3-3-1-41-99 · Riigikohus

3-3-1-41-99

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 1. novembril 1999

Avo Blankini kassatsioonkaebuse läbivaatamine HKS § 7 lg. 1 ja ATS § 135 kohaldamise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel

vaatas 14. oktoobril 1999. a. läbi Avo Blankini kassatsioonkaebuse Viru Ringkonnakohtu 28. mai

1999. a. otsuse peale haldusasjas nr. II-3-14/99.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa Avo Blankin ja Kohtla-Järve Linnavolikogu esindaja

vandeadvokaat Arvo Suuban. Juures viibis halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend.

Avo Blankin vabastati Kohtla-Järve Linnavolikogu 26. novembri 1997. a. otsusega ennetähtaegselt

linnavolikogu esimehe ametikohalt seoses väljalangemisega Eesti hääleõiguslike kodanike registrist.

Selle otsuse peale esitas Ida-Viru maavanem protesti Kohtla-Järve Linnakohtu halduskohtunikule.

Viru Ringkonnakohtu 5. juuni 1998. a. otsusega haldusasjas nr. II-3-38/98 tunnistati linnavolikogu

protestitud otsus täielikult seadusevastaseks. Sama ringkonnakohtu 26. juuni 1998. a. täiendava

otsusega selgitati linnavolikogu esindajale, et 5. juuni 1998. a. otsusega ei tühistatud linnavolikogu

protestitud otsust ning tehti linnavolikogule ettepanek asi uuesti läbi vaadata ja teha uus otsus.

Kohtla-Järve Linnavolikogu 19. juuni 1998. a. otsusega taastati A. Blankini volitused linnavolikogu

liikme ja linnavolikogu esimehena. 26. juunil 1998. a. avaldas linnavolikogu A. Blankinile

umbusaldust ja A. Blankin vabastati linnavolikogu esimehe ametist.

A. Blankin esitas 20. juulil 1998. a. Kohtla-Järve Linnakohtu halduskohtunikule kaebuse, milles

palus Kohtla-Järve Linnavolikogult ATS § 135 lg. 1 alusel välja mõista teenistusest sunnitult

puudutud aja eest, 26. novembrist 1997. a. kuni 25. juunini 1998. a., 98 000 krooni. Samuti nõudis

A. Blankin hüvitisena sama perioodi kasutamata jäänud puhkuse eest 8167 krooni ja ATS § 134 lg. 4

alusel lõpparve väljamaksmisega viivitatud 15 päeva eest 7000 krooni.

Kohtla-Järve Linnakohtu halduskohtuniku 5. veebruari 1999. a. otsusega haldusasjas nr. 3-23/1998

mõisteti Kohtla-Järve Linnavolikogult A. Blankini kasuks lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest

14 000 krooni ja riigituludesse riigilõivu 760 krooni. A. Blankini kaebus jäeti rahuldamata sunnitult

teenistusest puudutud aja eest tasu nõudes ja kasutamata jäänud puhkuse eest hüvitise nõudes. Kohus

leidis, et:

A. Blankin esitas kohtule kaebuse 20. juulil 1998. a. Asjakohatu on kaebaja väide, et ta sai oma

õiguste rikkumisest teada alles 26. juunil 1998. a., mil Viru Ringkonnakohus tegi täiendava otsuse.

Kaebaja pöördus juba 28. novembril 1997. a. Ida-Viru maavanema poole palvega kontrollida Kohtla-

Järve Linnavolikogu otsust tema volituste ennetähtaegse lõpetamise kohta. Seega, nõue teenistusest

sunnitult puudutud aja eest tasu ja puhkusehüvitise saamiseks tuleb aegumise tõttu jätta rahuldamata.

Vastavalt ATS §-le 134 lg. 4 on ametiasutus lõpparve tähtaegse maksmata jätmise korral kohustatud

maksma ametipalka lõpparve väljamaksmisega viivitatud iga tööpäeva eest, kuid mitte üle ametniku

ühe kuu palga. Kuna linnavolikogu pole kohtule esitanud tõendeid, et kaebajale maksti lõpparve välja

enne ühe kuu möödumist, siis tuleb linnavolikogult A. Blankini kasuks välja mõista ühe kuu palk,

s.o. 14 000 krooni.

Lepingust nähtub, et kaebuse esitaja kohustub kandma esindaja arvele 15 000 krooni kümne päeva

jooksul Kohtla-Järve Linnakohtu halduskohtuniku otsuse tegemise päevast. HKS § 69 lg. 1 kohaselt

mõistab kohus, kui ta kaebuse rahuldab, kaebuse esitaja palvel kohalikult omavalitsuselt kaebaja

kasuks välja kõik tema poolt kantud kohtukulud. Kuna kaebaja pole kohtukulusid kandnud, siis

puudub nende väljamõistmiseks alus.

A. Blankin esitas halduskohtuniku selle otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus teha uus otsus

ja Kohtla-Järve Linnavolikogult välja mõista teenistusest sunnitult puudutud aja eest 98 000 krooni,

kasutamata jäänud puhkuse eest hüvitis 14 000 krooni ja tasuna õigusabi eest 15 000 krooni. Apellant

väitis, et:

Kaebus on esitatud HKS §-s 7 lg. 1 sätestatud tähtaja jooksul, sest kaebaja sai oma õiguste

rikkumisest teada 26. juunil 1998. a., mil Viru Ringkonnakohus tegi täiendava otsuse.

HKS § 69 lg. 1 alusel pidanuks halduskohtunik kaebaja kasuks välja mõistma kohtukulud, sest

õigusteeninduse lepingust nähtub, et kaebaja kohustub kandma esindaja arvele 15 000 krooni.

Viru Ringkonnakohtu 28. mai 1999. a. otsusega tühistati apelleeritud kohtuotsus Kohtla-Järve

Linnavolikogult A. Blankini kasuks 14 000 krooni väljamõistmise ja 760 krooni kohtukulude

väljamõistmise osas riigituludesse ning jäeti A. Blankini kaebus lõpparve väljamaksmisega

viivitamise eest 14 000 krooni nõudes rahuldamata. Muus osas jäeti halduskohtuniku otsus

muutmata. Ringkonnakohus leidis, et:

A. Blankin pole Kohtla-Järve Linnavolikogu 26. novembri 1997. a. otsust nr. 97 ja sama

linnavolikogu 1. detsembri 1997. a. käskkirja ATS § 135 korras ja HKS §-s 7 lg. 1 sätestatud tähtajal

vaidlustanud. Seetõttu on õige linnakohtu halduskohtuniku otsus osas, millega jäeti rahuldamata

A. Blankini nõue saada tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest ja puhkusehüvitist.

Halduskohtunik jättis õigesti rahuldamata kohtukulude hüvitamise nõude.

Blankini nõue 14 000 krooni väljamõistmiseks lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest pole

põhjendatud, sest Kohtla-Järve Linnavolikogu 18. juuni 1998. a. otsusest nr. 151, millega taastati

A. Blankini volitused linnavolikogu liikme ja esimehena, ei nähtu, et linnavolikogu oleks vastavalt

KOKS §-dele 17 lg. 3 ja 22 p. 20 lugenud A. Blankini palgalisel ametikohal olevaks ja määranud

tema palgaks 14 000 krooni kuus.

A. Blankini esindaja vandeadvokaat V. Kaasik esitas ringkonnakohtu selle otsuse peale

kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks

samale ringkonnakohtule ning välja mõista Kohtla-Järve Linnavolikogult A. Blankini kasuks

kohtukulud vastavalt täiendavalt esitatavale kohtukulude aruandele. Kassaator leiab, et:

Kohtla-Järve Linnavolikogu pidanuks Viru Ringkonnakohtu 5. juuni 1998. a. otsuse täitmiseks

A. Blankini teenistusse ennistama ja maksma talle ATS § 135 kohaselt tasu teenistusest sunnitult

puudutud aja eest.

Ringkonnakohus jättis ebaõigesti rahuldamata A. Blankininõude saada hüvitist teenistusest sunnitult

puudutud aja eest ja puhkusehüvitist. Halduskohtunik vaatas A. Blankini kaebuse läbi tähtaja

möödalaskmisele tähelepanu pööramata, sellega vaikides ennistades tähtaja. Seetõttu pidi

halduskohtunik tegema ühe HKS §-s 19 märgitud kohtulahenditest.

Kohtla-Järve Linnavolikogu esindaja vandeadvokaat Arvo Suubani kirjalikus vastuses

kassatsioonkaebusele leitakse, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.

Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium

leidis:

1. Kohtla-Järve Linnavolikogu esimehe kohale ennistatud A. Blankin nõudis halduskohtule esitatud

kaebuses tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest, kompensatsiooni kasutamata jäänud puhkuse

eest ja tasu lõpparve maksmisega viivitatud aja eest.

Sellisest nõudest tulenev vaidlus pole tsiviilasi TsMS § 1 lg. 2 mõttes, sest vaidlus pole tekkinud

tsiviil- või tööõigussuhetest, vaid avalik-õigusliku iseloomuga avaliku teenistuse suhtest. Tegemist on

muu avalik-õigusliku vaidlusega HKS § 4 lg. 2 mõttes.

2. A. Blankini vabastamine linnavolikogu esimehe ametikohalt tunnistati seadusevastaseks Viru

Ringkonnakohtu 5. juuni 1998. a. otsusega. Selle otsusega ringkonnakohus ei mõistnud ega ei

saanudki A. Blankini kasuks välja mõista tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest, sest

halduskohtus vaidlustas A. Blankini vabastamise otsust mitte A. Blankin, vaid HKS § 5 lg. 3 ja

Vabariigi Valitsuse seaduse § 85 lg. 4 alusel protesti esitanud maavanem. ATS §-st 135 lg. 1 tuleneb,

et tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest saab nõuda teenistusest vabastatud ametnik, kes nõuab

teenistusse ennistamist.

Kohtla-Järve Linnavolikogu 19. juuni 1998. a. otsusega nr. 151 taastati A. Blankini volitused

linnavolikogu liikme ja linnavolikogu esimehena. Selles otsuses märgiti, et juhindutakse Viru

Ringkonnakohtu 5. juuni 1998. a. otsusest, millega A. Blankini vabastamine loeti seadusevastaseks.

Faktiliselt toimus seadusevastaselt vabastatud A. Blankini ennistamine linnavolikogu esimehe

ametisse. Kui seadusevastaselt vabastatud ametnik nimetatakse uuesti ametisse sel põhjusel, et

vabastamine loeti kohtuotsusega seadusevastaseks, siis on tegemist teenistusse ennistamisega Avaliku

teenistuse seaduse mõttes koos kõigi sellest tulenevate õiguslike tagajärgedega.

Ennistamise otsusega ei lahendanud linnavolikogu A. Blankinile teenistusest sunnitult puudutud aja

eest tasu maksmist.

HKS § 7 lg. 1 kohaselt arvutatakse halduskohtusse pöördumise ühekuulist tähtaega päevast, mil isik

sai teada või pidi saama teada oma õiguste rikkumisest. See aeg ei saa olla möödunud enne faktilist

ennistamist, kui on tegemist teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu nõudmisega. Kuna

A. Blankin ennistati teenistusse 19. juunil 1998 ja ta esitas Kohtla-Järve Linnakohtu

halduskohtunikule kaebuse, milles nõudis tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest esmaspäeval,

20. juulil 1998, siis ei saa halduskohtusse pöördumise ühekuuline tähtaeg teenistusest sunnitult

puudutud aja eest tasu nõudes olla möödunud. Seega on kohtud ebaõigesti leidnud, et A. Blankini

nõue tasule teenistusest sunnitult puudutud aja eest on aegunud.

3. A. Blankin nõudis 20. juulil 1998. a. Kohtla-Järve Linnakohtu halduskohtunikule esitatud kaebuses

rahalist hüvitist 26. novembrist 1997. a. kuni 25. juunini 1998. a. kasutamata jäänud puhkuse eest.

Eesti Vabariigi puhkuseseaduse § 4 lg. 1 p. 4 kohaselt arvatakse peale tegelikult töötatud aja tööaasta

hulka ka töölt sunnitult puudumise aeg, kui töötaja on tööle ennistatud. Tulenevalt ATS §-st 13 lg. 1

laieneb Puhkuseseaduse see säte ka ametnikele. A. Blankin oli linnavolikogu otsusega teenistusse

ennistatud.

Vastavalt Puhkuseseaduse §-le 26 on tööandja töölepingu lõppemisel kohustatud töötajale maksma

kasutamata jäänud puhkuse eest rahalist hüvitist. Õigus rahalisele hüvitisele kasutamata jäänud

puhkuse aja eest tekib teenistusest vabastamisel. Teenistusse ennistatud A. Blankin vabastati

teenistusest umbusalduse avaldamise tõttu Kohtla-Järve Linnavolikogu 26. juuni 1998. a. otsusega.

Kaebuse halduskohtunikule esitas ta 20. juulil 1998. a. Seega oli nõue saada kasutamata jäänud

puhkuse eest rahalist hüvitist esitatud HKS §-s 7 lg. 1 sätestatud ühekuulise tähtaja jooksul.

4. Teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmise otsustamisel tuleb silmas pidada ATS

§ 135 eesmärki, milleks on anda ebaseaduslikult vabastatud ametnikule õigus saada tasu kogu aja

eest, mil ta oli temast sõltumatutel põhjustel ilma töötasuta. Kooskõlas selle eesmärgiga tuleb

teenistusest sunnitult puudutud aja eest makstava tasu hulgast maha arvata hüvitis, mida

ebaseadusliku vabastamise tõttu maksti seaduse või muu üldakti alusel.

Kohtla-Järve linna põhimääruse punkti 19.8 kohaselt on linnavolikogu esimehel volituste lõppemisel

palgalisel ametikohal õigus saada ametipalga ulatuses iga kuu kompensatsiooni kuni uue töökoha

leidmiseni, kuid mitte rohkem kui kuus kuud, kui seadus ei sätesta teisiti. Asja uuel läbivaatamisel

tuleb kontrollida, kas A. Blankini vabastamisel kohaldati Kohtla-Järve linna põhimääruse

punkti 19.8.

Teenistusse ennistatud ametnikule tuleb maksta tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest, lähtudes

tema asemele võetud ametniku ametipalgast. Kui see ametipalk on väiksem, kui oli teenistusest

ebaseaduslikult vabastatud ametniku ametipalk, siis tuleb arvesse võtta, et Palgaseaduse § 4 lg. 1

kohaselt peab palgatingimuste muutmisest ette teatama vähemalt üks kuu. Selle ühekuuse perioodi

eest tuleb ametnikule teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmisel lähtuda

ebaseaduslikult vabastatud ametniku ametipalgast.

Vastavalt KOKS §-le 17 lg. 3 on volikogu esimehe ametikoht volikogu otsusel palgaline. Järelikult

võib volikogu esimehe ametikoht olla ka mittepalgaline. Kui mittepalgalisele volikogu esimehele

makstakse volikogu esimehe ametiülesannete täitmise eest rahalist hüvitist, siis tuleb ATS § 135 lg. 1

järgi teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmisel lähtuda volikogu esimehele

makstavast rahalisest hüvitisest, sest puudub ametipalk, millest lähtuvalt seda tasu arvutada. Sellisest

hüvitisest lähtumisel tuleb kohaldada Palgaseaduse § 4 lg. 1, kui hüvitis on väiksem ebaseaduslikult

vabastatud ametniku ametipalgast.

A. Blankinile teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmise otsustamiseks tuleb

tuvastada, kui suur oli teenistusest sunnitult puudutud aja kestel see ametipalk või hüvitis, mida

maksti uuele linnavolikogu esimehele.

5. ATS § 45 ei täpsusta ametnike puhkusetasu arvutamise korda. Vastavalt Puhkuseseaduse §-le 24

kehtestab puhkusetasu arvutamise korra Vabariigi Valitsus. Puhkusetasu arvutamise kord on

kehtestatud Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 1998. a. määrusega nr. 278 kinnitatud Keskmise palga

ja puhkusetasu arvutamise korraga. Vastavalt korra punktile 1 laieneb selle määrusega kinnitatud

puhkusetasu arvutamise kord ka avalikele teenistujatele. Korrast tulenevalt arvutatakse puhkusetasu

keskmisest palgast. Korra punkti 7 kohaselt arvutatakse keskmise palga hulka kõik palgana

käsitletavad summad. Palgaseaduses ei ole tasu teenistusest sunnitult pudutud aja eest selgesõnaliselt

palga hulka arvatud. Samas makstakse ennistatud ametnikule teenistusest sunnitult puudutud aja eest

tasuna seda palka, mida ta oleks töötamise korral saanud. Puhkuseseaduse § 4 lg. 1 p. 4 kohaselt

arvatakse tööaasta hulka ka töölt sunnitult puudutud aeg, kui töötaja oli tööle ennistatud. Järelikult

tuleb teenistusse ennistatud ja hiljem teenistusest vabastatud ametnikule puhkusetasu arvutamisel

arvesse võtta ka tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest.

A. Blankinile kasutamata jäänud puhkuse eest rahalise hüvitise arvutamisel tuleb arvesse võtta tasu

teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Kui A. Blankin sai pärast volikogu esimehe ametikohale

ennistamist mitte palka, vaid tööaja rahalist kompensatsiooni, siis tuleb, arvestades Puhkuseseaduse

§ 26 eesmärki, kasutamata jäänud puhkuse eest rahalise hüvitise arvutamisel arvesse võtta ka see

kompensatsioon.

6. Kuna ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et A. Blankin on rikkunud kohtusse pöördumiseks

ettenähtud ühekuulist tähtaega, siis kuulub kassatsioonkaebus rahuldamisele. Ringkonnakohtu otsus

tuleb tühistada ja asi saata uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule.

7. Kassatsioonkaebuses palutakse mõista välja Kohtla-Järve Linnavolikogult A. Blankini kasuks

kohtukulud vastavalt täiendavalt esitatud kohtukulude aruandele. Sellist kohtukulude aruannet pole

Riigikohtu halduskolleegiumile esitatud.

Riigikohtu halduskolleegium peab vajalikuks märkida, et tulenevalt HKS §-st 69 lg. 1 mõistetakse

kohtukulud välja kaebuse rahuldamise korral. Käesolevas asjas pole kassaator taotlenud uue otsuse

tegemist, millega rahuldada A. Blankini kaebus. Kassaator taotles asja ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks saatmist. Asja uueks arutamiseks saatmisel pole võimalik välja mõista kohtukulusid.

Juhindudes HKS §-dest 57 p 2 ja 68 lg 3, Riigikohtu halduskolleegium

otsustab:

Rahuldada Avo Blankini kassatsioonkaebus.

Tühistada Viru Ringkonnakohtu 28. mai 1999. a. otsus haldusasjas nr. II-3-14/99 ja saata asi

uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus.

Tagastada osaühingule Advokaadibüroo V. Kaasik & Ko kassatsioonikautsjon 625 (kuussada

kakskümmend viis) krooni.

Määrus jõustub 1. novembril 1999 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel