3-1-1-71-99 · Riigikohus

3-1-1-71-99

E R I M Ä Ä R U S

Tartus 29. oktoobril 1999

Tallinna Linnakohtu 5. märtsi 1999. a kohtuotsusega mõisteti U. K. ja S. K. õigeks süüdistuses KrK § 161

(ametiseisundi kuritarvitamine), § 1411 lg 3 p 1 ja § 15 lg 1 (suures ulatuses riisumise ettevalmistamine

ametiseisundi kuritarvitamise teel) järgi. Mõlemad kuriteokoosseisud kuuluvad nn materiaalsete

kuriteokoosseisude liiki, mille olemasoluks on vaja tuvastada isiku õigusvastane tegu ning selle teoga

vahetus põhjuslikus seoses olev tagajärg - antud juhul olulise kahju tekitamine asutuse, organisatsiooni või

riigi huvidele või vara üleminek riisuja õigusvastasesse valdusse. Õigeksmõistev kohtuotsus tugines

asjaolule, et 10 miljoni USD suurune kahju tekitati mitte vahetult Eesti Panga, vaid Põhja-Eesti Panga

töötajate tegevusega, kes põhjendamatult riskides investeerisid nimetatud summa väljapoole Eesti Vabariiki.

Kuna Põhja-Eesti Panga ametiisikuid pole antud kriminaalasjas vastutusele võetud, U. K. ja S. K. süüdistuses

kirjeldatud tegevus aga ei ole vahetus põhjuslikus seoses tekkinud kahjuga, asus linnakohus seisukohale, et

nimetatud isikute käitumises puudub kuriteokoosseis, ning nad mõisteti õigeks. Selle seisukohaga nõustus nii

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium kui ka Riigikohtu kriminaalkolleegium.

Samal ajal nähtub kriminaalasja materjalidest, et selle investeeringuga seoses eiras Eesti Pank õigusaktide

nõudeid ning jättis täitmata keskpanga kohustused panganduse järelevalve alal.

U. K. töötas Eesti Panga nõunikuna, omamata ilma erilise volituseta õigust sõlmida tehinguid, millega Eesti

Pank võtab enesele varalisi kohustusi. Ometi kirjutas ta 14.09.1993. a Eesti Panga nimel alla kokkuleppele

A. S-ga, mille kohaselt viimane kohustus uurima, analüüsima ja arendama investeerimisprojekte

rahvusvahelistel finantsturgudel tööandja, s.o Eesti Panga huvides. Vahendaja tasustamine oli ette nähtud

komisjonitasu kaudu, mis ulatus kuni 50%-ni investeeringutest saadud tulust.

Selle asemel, et anda hinnang U. K. poolt ametivolituste ületamisele, kirjutasid S. K. ja Eesti Panga

asepresident E. T. 26. oktoobril 1993. a alla täisvolitusele, millega U. K. anti õigus esindada Eesti Panka

läbirääkimistel finantsorganisatsioonidega Šveitsis ja kirjutada alla investeerimislepingule 10 miljoni USD

väärtuses ning teistele sellega seonduvatele dokumentidele. Volitus kehtis kuni 31. oktoobrini 1993. a ning

selles kinnitati, et allakirjutatud dokumendid on Eesti Pangale siduvad pärast panga kinnituse saamist.

Kummaline on asjaolu, et nagu nähtub kriminaalasja materjalidest, oli Eesti Panga juhtkond hiljemalt

26. oktoobriks 1993. a jõudnud seisukohale, et A. S. vahendusel pakutud investeerimisprojekti näol on

tegemist kommertstehinguga, milles Eesti Pangal kui keskpangal ei sobi osaleda. Siiski lähetati U. K.

26. oktoobril 1993. a nimetatud volitustega Šveitsi, kus ta viibis 26.-30. oktoobrini ja 7.-11. novembrini

1993. a.

1993. a oktoobrikuu lõpupäevadel pakuti seda investeerimisvõimalust Põhja-Eesti Pangale. 1. novembril

1993. a sõlmisidki Eesti Pank panga presidendi kohustusi täitnud V. K. isikus ning Põhja-Eesti Pank panga

juhatuse esimehe P. V. isikus laenulepingu nr 25, mille alusel anti Põhja-Eesti Pangale 10 miljonit USD laenu

laenuvõtja finantsseisundi tugevdamise eesmärgil, paigutamiseks rahvusvaheliselt tunnustatud

väärtpaberitesse. Samal päeval kandis Eesti Pank nimetatud summa üle Põhja-Eesti Panga

korrespondentkontole Bankers Trust Company`s.

Juba järgmisel päeval, 2. novembril 1993. a, kandis Põhja-Eesti Pank laenuna saadud 10 miljonit USD üle

ühte Šveitsi panka, kusjuures raha saajaks oli märgitud LS Soil, aluseks aga leping 35684-A1. Väärib

tähelepanu, et Põhja-Eesti Pangal puudus sel ajal igasugune lepinguline alus raha ülekandmiseks, sest

nimetatud lepingu Soil C.L.L. Consortium`iga kirjutas Eesti Panga nimel alla U. K. ja seda alles

8. novembril 1993. a. Pealegi lõppes U. K. kirjalikult antud volitus 10 miljoni USD investeerimislepingu

allakirjutamiseks 31. oktoobril 1993. a ning lepingu allkirjastamise ajaks oli Eesti Pank otsustanud sellest

projektist loobuda.

5. novembril 1993. a tagastas Societe Generale Alsacienne de Banque Sogenal ülekande Põhja-Eesti

Pangale, soovides täiendavaid instruktsioone. Selle asemel, et lõpetada 10 miljoni USD õigusliku aluseta

ülekandmine kontrollimata saajale, allkirjastasid S. K. ja E. T. samal päeval dokumendi pealkirjaga

Confirmation of the Funds (kinnitus raha olemasolu kohta), mille kohaselt Eesti Pank kinnitab, et Põhja-

Eesti Pank tegutseb tema agendina ning tal on olemas raha väärtuses 10 miljonit USD investeerimaks

lepingu 35684-A1 alusel. Seega viitasid nad lepingule, mida 5. novembril 1993. a polnud veel sõlmitud.

12. novembril 1993. a sõlmis U. K. Eesti Panga nimel Šveitsis Zürichis sealses ettevõtteregistris

registreerimata Paradiso SAL c/o Consortium Oil Trade Corp. SA esindaja V. Schiralliga

erainvesteerimislepingu nr 12.11.1, mille kohaselt Eesti Pank investeerib 10 miljonit USD 1 aastaks ja 1

päevaks.

15.-16. novembril 1993. a kirjutasid U. K. ja P. V. alla 14. septembril 1993. a Eesti Panga ja A. S. vahel

sõlmitud agendilepingu lisale (Addendum of the Agreement dt. Sept. 14, 1993), mille kohaselt Põhja-Eesti

Pank võtab lepingu nr 12.11.1 järgi üle kõik investori õigused ja kohustused. Sellel lisal on ka allkiri A. S.

nimel, mis osutus võltsituks.

Lõpuks, 19. novembril 1993. a tegi PEP uue ülekande summas 10 miljonit USD Rüegg Bank Zürichis, mille

tagajärjel läks raha ringlusse erinevate välisfirmade vahel ning PEP kaotas ãa 8 miljonit USD.

Ülalloetletud faktid viitavad tõsiasjale, et Eesti Panga ametiisik ning juhatuse liige U. K. on sõlminud rea

kohustisi loovaid lepinguid. Vähemalt üks nendest, leping 35684-A1, on hiljem aktsepteeritud Eesti Panga

presidendi ja tema asetäitja poolt, kusjuures on ignoreeritud 1993. a kehtinud Eesti Panga Nõukogu ajutise

reglemendi p 5.9, mille kohaselt Eesti Pank võis osaleda ettevõtluses vaid panga nõukogu otsusel. Kuigi

Eesti Pank ei asunud ise neid lepinguid täitma, on 8. novembri 1993. a erainvesteerimislepingu sõlmimine

juba iseenesest ettevõtluses osalemine.

Leiame samuti, et Eesti Pank ei ole nõuetekohaselt täitnud järelevalvefunktsiooni Põhja-Eesti Panga suhtes,

on mahitanud viimase ebaseaduslikku tegevust 2. novembri 1993. a alusetu rahaülekande puhul ega ole

järginud 18. juunil 1993. a kinnitatud Eesti Panga seaduse § 22 lg 3 nõudeid, mille kohaselt Eesti Pank peab

teatama krediidiasutustes avastatud õigusrikkumistest, millel võivad olla kuriteo tunnused, 1 kuu jooksul

kirjalikult õiguskaitseorganitele. See on ka üheks põhjuseks, miks kriminaalasi algatati eelnimetatud tegude

toimepanemisest üle kolme aasta hiljem ning käesoleval ajal pole seoses aegumisega enam võimalik läbi viia

täiendavat eeluurimist, selgitamaks rea isikute võimalikku vastutust. Kuigi U. K. ja S. K. kõnealused teod,

mille põhjalikum analüüs on esitatud kohtuotsustes, ei moodusta KrK § 161 ettenähtud kuriteokoosseisu,

viitavad need olulistele puudustele Eesti Panga tegevuses.

Leides, et need asjaolud väärivad arutamist Eesti Panga Nõukogu istungil ning juhindudes KrMK

§-st 472, Riigikohtu kriminaalkolleegium

m ä ä r a s :

Informeerida Eesti Panga Nõukogu erimääruses märgitud asjaoludest. Kavandatud meetmetest palume

teavitada Riigikohtu kriminaalkolleegiumi.

Eesistuja Jüri Ilvest

Liikmed Eerik Kergandberg, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Hele-Kai Remmel, Jüri Rätsep