3-2-1-98-99 · Riigikohus

3-2-1-98-99

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 28. oktoobril 1999. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja A. Kull vaatas läbi

kirjalikus menetluses 11. oktoobril 1999. a

Eesti Liikluskindlustuse Fondi kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu

tsiviilkolleegiumi 17. mai 1999. a otsuse ELKF hagis AS ASA Kindlustus vastu 8 904 krooni

saamiseks.

1. septembril 1996. a Tallinnas Merivälja teel toimunud liiklusõnnetuse põhjustamises tunnistas

Tallinna Liikluspolitsei süüdi Oleg Krivenko, kes sõitis autoga Mitsubishi Galant otsa maja nr 5 ette

pargitud sõidukile BMW.

Eesti Liikluskindlustuse Fond esitas Tallinna Linnakohtule hagi AS ASA Kindlustus vastu 8 904

krooni saamiseks TsK § 477 lõigete 1 ja 6 alusel. O. Krivenko esitas AS-ga ASA Kindlustus sõlmitud

lepingu A01683166T, mille oli sõlminud sõiduki eelmine omanik Galina Tihhomirova ning mis

kehtis 15. juunist 1996. a kuni 14. septembrini 1996. a. Kahjuteade registreeriti AS-s ASA Kindlustus

ja 4. detsembril 1996. a edastati materjal Eesti Liikluskindlustuse Fondile, sest AS ASA Kindlustus

oli seisukohal, et eelmise omaniku sõlmitud kindlustusleping ei laienenud uuele omanikule. Hageja

hüvitas AS-le Maria TF BMV taastusremondi maksumuse summas 8 904 krooni. Kostja ei ole siiani

nõutavat summat tasunud.

Hageja asus seisukohale, et kindlustusleping A01683166T kehtis ka liiklusõnnetuse päeval ja

kannatanule kahju hüvitamise kohustus lasub kostjal. LKS § 15 lg 4 kohaselt lõpetab sõiduki

võõrandamisel kindlustusandja lepingu ennetähtaegselt kindlustusvõtja taotlusel. Sellist taotlust

kindlustusandjale esitatud ei ole.

Tallinna Linnakohus rahuldas 2. veebruari 1999. a otsusega hagi. Otsuse motiivide kohaselt oli

liikluskindlustuse lepingu sõlminud G. Tihhomirova ning liiklusõnnetuse toimumise ajaks oli auto

omandiõigus temalt üle läinud O. Krivenkole. Kuna G. Tihhomirova ei lõpetanud liikluskindlustuse

lepingut LKS § 15 lg 4 sätestatud korras ennetähtaegselt, siis O. Krivenko tsiviilvastutus oli

kindlustatud sõiduki eelmise omanikuga sõlmitud kindlustuslepingu alusel. Linnakohus leidis, et

kostjal lasus LKS § 27 lg 5 alusel kohustus hüvitada liikluskahju liiklusõnnetuses kannatanule.

Kohaldamisele kuuluvad ka TsK § 477 lõiked 1 ja 6, sest hageja on kandnud AS Maria TF arvele 8

904 krooni ning see tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kui kostja poolt hageja arvel seaduse või

tehinguga kindlaksmääratud alusteta säästetu.

Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei näe seadus ette, et isik, kes teise isiku eest tema kohustuse täidab,

võiks sellelt isikult nõuda kohustuse täitmist endale. Erandiks on üksnes kahju hüvitamine. TsK § 460

lg 1 kohaselt on isikul, kes on hüvitanud teise isiku poolt tekitatud kahju, tagasinõude õigus selle

isiku vastu väljamakstud hüvitise suuruses, kui seadusega ei ole kehtestatud teistsugust määra.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et TsK § 477 aluseid kostjale vastutuse panemiseks asjas ei ole.

Kassatsioonkaebuses palub hageja tühistada ringkonnakohtu otsuse ning teha uue otsuse, kuna kohus

on vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme ja oluliselt rikkunud protsessiõiguse norme.

Kassatsioonkaebuse motiivide kohaselt on ringkonnakohtu viide TsK § 460 lõikele 1 asjakohatu,

kuna hageja ei ole nõudnud tekitatud kahju hüvitamist TsK § 460 järgi, vaid TsK § 477 lg 1 ja lg 6

järgi, mis tuleneb LKS § 15 lg 4 järgsest erinormist.

Kui sõiduki eelmine omanik ei olnud LKS § 15 lg 4 järgi kindlustuslepingut lõpetanud ja see kehtis

edasi ka uue omaniku suhtes, siis pidanuks LKS § 6 lg 1 ja § 27 lg 5 järgi kannatanule kahju

hüvitama kostja kui liikluskahju tekitamise eest vastutava isiku kindlustusandja. Kannatanule kahju

hüvitamisega oleks kostja omandanud LKS § 38 lg 2 aluste tuvastamise korral regressiõiguse kahju

tekitanud sõiduki juhi vastu.

Riigikohtu otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-60-96 kohaselt jääb kindlustus kehtima ka uue omaniku suhtes

eelmise sõiduki omaniku liikluskindlustuslepingu alusel, kui sõiduki eelmine omanik

kindlustusvõtjana ei taotlenud LKS § 15 lg 4 järgi liikluskindlustuslepingu ennetähtaegset lõpetamist.

Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, leides, et kaebus on põhjendamatu. Kaebusest ei nähtu,

millise seaduse alusel maksis hageja kannatanule välja kindlustushüvitise ning milline seadus annab

hagejale õiguse nõuda seda raha just kostjalt. Kuna Eesti Liikluskindlustuse Fondil puudus õiguslik

alus väljamakse tegemiseks kannatanu kasuks, siis ei ole kindlustusandja kohustatud seda

väljamakset hüvitama.

Väidetav kindlustuslepingu rikkumine kannatanu suhtes ei saa mingil määral rikkuda hageja õigusi ja

vabadusi. TsK § 477 kohaldamine on välistatud, kuna ei ole tuvastatud, et Eesti Liikluskindlustuse

Fond oleks kostjale üle kandnud raha, millest kostja oleks pidanud loobuma hageja kasuks. Hageja ei

ole esitanud regresshagi liikluskahju tekitaja vastu, kes oleks kohane kostja. Võõra kindlustuslepingu

omavolilisest täitmisest ei saa tekkida regressiõigust lepingupoole suhtes. LKS § 15 lg 4 ei näe ette

liikluskindlustuse lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste üleandmist koos sõiduki

omandiõigusega. Kindlustusjuhtumi ajal kehtinud liikluskindlustuse seadus ei näinud ette, et

kindlustatakse ka sõiduki iga järgneva omaniku tsiviilvastutus. Liikluskindlustusleping on leping

kindlustusandja ja kindlustusvõtja vahel.

Alusetu on hageja viide ringkonnakohtu poolt rikutud protsessiõiguse normidele, sest

kassatsioonkaebus ei kajasta, milliseid protsessiõiguse norme rikuti.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb muuta TsMS § 362 lg 5 kohaselt põhjenduste osas.

1. septembril 1996. a kehtis 27 aprillil 1995. a vastu võetud liikluskindlustuse seadus, mis jõustus

1. juulil 1995. a. LKS § 1 lg 2 ja § 6 kohaselt on liikluskindlustus vastutuse kindlustus. Sama seaduse

§ 13 kohaselt on kindlustusvõtja sõiduki omanik. Kindlustatu on sõiduki omanik või isik, keda

omanik on volitanud sõidukit juhtima. Kohustusliku liikluskindlustusega kindlustatakse

liikluskindlustuse seaduse mõtte kohaselt mitte sõidukit, vaid sõiduki omaniku või sõiduki seadusliku

valdaja tsiviilvastutust kahju eest, mis tekkis selle sõidukiga seoses. Väär on hageja seisukoht, et

kindlustus jääb sõiduki võõrandamise korral uue omaniku suhtes kehtima eelmise sõiduki omaniku

liikluskindlustuslepingu järgi, kui sõiduki eelmine omanik kindlustusvõtjana ei ole taotlenud

vastavalt LKS § 15 lg-le 4 liikluskindlustuslepingu ennetähtaegset lõpetamist. LKS § 15 lg 4 alusel

oli G. Tihhomiroval õigus selle paragrahvi tingimuste kohaselt sõiduki võõrandamisel lõpetada

kindlustusleping ennetähtaegselt ja saada sama paragrahvi lg 5 järgi lepingu ennetähtaegsel

lõpetamisel tagasi kindlustusmaksed selles lõikes märgitud tingimustel, kuid LKS § 15 lg 4 ei näinud

ette liikluskindlustuse lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste ülekandmist sõiduki uuele

omanikule. Kuna liikluskindlustusleping O. Krivenko ja AS ASA Kindlustus vahel puudus, siis

puudus viimasel ka kohustus hüvitada kannatanule AS-le Maria TF kahju. Seega ei tõusetu TsK § 477

kohaldamise probleemi.

Kassatsioonkaebuses esiletoodud Riigikohtu otsus on tehtud kuni 30. juunini 1995. a kehtinud

liikluskindlustuse seaduse alusel, mistõttu ei ole põhjust sellest juhinduda 1. juulil 1995. a jõustunud

liikluskindlustuse seaduse kohaldamisel.

Juhindudes TsMS §-st 362 p 5, kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 1999. a otsus jõusse otsuse põhjenduste osas tehtud

muudatustega.

Eesti Liikluskindlustuse Fondi kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Eesistuja J. Odar

Liikmed: H. Jõks, Kull