3-1-1-81-99 · Riigikohus

3-1-1-81-99

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 26. oktoobril 1999

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Ott Järvesaar ning liikmed Eerik Kergandberg ja

Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

Ruslan Lõssenko süüdistuses KrK § 115 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi.

Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa kannatanu U. F, tema esindaja Irina Troitskaja,

süüdimõistetu Ruslan Lõssenko kaitsja vandeadvokaat Paul Järve ja riigiprokurör Marge Püss.

I Kriminaalmenetluse senine käik

1. Ida-Viru Maakohtu 21. aprilli 1999. a otsusega tunnistati Ruslan Lõssenko, Sergei Markarjan ja

Andrei Parfjonov süüdi KrK § 115 lg 2 p-de 2, 3 järgi selles, et nemad, kasutades vägivalda ja

ähvardades selle kasutamisega, vägistasid 13. detsembril 1998. a alaealise U. F. Kohtuotsusega

tuvastatu kohaselt pruukisid kõik neli R. Lõssenko juures kodus alkoholi, kui aga kannatanu U. F

soovis lahkuda, siis lukustas S. Markarjan tema takistamiseks ukse. Ühiselt viidi kannatanu

magamistuppa, kus, astuti temaga vägivaldsesse sugulisse vahekorda järjekorras S. Markarjan,

R. Lõssenko, A. Parfjonov ja siis veel kord R. Lõssenko. Toimepandu tagajärjel jäi kannatanu

rasedaks, kusjuures eksperdi arvamuse kohaselt oli R. Lõssenko isaduse tõenäosus 99,999824%.

Karistuseks mõisteti S. Markarjanile viis aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. R. Lõssenkole ja

A. Parfjonovile mõisteti karistuseks neli aastat vabadusekaotust ning KrK § 47 alusel vabastati nad

kolmeaastase katseajaga tingimuslikult karistuse kandmisest. Karistuse mõistmisel S. Markarjanile

peeti süüd raskendavaks asjaoluks kuriteo toimepanemist joobeseisundis ja organisaatorirolli,

kergendavaid asjaolusid tema puhul ei tuvastatud. R. Lõssenko ja A. Parfjonovi puhul peeti

kergendavateks asjaoludeks kuriteo toimepanemist alaealisena ning süü ülestunnistamist,

raskendavaks asjaoluks aga kuriteo toimepanemist joobeseisundis. Kohus leidis, et lõplikult ja siiralt

kohtualused oma tegu ei kahetsenud.

2. Ida-Viru Maakohtu 21. aprilli 1999. a otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse kohtualune

S. Markarjan, kes taotles enese karistusest vabastamist ja tema suhtes käenduse kohaldamist ja

kannatanu esindaja Irina Troitskaja, kes taotles R. Lõssenkole ja A. Parfjonovile mõistetud karistuse

karmistamist.

3. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. juuni 1999. a otsusega tühistati Ida-Viru Maakohtu

21. aprilli 1999. a otsus Ruslan Lõssenko osas osaliselt, Irina Troitskaja apellatsioonkaebus rahuldati.

R. Lõssenkole mõisteti karistuseks neli aastat reaalset vabadusekaotust. S. Markarjani

apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata. Kriminaalkolleegium eraldas kriminaalasja kohtualuse

A. Parfjonovi suhtes, kuna ta viibis alates 20. juunist 1999. a psühhoneuroloogiahaiglas.

Kriminaalasja arutati apellatsiooni korras seega vaid S. Markarjani ja R. Lõssenko suhtes.

Ringkonnakohus tuli kohtuliku arutamise tulemina järeldusele, et maakohus on S. Markarjani ja

R. Lõssenko süüditunnistamisel lähtunud kriminaalasja tehioludest ning andnud neile motiveeritult

õige juriidilise hinnangu. Kohtualuste süü neile inkrimineeritud teos on täielikult tõendatud.

Ringkonnakohus leidis sedagi, et R. Lõssenko tingimuslik vabastamine mõistetud karistusest pole

õigustatud. Kohus peab karistuse mõistmisel arvestama toimepandud kuriteo raskust ja laadi,

süüdlase isikut ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Seejuures on kuriteo raskus ja

laad esimene faktor, millest sõltub karistus konkreetse kuriteo eest ning alles nende asjaolude

hindamise järgselt võib asuda kaaluma muid asjaolusid. Viidates kohtupraktikale (RT III, 1998, 20,

201) leidis kriminaalkolleegium, et karistusest vabastamine on üldjuhul võimalik ainult vähemohtlike

kuritegude eest. KrK § 47 rakendamisel ei arvestanud maakohus kuriteo raskust, samuti seda, et

kannatanu on lapsest saati invaliid ja et talle on tekitatud kuriteoga tõsine psüühiline trauma.

4. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. juuni 1999. a otsuse peale esitas

kassatsioonkaebuse süüdimõistetu R. Lõssenko kaitsja vandeadvokaat Paul Järve.

Kassatsioonkaebuses taotletakse Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse tühistamist

kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise motiivil aga ka põhjusel, et kohtuotsuses sisalduvad

kohtu järeldused ei vasta täielikult faktilistele asjaoludele. Kassaator leiab, et ringkonnakohus ei ole

motiveerinud, millised on need konkreetsed asjaolud, mis tingisid just R. Lõssenko karistuse

karmistamist. Kassaator on seisukohal, et ringkonnakohtu motiivid on liiga üldised ja puudutavad

kõiki kuriteos osalenud isikuid. Kassatsioonkaebuses märgitakse sedagi, et kannatanu näol ei ole

tegemist alaealisega, kelle käitumine oleks olnud laitmatu. Ka psühhotraumat loeb kassaator

küsitavaks ning rõhutab, et nädal enne vägistamist oli U. F sugulises vahekorras grupi noormeestega.

Kassator vaidlustab ka seda, nagu oleks U. F suhtes kasutatud vägivalda.

Kassaator rõhutab, et kuna KrK §-s 47 ei esitata nende eriliste asjaolude loetelu, mis võimaldaks

kohtul seda seadusesätet kohaldada, siis on kõnealuse sätte kohaldamine alati fakti küsimus.

Kassaatori arvates on R. Lõssenko puhul sellised erilised asjaolud olemas. Kokkuvõtvalt taotletakse

kassatsioonkaebuses uue otsuse tegemist ja seejuures KrK § 47 sätete kohaldamist.

II Menetlus Riigikohtus

Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas süüdimõistetu R. Lõssenko kaitsja vandeadvokaat P. Järve

kassatsioonkaebuses sisalduvat taotlust; riigiprokurör, kannatanu U. F ja tema esindaja I. Troitskaja

taotlesid kaebuse rahuldamata jätmist.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära

menetlusosaliste seletused,

l e i d i s:

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. juuni 1999. a otsus on seaduslik ja põhjendatud ning

puudub alus selle tühistamiseks. Kooskõlas AKKS § 65 lg-s 4 sätestatuga puudub Riigikohtul

võimalus tuvastada faktilisi asjaolusid ning seetõttu puudub ka võimalus hinnata ja kontrollida neid

kassaatori väiteid, milles vaidlustatakse erinevate faktiliste asjaolude tuvastatust. Erinevalt

kassaatorist on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et ringkonnakohtu otsusega ei ole

karmistatud R. Lõssenkole mõistetud karistust: mõlema kohtu poolt mõisteti R. Lõssenkole

karistuseks 4 aastat vabadusekaotust. Erinevus on üksnes selles, et erinevalt maakohtust ei pidanud

ringkonnakohus põhjendatuks R. Lõssenko tingimuslikku vabastamist karistuse kandmisest. Erinevalt

kassaatorist ei ole Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates kehtiva kriminaalseaduse loogika selline,

et kõigepealt peaksid kohtud kaaluma reaalsest karistusest tingimusliku vabastamise võimalikkust

ning oleksid õigustatud reaalset vabadusekaotust mõistma üksnes siis kui selline võimalikkus oleks

välistatud. Põhjendatult on Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. juuni 1999. a otsuses

märgitud, et kuriteo raskust ning selle tehiolusid arvestades puudub alus süüdimõistetu R. Lõssenko

tingimuslikuks vabastamiseks reaalse vabadusekaotuse kandmisest.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. juuni 1999. a otsus Ruslan Lõssenko ja Sergei

Markarjani süüdistusasjas KrK § 115 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi jätta muutmata.

Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 26. oktoobril 1999. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Ott Järvesaar

Liikmed Eerik Kergandberg, Jüri Rätsep