 lg 2 p 1, 3, 41

järgi, näidates seejuures ära, millises osas süüdistust muudetakse. Linnakohus andis oma 16. juuni 1999. a

määrusega V. S. kohtu alla KrK § 141 lg 2 p 1, 3, 41 järgi, tuues seejuures oma määruses ära juba muudetud

süüdistuse tervikteksti. Sellega järgis linnakohus kohtuistungil muudetud süüdistuse esitamisel

kriminaalmenetluse norme.

II Kassatsioonkaebuse sisu

4. Tartu Ringkonnakohtu 1. septembri 1999. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu V. S.,

kes kordab apellatsioonkaebuses toodud väiteid. Röövimise toimepanemise ajal viibis tema hoopis mujal,

mida linnakohtus kinnitas ka tunnistaja A. P. Kogu süüdistus tema vastu on üles ehitatud anonüümse

kannatanu P. M. ütlustele. Kannatanul ei olnud võimalik teda ära tunda. Selliste asjaolude juures peab

kohtualune enda süüdimõistmist alusetuks.

III Menetlus Riigikohtus

5. Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas kaitsja kassatsioonkaebuses sisalduvat taotlust. Peale selle

leidis kaitsja, et kriminaalasja menetlemisel esimese astme kohtus on oluliselt rikutud kriminaalmenetluse

seadust ja V. S. kaitseõigust. Rikkumine seisneb selles, et prokuröri poolt kohtuistungi käigus KrMK § 215

lg 2 korras muudetud süüdistus ei vasta süüdistusele esitatavatele nõuetele. Muudetud süüdistuse sõnastas

kohus ise kohtualuse muudetud süüdistuses kohtu alla andmise määruses. Sellega asus kohus täitma

prokuröri funktsiooni ja rikkus kohtualuse õigust erapooletule õigusemõistmisele.

Prokurör taotles kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmist.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste

seletused, leidis, et Tartu Linnakohtu poolt kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu tuleb

tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. septembri 1999. a kohtuotsus ja Tartu Linnakohtu

17. juuni 1999. a kohtuotsus V. S. süüditunnistamise ja karistamise osas KrK § 141 lg 2 p-de 1, 3 ja 41 järgi

ning temale KrK § 40 lg 1 alusel mõistetud lõpliku karistuse osas. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada

osaliselt.

KrMK § 215 lg 2 kohaselt on kohtus süüdistuse muutmine või uue süüdistuse esitamine lubatud. Kui

kohtuliku arutelu käigus peab prokurör vajalikuks muuta esitatud süüdistust või esitada uus süüdistus,

millega halveneb kohtualuse seisund või mis on oma sisult oluliselt erinev varemesitatud süüdistusest, esitab

ta selle kirjalikult kohtu kaudu. Muudetud või uue süüdistuse ärakirjad annab kohus kaitsjale ja kohtualusele.

Tuleb rõhutada, et seaduseandja ei ole sätestanud kohtus esitatava süüdistuse suhtes mingeid erandeid

võrreldes kohtueelse uurimise käigus esitatava süüdistusega. Sellest tulenevalt peab kohtus esitatav uus või

muudetud süüdistus vastama KrMK § 121 lg 2 nõuetele. Süüdistus tuleb esitada kohtule sellises vormis, et

süüdistus oleks arusaadav ja selle ärakirja oleks võimalik kätte anda kaitsjale ja kohtualusele ning kohtualuse

uuesti kohtu alla andmisel ei pea kohus ise hakkama süüdistust koostama. Seejuures ei ole vaja korrata

süüdistusi nendes kuritegudes, millistes ei peeta vajalikuks süüdistust muuta.

Käesolevas kriminaalasjas on prokuröri poolt esitatud muudetud süüdistus järgmisel kujul: "V. S.

14.09.1998. a ajavahemikus kella 4.35-4.45 Tartus, X pst 25/27 Y hotellis koos kindlakstegemata

meesterahvaga varjates oma nägu ""hõivas AS-le Berg Hotelliprojekt kuuluva 50 pk. Sigarette Marlboro

koguväärtusega 1200.- kr., 13 pk. Sigarette Trend koguväärtusega 195.- kr. ja 1000.- kr. sularaha, tekitades

AS-le Berg Hotelliprojekt varalist kahju 2395.- kr. "

Seega V. S. röövides isikute grupis võõrast vara elule ja tervisele ohtliku vägivallaga ning ähvardusega

vahetult kasutada sellist vägivalda, mis pandi toime relvana kasutatava esemega ning oli seotud näo

varjamisega maskiga, mis takistas isiku tuvastamist pani toime KrK § 141 lg 2 p 1, 3, 41 järgi

kvalifitseeritava kuriteo" (vt tl 186).

Eeltoodust nähtub, et muudetud süüdistus ei sisalda kogu süüdistuse teksti. Samuti ei nähtu muudetud

süüdistusest, kas osa esialgse süüdistuse sõnastusest jääb alles või mitte ja kuhu tuleb esialgse süüdistuse

suhtes paigutada punktiiride vahel olev tekst. Seega ei vasta muudetud süüdistus KrMK § 121 lg 2 nõuetele,

sest sellest ei ole üheselt mõistetav, milline on prokuröri poolt kohtualusele esitatud lõplik süüdistus KrK

§ 141 lg 2 p-de 1, 3 ja 41 järgi.

Kehtiva seaduse kohaselt ei ole kohtul õigus süüdistust koostada ega esitada, v.a erasüüdistusasjades. KrMK

§-de 121, 124, 130,180 lg 3 ja 215 lg 2 kohaselt kuulub süüdistuse koostamine ja esitamine uurija või

prokuröri pädevusse. Kohtul on õigus vaid otsustada, kas anda isik esitatud süüdistuse järgi kohtu alla või

mitte. Koostades ise kohtualusele esitatavat süüdistust (vt tl 187-188) asus kohus täitma prokuröri rolli ning

rikkus seega kohtualuse õigust erapooletule õigusemõistmisele.

Kohtuistungi protokollist ja teistest kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et muudetud süüdistuse ärakiri oleks

antud kätte kaitsjale ja kohtualusele nagu seda nõuab KrMK § 215 lg 2.

Ülaltoodud rikkumisi peab Riigikohtu kriminaalkolleegium kohtualuse kaitseõiguse rikkumiseks ning

tunnistab need AKKS § 39 lg 4 alusel kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks, mis toob kaasa

kohtuotsuse tühistamise.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu

kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. septembri 1999. a kohtuotsus ja Tartu

Linnakohtu 17. juuni 1999. a kohtuotsus V. S. süüditunnistamise ja karistamise osas KrK § 141 lg 2 p-

de 1, 3 ja 41 järgi ning KrK § 40 lg 1 järgi lõpliku karistuse mõistmise osas. Saata kriminaalasi selles

osas uueks arutamiseks Tartu Linnakohtule teises kohtukoosseisus.

2. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

3. V. S. kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Välja mõista V. S.-lt riigieelarve tuludesse 1486 krooni ja 80 senti kohtukulu kaitsjatasu katteks.

Kohtuotsus jõustub 16. novembril 1999. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Jüri Ilvest

Liikmed Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg