3-3-1-44-99 · Riigikohus

3-3-1-44-99 MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 25. oktoobril 1999 Ü. Mõttuse esindaja kassatsioonkaebuse läbivaatamine HÕS §-de 52 ja 30 lg 31 kohaldamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann vaatas 14. oktoobril 1999. a. avalikul kohtuistungil läbi Ülo Mõttuse esindaja vandeadvokaat Rutt Teeveere kassatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtu 22. juuni 1999. a. otsuse peale haldusõiguserikkumise asjas nr. II-3õ-66/99. Protsessiosalistena võtsid istungist osa Ülo Mõttus, tema esindaja vandeadvokaat Rutt Teeveer ja Keskkonnainspektsiooni esindaja Toomas Liidja. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. Keskkonnainspektsiooni keskkonnakaitse inspektor koostas 13. aprillil 1999 haldusõiguserikkumise protokolli selle kohta, et Põlva Teedevalitsuse asejuhataja Ülo Mõttus "korraldas ametiisikuna Põlva linnas Ora jõe tõkestusrajatise ehitamise 1998. a. suveperioodil, tõkestusrajatis valmis 1998. a. novembris. Tõkestusrajatise tõttu tõusis Ora jõe veetase u. 1 meetri ja 01.04.1999 langes u. 1 meetri. Veekogu paisutamiseks, allalaskmiseks ja tõkestamiseks puudus Põlva Teedevalitsusel vee erikasutusluba, millega rikuti veeseaduse § 6 lg 3, § 8 lg 1, lg 2 punkt 5, § 17". Protokolli järgi on vastutus selle haldusõiguserikkumise ette eest nähtud HÕS §-s 52. Haldusõiguserikkumise materjal esitati 16. aprillil 1999 läbivaatamiseks Põlva Maakohtule. Põlva Maakohtu halduskohtuniku 30. aprilli 1999. a. otsusega haldusõiguserikkumise asjas nr. 4-087 lõpetati asja menetlus seoses haldusõiguserikkumise koosseisu puudumisega. Halduskohtunik leidis, et Põlva Teedevalitsus ei olnud vee erikasutaja Veeseaduse § 20 lg 1 mõttes, mistõttu puudub alus Põlva Teedevalitsuse asejuhataja Ü. Mõttuse haldusvastutusele võtmiseks. Ü. Mõttuse kohustuseks ei olnud vee erikasutuseks loa taotlemine. Selle loa pidi taotlema töö tellija. 12. mail 1999 esitas Keskkonnainspektsioon apellatsioonkaebuse, milles taotles halduskohtuniku otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist. Apellant leidis Veeseaduse §-de 8 lg 2 p. 5 ja 6 lg 3 alusel, et Põlva Teedevalitsusel pidi olema vee erikasutusluba, sest Ora jõe tõkestas, paisutas ja lasi alla Põlva Teedevalitsus. Tartu Ringkonnakohtu 22. juuni 1999. a. otsusega tühistati halduskohtuniku otsus ja karistati Ülo Mõttust HÕS § 52 alusel rahatrahviga. Ringkonnakohus leidis, et paisu ehitamine toimus vastavalt alltöölepingule, mille punkti 6.7. järgi vastutab töövõtja, s.o. Põlva Teedevalitsus paisu ehitamisega kaasneva võimaliku kahju tekitamise eest keskkonnale. Järelikult pidi Ülo Mõttus vastutama ka selle eest, et ehitustööd toimuksid vee erikasutusloa alusel. 16. juulil 1999 esitas Ü. Mõttuse esindaja vandeadvokaat Rutt Teeveer kassatsioonkaebuse, milles taotleb, et Riigikohus tühistaks ringkonnakohtu otsuse ja lõpetaks asja menetluse. Kassaator leiab, et ringkonnakohus rikkus HÕS §-s 30 lg 1 sätestatud halduskaristuse määramise tähtaega. Vabariigi Valitsuse 7. aprilli 1995. a. määruse nr. 169 p. 2 järgi on vee erikasutusloa taotlejaks tõkestusrajatise

ehitamist kavandav isik. Ringkonnakohus pidi vee erikasutusloa taotleja väljaselgitamisel juhinduma Vabariigi Valitsuse nimetatud määruse punktist 2 ja Veeseaduse §-st 20 lg 1, mitte aga lepingust. Ringkonnakohus ei ole tuvastanud, kas Põlva Teedevalitsus oli veekasutaja Veeseaduse § 20 lg 1 mõttes. Kohtuistungil esitas Ü. Mõttuse esindaja R. Teeveer taotluse hüvitada Ü. Mõttusele kassatsioonimenetluses advokaadi õigusabi eest tasutud summa 1770 krooni. Kassaator on tasunud kautsjoni ettenähtust suuremas ulatuses. Keskkonnainspektsiooni kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele väidetakse, et halduskaristuse määramise tähtaja osas tuleb selles haldusasjas juhinduda HÕS §-st 30 lg 31, mitte aga §-st 30 lg 1. Põlva Teedevalitsus oli vee erikasutaja Veeseaduse §-de 6 lg 3, 8 lg 1 ja 20 lg 1 järgi. Asjas ei oma tähtsust, kes pidi taotlema vee erikasutusloa. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium leidis: 1. Haldusõiguserikkumiste seadustiku §-ga 52 on sätestatud haldusvastutus vee kaitse ja kasutamise korra rikkumise eest, kui see ei ole veeomandiõiguse rikkumine. Veeseaduse § 6 lg 1 järgi toimub vee ja veekogu kasutamine avaliku kasutamisena või erikasutusena. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt on vee erikasutus vee kasutamine veekogu või põhjaveekihi seisundit mõjutavate ainete, ehitiste või tehnovahenditega. Veeseaduse § 8 lg 2 p. 5 sätestab, et kui toimub vee erikasutus veekogu tõkestamise, paisutamise ja allalaskmise teel, siis peab selleks olema vee erikasutusluba. Sama seaduse § 2 p. 13 järgi on vee erikasutusluba tõend vee kasutamise lubamise kohta, milles teatatakse tingimused kasutatava vee hulga, suubla ning veekasutusega kaasnevate kohustuste ja piirangute kohta. Haldusõiguserikkumise protokolli järgi seisnes Põlva Teedevalitsuse asejuhataja Ülo Mõttuse haldusõiguserikkumine selles, et ta korraldas veekogu tõkestusrajatise ehitamist vee erikasutusloata. Veeseaduse § 8 lg 1 järgi peab vee erikasutusluba olema vee kasutajal. Seepärast on selles haldusõiguserikkumise asjas oluline asjaolu, kas tõkestusrajatise ehitustöid teinud Põlva Teedevalitsus oli veekasutaja Veeseaduse mõttes. Isik, kes ei ole veekasutaja, ei saa halduskorras vastutada vee erikasutusloa puudumise eest. Veeseaduse §-ga 392 lg 6 on sätestatud, et kui füüsiline isik, tegutsedes juriidilise isiku nimel või huvides, rikkus Veeseaduses kehtestatud nõudeid, võib selle rikkumise asjas kohaldada karistust füüsilisele ja juriidilisele isikule samaaegselt. Veeseadusega ei ole sätestatud juriidilise isiku vastutust vee erikasutuse eest sellekohase loata. 2. Veeseaduse § 20 lg 2 alusel on veekasutajal õigus kasutada vett ja veekogu ning rajada selleks vajalikke ehitisi. Veekasutaja põhilised kohustused on sätestatud Veeseaduse §-s 21. Näiteks on veekasutaja selle paragrahvi punkti 3 järgi kohustatud vee erikasutuse korral pidama arvestust kasutatava vee üle. Sama seaduse § 38 lg 3 järgi on vee erikasutaja kohustatud finantseerima majanduspiirkondade ja veehaarete vee kaitse ja kasutamise kavandamist. Veekasutaja õigustest ja kohustustest tuleb teha järeldus, et veekasutajaks ei saa olla ettevõtja, kes tegutsedes tööettevõtjana tõkestab, paisutab ja laseb alla veekogu. Sellise järeldusega on kooskõlas ka Vabariigi Valitsuse

7. aprilli 1995. a. määrus nr. 169 "Vooluveekogu tõkestamise nõuete kehtestamine". Nimetatud määruse punktist 2 tuleneb, et vee erikasutusluba taotleb tõkestusrajatise ehitamist kavandav isik. Seega ei olnud Põlva Teedevalitsus veekasutaja Veeseaduse mõttes ja Põlva Teedevalitsuse asejuhataja Ü. Mõttus ei saa halduskorras vastutada vee erikasutusloa puudumise eest. 3. Haldusõiguserikkumiste seadustiku § 30 lg 31 sätestab erandi halduskaristuse määramise üldisest kahekuulisest tähtajast eesmärgiga pikendada tähtaega juhtumil, kui halduskohtunik tegi haldusõiguserikkumise asjas menetluse lõpetamise otsuse ja selle otsuse peale esitati apellatsioonkaebus. Nimetatud sätte teksti, et siis "...võib halduskaristuse määrata halduskohtu teine koosseis kahe kuu jooksul esialgse otsuse tühistamise päevast arvates, kui haldusõiguserikkumise asjas menetluse lõpetamise otsuse tühistanud ringkonnakohus samaaegselt ei kohalda halduskaristust" tuleb tõlgendada kooskõlas selle sätte eesmärgiga. Seepärast on ringkonnakohtul menetluse lõpetamise otsuse tühistamise korral õigus määrata halduskaristus pärast HÕS §-s 30 lg 1 sätestatud kahekuulise tähtaja lõppu. Selline tõlgendus võimaldab ka haldusõiguserikkumise asja kiiremat ja ökonoomsemat lahendamist. Seega ei rikkunud Tartu Ringkonnakohus selles haldusõiguserikkumise asjas halduskaristuse määramise tähtaega. 4. Haldusõiguserikkumiste seadustiku § 218 lg 1 p. 1 sätestab, et haldusõiguserikkumise asja menetlust ei või algatada ja algatud menetlus tuleb lõpetada, kui puudub haldusõiguserikkumise sündmus või koosseis. Kuna Põlva Teedevalitsus ei olnud veekasutaja ja Põlva Teedevalitsuse asejuhataja Ü. Mõttus ei saa halduskorras vastutada vee erikasutusloa puudumise eest, siis puudub Ü. Mõttuse teos haldusõiguserikkumise koosseis. Seepärast tuleb selles asjas menetlus lõpetada HÕS § 218 lg 1 p. 1 alusel haldusõiguserikkumise koosseisu puudumise tõttu. Juhindudes HÕS §-dest 324 lg 1 p. 3, 311 lg 2 ja 3511 lg 1, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: Rahuldada Ülo Mõttuse esindaja vandeadvokaat Rutt Teeveere kassatsioonkaebus. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 22. juuni 1999. a. otsus haldusõiguserikkumise asjas nr. II- 3õ-66/99 ja lõpetada menetlus selles asjas HÕS § 218 lg 1 p. 1 alusel. Tagastada Advokaadibüroole Rutt Teeveer kassatsioonikautsjon 650 (kuussada viiskümmend) krooni. Hüvitada Ülo Mõttusele kassatsioonimenetluses advokaadi õigusabi eest tasutud summa 1770 (üks tuhat seitsesada seitsekümmend) krooni riigieelarve vahenditest. Määrus jõustub 25. oktoobril 1999 teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann