3-3-1-42-99 · Riigikohus

3-3-1-42-99

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 15. novembril 1999

Voldemar Grossi esindaja kassatsioonkaebuse läbivaatamine maa ostueesõigusega erastamise

asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel

vaatas 28. oktoobril 1999. a. avalikul kohtuistungil läbi Voldemar Grossi esindaja

kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 14. juuni 1999. a. määruse ja

21. juuni 1999. a. otsuse peale haldusasjas nr. II-3/186/99.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa Voldemar Gross, tema esindajad Voldemar Gross ja

vandeadvokaat Indrek Koolmeister, Tõnis Kaasik ja tema esindaja vandeadvokaat Maidu Kaasik ning

Viimsi Vallavalitsuse esindaja vandeadvokaadi vanemabi Tiit Vajak. Juures oli halduskolleegiumi

sekretär Tiiu Varend.

Harjumaal Viimsi vallas Tammneeme külas asub Voldemar Grossile kuuluv aiamaja. See paikneb

endise aianduskooperatiivi "Tädu" krundil nr. 8, mille suurus on 957 m2. Et V. Gross töötas Viimsi

Metskonnas metsavahina, anti talle Tallinna Rohelise Vööndi Metsamajandi 26. juuni 1989. a.

käskkirjaga nr. 106 kasutada ametimaa 0,15 ha. V. Gross esitas 29. juunil 1992 Viimsi

Vallavalitsusele avalduse, milles palus Viljandimaa Karksi vallas asuvat õigusvastaselt võõrandatud

maa (6800 m2) asendamist maaga Viimsi vallas. V. Gross taotles kokku 7757 m2 maa erastamist.

Viimsi Vallavolikogu 14. oktoobri 1997. a. otsusega nr. 236 määrati Maareformi seaduse § 9 lg. 9

alusel V. Grossile kuuluvate hoonete teenindamiseks vajaliku maa suuruseks 0,35 ha.

Harjumaal Viimsi vallas Tammneeme külas asub Tõnis Kaasikule kuuluv elamu. Viimsi metskonna

metsaülema 3. märtsi 1993. a. käskkirjaga nr. 6/a anti T. Kaasikule elumaja ja kõrvalhoonete juurde

ajutiselt kasutada 0,25 ha õue-aiamaad. 23. märtsil 1995 esitas T. Kaasik Viimsi Vallavalitsusele

avalduse ca 30 ha maa ostueesõigusega erastamiseks.

Viimsi Vallavalitsuse 11. veebruari 1998. a. korraldusega nr. 321 "Maa ostueesõigusega erastamise

võimalikkusest" võimaldati T. Kaasikul Maareformi seaduse § 9 lg. 1 ja § 22 lg. 1 alusel

ostueesõigusega erastada Viimsi vallas Tammneeme külas asuv Osvaldi maaüksus suurusega

5164 m2, määrati maa maksustamishind, sihtotstarve ja muud erastamise tingimused.

Viimsi Vallavalitsuse 1. septembri 1998. a. korraldusega nr. 2328 "Maa ostueesõigusega erastamine"

erastati T. Kaasikule 5164 m2 suurune Osvaldi maaüksus, määrati erastatava maa maksumus, loeti

maakasutuse sihtotstarbeks elamumaa, kinnitati maa ostu-müügi hind ja määrati muud erastamise

tingimused. Korralduse õiguslike alustena märgiti MRS §-d 9 lg. 1 p. 2, 20 lg. 1, 21 lg. 1, 22 lg. 1,

223 lg. 1 ja 2, 23 lg. 5 ja 6, Maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 16 lg. 10, Maa

hindamise seaduse § 12 lg. 2, Vabariigi Valitsuse 24. jaanuari 1995. a. määrusega nr. 36 kinnitatud

"Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise alused", Vabariigi Valitsuse 6. novembri

1996. a. määrusega nr. 267 kinnitatud "Maa ostueesõigusega erastamise kord" ning Viimsi

Vallavalitsuse 11. veebruari 1998. a. korraldus nr. 321.

30. oktoobril 1998 esitas V. Grossi esindaja V. Gross Harju Maakohtu halduskohtunikule kaebuse,

milles palus tunnistada Viimsi Vallavalitsuse 11. veebruari 1998. a. korralduse nr. 321

seadusevastaseks ja selle korralduse alusel välja antud dokumendid õigustühiseks. 10. detsembril

1998 esitas V. Gross halduskohtunikule kaebuse Viimsi Vallavalitsuse 1. septembri 1998. a.

korralduse nr. 2328 seadusevastaseks tunnistamiseks. Kaebuses paluti kohtul peatada kaevatud

korraldusele järgnevate õigustoimingute tegemine. Kaebaja leidis, et vaidlustatud korraldused

rikuvad tema kui teise ostueesõigust omava isiku õigusi, sest nende korraldustega erastati

T. Kaasikule 0,3 ha maad, mis oli viimase 16 aasta jooksul kaebaja kasutuses ja mille erastamist on ta

taotlenud alates 1992. aastast. Kaebaja väitis, et vaidlustatud korraldustes on õigusliku alusena

ebaõigesti märgitud Maareformi seaduse § 9 lg. 1, sest erastatav maatükk ei asu õigusvastaselt

võõrandatud maal. Kaebaja leidis, et tema õigus ostueesõigusega erastada seda maad tuleneb MRS §-

dest 2 ja 22 lg. 1 ning Maa ostueesõigusega erastamise korra punktidest 10.3, 11.2 ning 32.

Viimsi Vallavalitsuse 29. detsembri 1998. a. korraldusega nr. 3607 muudeti vallavalitsuse

11. veebruari 1998. a. korralduse nr. 321 põhjendavat osa ja korralduse õiguslikku alust ning leiti, et

õige on korralduses viidata Maareformi seaduse §-dele 20 lg. 1, 21 lg. 1, 22 lg. 1, 221 lg. 2 ja 6, 222

lg. 1, 223 lg. 1, 23 lg. 1, 5 ja 6, Maakorraldusseaduse §-le 5, Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996. a.

määrusega nr. 267 kinnitatud "Maa ostueesõigusega erastamise korra" punktidele 13 ja 15.

Korralduses märgiti, et vallavalitsus andis sellesisulise korralduse, "arvestades maa ostueesõigusega

erastamise avaldust, kaalunud maa otstarbeka kasutamise vajadusi ja asjaolu, et taotleja on erastataval

maal asuvad hooned omandanud seaduslikul alusel".

Viimsi Vallavalitsuse 23. märtsi 1999. a. korraldusega nr. 584 muudeti vallavalitsuse 1. septembri

1998. a. korralduse nr. 2328 punkti 1 õigusliku aluse osas, pidades vajalikuks viidata MRS §-dele 20

lg. 1, 21 lg. 1, 22 lg. 1, 221 lg. 2 ja 6, 222 lg. 2, 223 lg. 1 ja 2 ning lg. 4 p. 1, 23 lg. 5 ja 6, Maa

hindamise seaduse §-le 12 lg. 2, Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996. a. määrusega nr. 267

kinnitatud Maa ostueesõigusega erastamise korra punktile 23, Harju maavanema ja Viimsi

Vallavolikogu esimehe vahel 1. aprillil 1997. a. sõlmitud kokkuleppele ning võtta arvesse

vallavalitsuse 11. veebruari 1998. a. korraldust nr. 321 ja 29. detsembri 1998. a. korraldust nr. 3607.

Harju Maakohtu halduskohtuniku 30. märtsi 1999. a. määrusega liideti V. Grossi kaebused ühte

menetlusse.

Harju Maakohtu halduskohtuniku 3. mai 1999. a. otsusega jäeti V. Grossi kaebused rahuldamata.

Halduskohtunik asus seisukohale, et vaidlustatud korralduste andmisel arvestati mõlema

ostueesõigusega maa erastaja õigusi. Kaevatud korraldused on kooskõlas MRS §-ga 221 ja Maa

ostueesõigusega erastamise korra sätetega. Halduskohtunik leidis, et T. Kaasikul oli õigus

ostueesõigusega erastada elamu juurde MRS § 9 lg. 2 järgi kuni 50 ha maad, sest tema elamu asub

hajaasustusega alal. Kuna V. Grossile kuuluv aiamaja asub tiheasustusega alal, siis on tal õigus

ostueesõigusega erastada maad MRS §-s 7 sätestatud ulatuses. V. Grossi kasutuses oli aianduskrunt

suurusega 957 m2. 1989. a. eraldati tema kasutusse 0,15 ha ametimaad. Kuna ametimaa oli looduses

piiritlemata, pidas kohus alusetuks kaebaja väidet, et T. Kaasikule ostueesõigusega erastatud maa

ongi kaebajale eraldatud ametimaa. Kohus leidis, et see oli vaba maa, mis polnud seaduses ettenähtud

korras antud kellelegi kasutada. Alusetuks pidas kohus kaebaja väidet, et antud juhtumil ei võinud

Viimsi Vallavalitsus muuta vaidlustatud korralduste sõnastust.

V. Gross esitas Harju Maakohtu halduskohtuniku selle otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus

tühistada halduskohtu otsuse ja teha uus otsus ning tunnistada Viimsi Vallavalitsuse 11. veebruari

1998. a. korraldus nr. 321 ja 1. septembri 1998. a. korraldus nr. 2328 seadusevastasteks. Apellant

leidis, et Viimsi Vallavalitsus on määranud T. Kaasikule erastamiseks põhjendamatult suure maatüki

ja see hõlmab ka tema kasutuses olevat ametimaad. Vallavalitsus pole teinud Maakorraldusseaduses

ettenähtud toiminguid. Halduskohtunik rikkus HKS § 19 lg. 2, sest ta ei andnud õiguslikku hinnangut

kaebaja väidetele vallavalitsuse poolt Maakorraldusseaduse sätete rikkumise kohta. Kohus jättis

tunnistajate või eksperdi abil välja selgitamata kaebaja kasutuses olnud ametimaa asukoha.

14. juunil 1999 asus Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium koosseisus Lilianne Aasma, Silvia

Truman ja Allar Jõks läbi vaatama V. Grossi apellatsioonkaebust Harju Maakohtu halduskohtuniku

3. mai 1999. a.otsuse peale. Kohtuistungil esitas V. Gross taanduse kohtunik L. Aasma vastu, väites,

et lubamatu on kohtuniku korduv osavõtt sama asja läbivaatamisest. Ringkonnakohtu, mille

koosseisus oli L. Aasma, 29. mai 1998. a. otsus haldusasjas nr. II-3/182/98 tühistati Riigikohtu

halduskolleegiumi 9. oktoobri 1998. a. määrusega. Ringkonnakohtu 14. juuni 1999. a. määruses leiti,

et taandus on põhjendamatu, ja seepärast jäeti V. Grossi see taotlus rahuldamata.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 21. juuni 1999. a. otsusega haldusasjas nr. II-3/186/99

jäeti halduskohtuniku 3. mai 1999. a. otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis, et Viimsi Vallavalitsus on T. Kaasikule erastatava maa suuruse ja piirid

kindlaks määranud kooskõlas Maareformi seaduse § 221 lõikega 6 ja Vabariigi Valitsuse 6. novembri

1996. a. määrusega nr. 267 kinnitatud Maa ostueesõigusega erastamise korraga. Ringkonnakohus

märkis, et Eesti NSV maakoodeksi § 174 järgi anti töötajatele ametimaa ettevõtte, organisatsiooni või

administratsiooni otsusega. Vastavalt sama koodeksi §-le 175 lõikele 1 tuli ametimaa piirid tähistada

looduses esmase maakasutaja või küla töörahva saadikute nõukogu täitevkomitee poolt. Sama

paragrahvi lõike 2 kohaselt tuli ametimaa piiride tähistamise kohta koostada akt maa eraldamisest

looduses. Maakoodeksi § 42 lg. 3 kohaselt tõendab teisest maakasutusõigust vaid maatüki looduses

piiristamise akt. Haldusasja materjalidest nähtuvalt otsustati Tallinna Rohelise Vööndi Metsamajandi

26. juuni 1989. a. käskkirjaga nr. 106 anda V. Grossile 0,15 ha ametimaad, kuid asjas puuduvad

tõendid selle kohta, et V. Grossile oleks täiendavalt antud 0,15 ha ametimaad, ning et ametimaa

piiride kohta oleks koostatud maa looduses eraldamise akt. Ringkonnakohus leidis, et Viimsi endise

metsaülema seletust, Harjumaa Metsaameti ja Viimsi Metskonna kirju V. Grossi ametimaa asukoha

kohta ei saa käsitada seaduses ettenähtud korras ametimaa looduses piiritlemisena.

V. Grossi esindaja V. Gross esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Harju Maakohtu

halduskohtuniku 3. mai 1999. a. otsuse, Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 14. juuni

1999. a. määruse ja 21. juuni 1999. a. otsuse ning teha uus otsus, millega tunnistada Viimsi

Vallavalitsuse 11. veebruari 1998. a. korraldus nr. 321 ja 1. septembri 1998. a. otsus nr. 2328 täielikult

seadusevastasteks. Kassaator leiab, et vaidlustatud korralduste andmisel kohaldas Viimsi

Vallavalitsus alusetult MRS § 9 lg. 1, rikkus Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996. a. määruse punktis

132 sätestatud maa suuruse ja piiride määramise protseduurilisi nõudeid. Kassaatori arvates rikkus

halduskohus HKS § 19 lg. 2, sest võttis kohtuotsuse tegemisel arvesse vaidlustatud korralduste

muutmise korraldusi, mis olid vallavalitsuse poolt antud 1 kuni 3,5 kuud pärast kaebuse esitamist

halduskohtusse. Ringkonnakohus rikkus HKS § 27 lg. 2 ja TsMS § 330 lg. 6. Ringkonnakohtu

otsuses pole pööratud tähelepanu apellandi väidetele. Mõlemad kohtud tegid teadvalt vale

kohtuotsuse. Kassaatori arvates ignoreeris kohtunik kaebaja taotlust välja selgitada Tallinna Rohelise

Vööndi Metsamajandi käskkirjaga eraldatud metsavahi ametimaa asukoht. Kohtud pole järginud Maa

ostueesõigusega erastamise korra punkti 13 alapunkti 2, punkti 131, punkti 132 alapunkte 3, 7 ja 8

ning Vabariigi Valitsuse 30. juuni 1998. a. määruse nr. 144 punkti 4 alapunkte 1 ja 2 ning

Maakorraldusseaduse § 2 lg. 2, § 4 lg. 3 p. 2, § 24 lg. 1 ja lg. 2 ning § 31-34. Kassaator väidab, et ta

on veendunud kohtunik L. Aasma erapoolikuses. Seepärast peab ta Tallinna Ringkonnakohtu

halduskolleegiumi 14. juuni 1999. a. määrust ebaõigeks.

Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leiab Viimsi Vallavalitsus, et ringkonnakohus on otsuse

tegemisel lähtunud seadustest. Seaduslik on ka ringkonnakohtu 14. juuni 1999. a. määrus.

Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium

leidis:

1. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 13 lg. 3 kohaselt on ehitise omanikul õigus saada maa

omanikuks Maareformi seaduses sätestatud alustel ja korras.

MRS § 221 lg. 1 järgi võib ostueesõigusega maad erastada selle seaduse §-des 7, 8, 9, 10 ja 21

sätestatud ulatuses, kui käesolevast paragrahvist ei tulene teisiti. Sama paragrahvi lõige 6 sätestab, et

erastatava maa suuruse ja piirid määrab vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega kindlaks

kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Ehitise teenindamiseks vajalik maa

määratakse juhul, kui krunt ei ole kindlaks määratud või kui krundi suuruse ja piiride muutmine on

planeeringu ja maakorralduse nõuetest tulenevalt otstarbekas. Tiheasustusega alal asuvale elamule

määratakse teenindamiseks vajaliku maa suurus ja piirid MRS § 7 lõikes 5 sätestatud alustel.

Vaidlustatud korralduste andmise ajal kehtis see säte redaktsioonis: "Erastatava maa suuruse ja piirid

määrab vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega kindlaks väljaspool linnu kohalik

omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras ning linnades kohalik omavalitsus planeerimis- ja

ehitusseaduses sätestatud korras. Ehitise teenindamiseks vajalik maa määratakse juhul, kui krunt ei

ole kindlaks määratud või kui krundi suuruse muutmine on planeeringu nõuete kohaselt otstarbekas.

Kui ehitise omanikule anti hoonestamiseks ainult osa tema kasutuses olevast maast, loetakse ehitise

teenindamiseks vajaliku maa hulka kogu tema kasutuses olev maa, kui see on planeeringu kohaselt

otstarbekas ja kui maa on kasutusse võetud enne Aluste jõustumist".

Seega omab antud haldusasjas tähtsust asjaolu, kas ehitised, mille juurde maad erastatakse, asuvad

linnaga võrdsustatud tiheasustusega alal või väljaspool linna piire asuval maal.

2. Maa ostueesõigusega erastamisel peab valla- või linnavalitsus kontrollima, kas taotletaval maal ei

asu teistele isikutele kuuluvaid ehitisi või kas sellele maale ei ole naabruses asuvate ehitiste

omanikud esitanud maa erastamise taotlusi. Mitme ostueesõigust omava isiku taotluse korral peab

valla- või linnavalitsus püüdma leida maa jagamisel kõigi osapoolte huve arvestava lahenduse ja

kooskõlas planeeringu ning maakorralduse nõuetega määrama ehitise igale omanikule erastatava maa

suuruse ja piirid.

3. Maakorraldusseaduse §-s 5 on sätestatud maakorralduse põhinõuded, mis on seadusest, tehnilistest

ja majanduslikest teguritest tulenevad tingimused, mille täitmine tagab kinnisasja otstarbeka

kasutamise ja majandamise. Kinnisasja moodustamisel tuleb lähtuda sellest, et kinnisasi sobiks

ettenähtud sihtotstarbeks, et kinnisasjale oleks tagatud otstarbekas juurdepääsutee, et oleks välditud

kinnisasja kiildumine ja ribasus, et oleks tagatud kinnisasja terviklikkus ja otstarbekas kuju, lihtsad

piirid ning et oleks arvestatud ka looduslike piiridega.

4. Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996. a. määrusega nr. 267 kinnitatud Maa ostueesõigusega

erastamise korra punkti 8 kohaselt algab maa ostueesõigusega erastamise menetlus avalduse

esitamisega erastatava maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele. Sama korra punkti 11

alapunkti 1 järgi lisatakse maa ostueesõigusega erastamise avaldusele ehitise omandiõigust tõendavad

dokumendid (hooneregistri teatis, seaduslikus korras väljaantud ehitusluba, väljavõte ehitusloa

väljaandmise registrist, suvila või aiamaja üleandmis-vastuvõtmisakt, ostu-müügileping vms.)

Nimetatud punkti alapunkt 2 sätestab, et avaldusele lisatakse avaldaja valduses olevad senist

maakasutusõigust tõendavad dokumendid (maa kasutamiseks andmise otsus, maa looduses

eraldamise akt, krundi plaan vms.) ja maa plaanid. Nimetatud sättest ei tulene, et senise

maakasutusõiguse tõendamiseks peab avaldaja esitama tingimata kõik loetletud dokumendid, s.o.

maa kasutamiseks andmise otsuse, maa looduses eraldamise akti ja krundi plaani.

Antud haldusasjas leidis ringkonnakohus, et Tallinna Rohelise Vööndi Metsamajandi 26. juuni

1989. a. käskkirjaga nr. 106 otsustati anda V. Grossile 0,15 ha ametimaad, kuid märkis, et asjas

puuduvad tõendid selle kohta, et "ametimaa piiride tähistamise kohta oleks koostatud Eesti NSV

maakoodeksis nõutud maa looduses eraldamise akt". Ringkonnakohus, viidates Eesti NSV

maakoodeksi §-le 175 lg. 1 ja 2 ning §-le 42 lg. 3, asus seisukohale, et pole tõendatud V. Grossi

maakasutusõigus ametimaale, märkides, et endise "Viimsi metsaülema seletust ning Harjumaa

Metsaameti ja Viimsi Metskonna kirju V. Grossi ametimaa asukoha kohta ei saa käsitleda seaduses

ettenähtud korras ametimaa looduses piiritlemisena". Ringkonnakohtu otsuses viidatud Eesti NSV

maakoodeksi §-d 42, 174 ja 175 on tunnistatud kehtetuks 27. oktoobril 1993. a. vastu võetud ja

1. detsembril 1993. a. jõustunud Asjaõigusseaduse rakendamise seadusega. Ringkonnakohtu

seisukoht, et senist maakasutusõigust tõendavaks dokumendiks on vaid maa looduses eraldamise akt,

on ekslik ega ole kooskõlas kehtiva seadusandlusega. Senist maakasutusõigust tõendavaks

dokumendiks on eelkõige maa kasutamiseks andmise otsus. See tuleneb MRS §-st 7 lg. 5, mis

sätestab, et elamu "teenindamiseks vajaliku maa hulka arvatakse kogu elamuomaniku õiguslikus

kasutuses olev maa. Maakasutus loetakse õiguslikuks, kui: 1) maa kasutamiseks andmise otsus on

pädeva organi või ametiisiku poolt vastu võetud enne Aluste jõustumist; 2) maa kasutamist

tõendatakse maarendise (maamaksu) tasumise kviitungiga või muu dokumendiga, mis on välja antud

enne Aluste jõustumist".

Käesoleva haldusasja juures olevas T. Kaasiku maa ostueesõigusega erastamise toimikus on Viimsi

metskonna metsaülema 3. märtsi 1993. a. käskkiri nr. 6/a, millega anti T. Kaasikule ajutiselt kasutada

temale kuuluva elamu juurde 0,25 ha õue-aiamaad ja õue-aiamaa plaan, mille kohaselt õue-aiamaa

üldpindala oli 2500 m2. Haldusasja juurde pole võetud V. Grossi kui teise ostueesõigust omava isiku

maa erastamise toimikut, milles võivad olla selle haldusasja lahendamisel tähtsust omavaid

dokumente.

5. Maakatastriseaduse § 20 lg. 5 kohaselt võib maa tagastamisel, erastamisel, munitsipaliseerimisel ja

riigi omandisse jätmisel moodustada katastriüksusi ja koostada maaüksuse plaane plaani- ja

kaardimaterjali alusel ilma katastrimõõdistamiseta. Kui avaldaja taotleb katastriüksuse moodustamist

plaani- ja kaardimaterjali alusel, siis tuleb Maa ostueesõigusega erastamise korra punkti 11 alapunkti

7 järgi lisada avaldusele avaldaja kinnitus selle kohta, et erastatavale maale jäävad üksnes talle

kuuluvad ehitised, ning erastatavale maale jäävate ehitiste loetelu. Katastriüksuse moodustamisel

plaani- ja kaardimaterjali alusel tuleb juhinduda Maakatastriseaduse § 20 lõigetest 5, 51 ja 52 ning

Vabariigi Valitsuse 29. aprilli 1997. a. määrusega nr. 88 kinnitatud Plaani- või kaardimaterjali alusel

katastriüksuse moodustamise korrast.

Kui maa taotleja soovib katastriüksuse mõõdistamist, koostab maamõõtja vastavalt Maa

ostueesõigusega erastamise korra punktile 14 katastriüksuse (erastatava maaüksuse) moodustamise

toimiku. Toimikusse lisatakse järgmised dokumendid: taotleja tellimus katastriüksuse moodustamise

kohta või vastav leping, katastriüksuse plaan, piiriprotokoll (piirikirjeldus), kitsenduste kohaldamise

taotlus(ed) või toimiku koostaja märkus vastava taotluse puudumise kohta, katastriüksuse asukoha

skeem ja muud katastrimõõdistamise materjalid (eksplikatsioon, koordinaatide kataloog vms.).

Maa ostueesõigusega erastamise korra punkti 15 järgi esitab kohalik omavalitsus pärast

katastriüksuse moodustamist litsentsi omava maamõõtja poolt oma otsuses järgmised maa erastamise

seisukohalt olulised tingimused: maa ostueesõigusega erastamise õiguslik alus koos viitega

Maareformi vastavale sättele, andmed erastamist taotleva isiku kohta, maa asukoht, pindala, maa

sihtotstarve, maa maksustamishind ning vajadusel muud maa erastamise tingimused.

Halduskohtule esitatud kaebuses ja apellatsioonkaebuses väitis V. Gross, et vaidlustatud korraldusi

andes rikkus Viimsi Vallavalitsus maa ostueesõigusega erastamisel protseduurilisi nõudeid, sest teda

kui Osvaldi maaüksuse piirinaabrit ja kui isikut, kes taotles sellest maaüksusest 0,15 ha erastamist, ei

kaasatud maa erastamise eeltoimingute tegemisse. Ringkonnakohus on jätnud apellandi need väited

tähelepanuta. Kohtutoimikute materjalidest ja ringkonnakohtu otsusest ei selgu, kas Viimsi vallas

Tammneeme külas asuv Osvaldi maaüksus moodustati plaani- ja kaardimaterjali alusel või

mõõdistamise teel. Haldusasja materjalide juurde pole võetud selle katastriüksuse (erastatava

maaüksuse) moodustamise toimikut. Seega rikkus ringkonnakohus TsMS § 330 lg. 4 ja 6.

6. Väär on kassaatori seisukoht, et asja on lahendanud ebaseaduslik kohtukoosseis. Ebaseaduslik

kohtukoosseis oleks olnud siis, kui sellesse oleks kuulunud kohtunik, kelle suhtes on kindlaks tehtud

mõni TsMS §-s 18 lõikes 1 punktides 1 ja 2, lõikes 2 või §-s 19 nimetatud asjaolu. Seepärast tuleb

jätta Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 14. juuni 1999. a. määrus muutmata.

Eeltoodu põhjal kuulub kassatsioonkaebus rahuldamisele osaliselt. Tallinna Ringkonnakohtu

halduskolleegiumi 21. juuni 1999. a. otsus tuleb tühistada ja asi saata samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

Juhindudes HKS §-dest 57 p. 2 ja 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium

otsustab:

Rahuldada Voldemar Grossi esindaja Voldemar Grossi kassatsioonkaebus osaliselt.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 21. juuni 1999. a. otsus haldusasjas

nr. II-3/186/99 ja asi saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus.

Tagastada Voldemar Grossile kassatsioonikautsjon 625 (kuussada kakskümmend viis) krooni.

Määrus jõustub 15. novembril 1999 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel